Eesti ulmelugejate arvamuste arhiiv
Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Jules Verne ·

Voyages et aventures du capitaine Hatteras

(romaan aastast 1866)

ajakirjapublikatsioon: «Magasin d`Education et de Recreation» nr. 1 (20. märts 1864) - nr. 42 (5. detsember 1865)
♦   ♦   ♦

eesti keeles: «Kapten Hatterase seiklused», Tallinn, ERK, 1960 (Seiklusjutte maalt ja merelt)
«Kapten Hatterase seiklused», Tallinn «Birgitta» 1994

Hinne
Hindajaid
6
7
4
0
1
Keskmine hinne
3.944
Arvustused (18)
Laur Salundi

Päris normaalne seiklusjutt, nagu ikka Vernele kohane. Ega seal teab mis fantastikat olegi, ainult natuke (geogr.). Ja nagu Verne tegelased ikka, ilma kõhklemata oma eesmärkide poole, aga seda muidugi tunduvalt paremas stiilis kui näiteks nõukogude autorid. Kuhu siis seekord? Eks ikka põhjanabale (maniakaalse) kapteni Hatterase juhtimisel, kes tahab olla esimene inimene põhjanabal. Kogemata see tal ei õnnestunudki seoses mõningate (omaaegsete) geoloogiliste jõudude tulemusena. Seiklusjutte Verne oskab kirjutada, nii et pole muud vaja tehagi kui ainult lugeda. Siis kui ta neid jutte kirjutas, olid need ilmselt väga julged fantaasiad, aga nüüd, peale peaaegu poolteise sajandi möödumist jäävad neist ainult seiklusjutud järele.
Teksti loeti eesti keeles
Alari Rajande

Pole just päris ulmekas, aga igaljuhul üpris huvitav. Ise hindan seda Verne paremuselt teiseks teoseks, esimene on "Saladuslik saar". Ja tegelikult on ülalkirjutaja kõik juba ära öelnud. P.S! Kuna T. Tennisberg jõudis sama minuti sees siia ette juba ühe arvamuse juurde lisada, siis teadmiseks, et ülalkirjutaja all on mõeldud L. Salundit.
Teksti loeti eesti keeles
Andri Riid

Jules Verne lugemiseks on kahtlemata sobivaim selline muretu mürsikuiga. Siis tunduvad kirjaniku poolt esiletoodud faktid (mille rohkuse tõttu võib venda ka poole kohaga teaduste populariseerijaks pidada) huvitavate ja kirjeldatud juhtumised seiklustena. Verne loomingust meenuvad esileküündivamatena minule eelkõige ''Viieteistkümneaastane kapten'' kui ehe seikluslugu ja ''Saladuslik saar'' kui hariv robinsonaad, aga mitte käesolev raamat, mis on säratu ekspeditsioonipäevik, nagu seda enamus prantslase teoseid kipub olema. Ja neid on palju!
Teksti loeti eesti keeles
Jüri Kallas

Esiteks: "Kapten Hatterase seiklused" ON ulmeromaan. Kuulub sihukesse ulme alaliiki, nagu geograafiline ulme. Tuletan meelde, et romaani ilmumise ajaks polnud keegi põhjapoolusel käinud, ega ka teadnud, mis seal on. Pikalt siin jahuda pole mõtet, ütleks vaid niipalju, et antud romaan on (minuloetuist) kõige vähem teenager'likum. Ütlen ausalt, et esmalugemisel oli see romaan harjumatult sünge ja peletav. Teisel lugemisel (märksa vanemas eas) hakkas meeldima ning tõtt öelda pean ma seda romaani Jules Verne'i loomingu tipuks. Sedamoodi jah. Soovitan tõesti lugeda, sest kardan, et õrnas nolgieas jäi see raamat paljudel tähelepanuta. Tal oli ju üsna mittemidagiütlev kaanekujundus ning sisu võis ka ju üsna eemaletõukav tunduda (inimsöömise võlud jne.). Tõesti soovitan.
Teksti loeti eesti keeles
Tundmatu Arvustaja

JV kirjutas kahte sorti kummalisi teekondi: ulmelisemaid ja vähem ulmelisemaid. See siin pole peaaegu et üldse ulmeline. Klassikalises mõttes. Tegemist on kunagi nii õitsva geograafilise ulmega. Nukraks tegev meenutus ajast kui Maa oli veel NII suur... ja kuidas ta muutus ikka pisemaks ja pisemaks. Kuna raamat on eesti keeles olemas ja hästi kirjutatud, siis lugemisele kulutatud aeg maha visatud nüüd küll ei ole.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles
AR

Minule meeldis. Selline stiil sobib JV. Isegi raamatu pikkus ei häirinud ning lõpp oli väga Jules Vernelik.
Teksti loeti eesti keeles
Adrifted

Lugesin enne keskkooli ja ei meeldinud sugugi. P6hjanaba avastamine on mu jaoks suhteliselt igav teema. Verne raamatutest k6ige vähem imponeerinud teos.
Teksti loeti eesti keeles
Taivo Rist

Ma pole nõus, et see on Verne`i peateos. Häirib doktor Clawbonny, kes oli ilma nõrkusteta supermees, vahest MacGyveri esiisa. Duk oli superkoer: sai kõigest aru, ainult ei rääkinud.

Raamat rajaneb mitmele väärale hüpoteesile. Miks läks tee poolusele üle külmapooluse? Kui eksisteeriks jäävaba polaarookean ning kaks külmapoolust Kanadas ja Siberis, saaks sõita sinna suvel laevaga ilma üldse talvitamata, muidugi mitte Kanadast, vaid meridiaanilt, mis on mõlemast külmapoolusest kaugel, Teravmägedelt siis. Niisuguse asja vältimiseks tuleks külmapooluste arvu suurendada veelgi, ainult kuhu neid paigutada? Ja üle "külmapooluse" läks Hatteras sellepärast, et see oli kõige kergem tee, järelikult külmapoolus polnudki seal... Ka magnetpooluse asukoht, mida peaks ju saama välja arvutada isiklikult kohal käimata, oli liiga valesti pandud.

Veider, et kogu Liverpoolis polnud kedagi, kes ei arvanud ära reisi otstarvet ega kaptenit. Laev on määratud sõitma polaarvetes, jah. Milline on sihtmärk polaaraladel, mida ei või avaldada? Kes on see kapten, kes on rikas, kuid peab hoiduma salajasse, sest muidu ei saaks ta meeskonda kokku? Valikuvõimalus kummagi küsimuse osas on äärmiselt piiratud...

Niisuguste, juba Verne`i ajal nähtavate puuduste tõttu ei tule viit kuidagi välja. Raamatus sisalduvate vooruste pärast 4-.
Teksti loeti eesti keeles
Ats Miller

Siit hakkab JV alles kujunema selleks, mis ta oli. Huvitav, kas autor sai ka omal ajal kriitikutelt pähe juba eespool mainitud loogikavigade eest? Sai seda teismelisena loetud, ei köitnud siis, ei köida eriti nüüd.

Ja ega ta rangelt võttes ulme ka ei ole.
Teksti loeti eesti keeles
Madis Veskimeister

Meenutusena nooruspäevist.

Eel kirjutanul on õigus, polnud kõitev! Aga see on mulle meelde jäänud kui üks vähestest Verne`idest, kus veidi kurb lõpp - hulluks läinud Hatteras. Ning jää ja meri ja jää ...
Säärase pikka teekonna otsa ei imesta ...

Ning see teeb raamatu unikaalsemaks ja paremaks kui paljud teised Verneid!
Teksti loeti eesti keeles
Ingvar Savasson

Verne`ile kohaselt hea seiklutt. Hakkab algusest peale kaasa kiskuma. Loodud on mõnus salapära laeva ja selle kapteni ümber. Äärmiselt lõbusad on seigad koera -Duki ja meeskonna vahelisest läbisaamisest. Samas on kapteni isik aimatav. Haaravalt on kirjeldatud ka kapteni pingutusi tema tungimisel põhjapooluse suunas. Raamatu lõpuosa kaldub traagiliseks,kapten Hatterase hullumeelsus mõjub kuidagi nukralt -irooniliselt tema suure saavutuse tähistamise taustal.Kokkuvõtteks paneks nelja , kunas pole minu meelest Verne`i parimate tööde hulgas .
Teksti loeti eesti keeles
Lauri Heinsalu

Seegi on rohkem reisikirjeldus kui ulme aga saab hakkama. Raamat oli lahe, hästi kirjutatud ja loetav. Lõpp oli kurvapoolne, et Hatteras ikka ei jõudnud oma sihile ja läks hulluks aga juhtub ka parimatel. Lugu oli huvitav ja igal sammul tabas üllatus. Klassika.
Teksti loeti eesti keeles
Olev Toom

Baas on ikka pull asi. Nüüd hakkasin avastama asju, mis enam kui poole sajandi eest loetud, kuid siin ikka arvustamata.
 
Eelmistele arvustustele midagi lisada pole, ainult hinne.
Teksti loeti eesti keeles
x
Ingvar Savasson
09.07.1982
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:
Ingvar Savasson

Eelmise osa ostsin kena kaane pärast ise. Selle siin naine kinkis. Pole siiani raatsinud talle öelda, et kehv raamat on. Autor on siin juba vanem,a ga välja see kuskilt ei paista, kõik on kehvem kui Eragonis. Kui tollele väänasin mööndustega kolme siis see siin üle kahe ei saa ja trendi jälgides mõtlen, et parem on järgmisi osasid ehk üldse mitte lugeda.
Teksti loeti eesti keeles
Ingvar Savasson

Raamat nägi poes ilus välja. Kohe väga ilus. Selline jõhkralt kaunis köide. Oli vaba raha. Seega ei mõelnud kaks korda, vaid ostsin asja ära. Siis lugesin kaane seest, et autor on mingi imik. Mõtlesin, et hea küll, äkki on imelaps ja noorusest hoolimata hea kirjanik. Siis lugesin, et põnni vanemad on kirjastajad ja hakkasin juba aimama kuidas seekordne ameerika edulugu teoks sai. Siiski sai raamat läbi loetud. Isegi kaks korda. Noh otseselt halb ei ole,a ga he akah ei ole. On mõned helged hetked, aga nii palju sündmustikku on igalt poolt mujalt maha kraabitud, et halb hakkab. Oleks siis veel hästi kraabitud poleks hullu ju. Väikesed ideede arendused ja kraapimised ma annan andeks kui tulemus muidu hea,s est originaalitseda pole enam lihtne ja parem heas kuues vana kui vägisi punnitud originaalsus. Paraku ei ole heas kuues ( kui raamatu kaan välja arvata). Pigem täitsa kaltsakas on. Tekst lonkab ja sündmustik on lapsusi täis, mis lõpuks häriima hakkavad. Noh nooruse pärast venitame kolme välja.
Teksti loeti eesti keeles
Ingvar Savasson

Hea raamat ühe hooga läbi lugemiseks. Puhas aktsioon ilma sügava mõtteta.Vahel on midagi sellist ka vaja lugeda - alati ei saa ahmida ulme vormi peidetud eksistentiaalse filosoofia arutlusi. Muidugi kahvatu terake Zelazny tippteoste kõrval aga ikkagi väga hea lugemine.
Teksti loeti eesti keeles
Ingvar Savasson

Parem kui eelmised osad,a ga lõpp läks nii rämedaks Tolkieni plagiaadiks, et anna olla. Hea et veel Gurgi või mõni muu väike junn üksinda Annuvini retke ette ei võtnud.
Teksti loeti eesti keeles
Ingvar Savasson

Kaootiline sündmustik ja tegelaste käitumises igasuguse kaine mõistus eja loogika puudmine tirivad hinnet alla. Kohati lasteka kohta liiga dramaatiline.
Teksti loeti eesti keeles
Ingvar Savasson

Hästi loetav raamat, milles esinevad lapsused paraku iga lugemisega üha rohkem esile tulevad, kui esimese hooga oleks pannud 5 sisi nüüd kärbime 4 peale
Teksti loeti eesti keeles
Ingvar Savasson

Originaalsust ja originaalsust :) No mida kuradit te vingute - kui palju on tänapäeval üldse võimalik midagi päris originaalset kirja panna. Kliseesid on aga raamat on hästi kirjutatud ja haarav. Mulle Rothfussi stiil meeldib ainult varrakul võtaks raamatu poolitamise eest naha maha.
Teksti loeti eesti keeles
Ingvar Savasson

Võtsin raamatu kätte suure skepsisega, et järjekordne ajalooteemaline soperdis Eesti kirjaniku sulest. Hakkasin lugema, alguses häiris natuke arhailiste sõnade ülekasutus,kuid sisuliselt see ei seganud. Pisut häiris ka peategelase maniakaalne neimahimu, aga eks see ole ajastutruu. Peagi haaras sündmustik juba täiega endasse, ei tahtnud enam raamatut käest pannagi :). Arhailised sõnakesed said südamelähedaseks lugemise käigus ja ka peategelease neimale hakaksin kaasa elama, kuigi tema poolt vihatud Wulfgar ei ole üldse nii negatiivne kuju tegelikult ja temast on täitsa kahju kuidagi. Ülesehituselt meenutab raamat natuke ühe Rootsi autori (nimi ei ole meeles) teost Orm punane. Samas märksa süngemas ja fatalistlikumas võtmes. Vürtsi lisasid köitele ka autori enda joonistused. Üldiselt parim eestlas ekirjutatud asi, mida see aasta käes olen hoidnud. Ootan huviga järge.
Teksti loeti eesti keeles
Ingvar Savasson

Raamatu tegevuspaik ona samas maailmas, kui samasse Magicu sarja kuuluvas W.R.Forstcheni raamatus " Arena". Peategelasteks on Puuraidur Gull ja tema õde Greensleeves. Need kaks rändavad mööda maad ringi ja nende ümber hakkab kogunema armee erinevatest tegelastest, keda maagid on oma pidevate võitluste käigus nende kodudest oma teenistusse nõidunud. Nüüd on nad armeeks koondunud,eesmärgiga oma kodusid leida. Kuna nad komistavad ühe küllaltki võimsa artefakti otsa, sattuvad nad konflikti ühe võimsa maagiga. Loosse segatakse ka "Arena" peategelase Garthi naine Rakel, kes röövitakse ja saadetakse Gulli armeesse sisse imbuma. Ta õpetab Selle kamba nii hästi kui võimalik välja ja tema abiga õnnestub neil võlurist jagu saada. Muidugi ilmub kriitilisel hetkel kohale ka Garth, kes on oma mõtisklustest välja tulnud ja tegutsema hakkanud. Lõppeks andis ta Greensleeve`ile oma spellikomponentide koti ja läheb naisega koju. Gulli armee jääb enamuses kokku ja jätkab ristisõda võlurite vastu. Selline üle keskmise lugu , hästi loetav ja mõnus ajviide, kuid mitte midagi maailmu liigutavat.
Teksti loeti inglise keeles
Ingvar Savasson

Minu arvates äärmiselt mõnus raamat - neelasin seda põnevat ükki küllaltki kiiresti. Asjale lisab eriti vürtsi karismaatiline ja huvitav peategelane, koos oma hästi kujutatud kaaslastega. Sündmustik on äärmiselt huvitav. Muidugi on suuresti actionile rõhutud - palju kaklusi , nõidumist ja maagide võitlusi. Lõpuks tulevad mängu isegi Planeswalkerid. Toere lugu, paneks 5
Teksti loeti inglise keeles
Ingvar Savasson

selline küllaltki söödav kerge ajaviide, tempokas ja küllaltki normaalse sisuga. Sündmuste areng on tõesti metsikult kire ja kogu lugu toimub lühikese aja jooksul. Negatiivne võlur nimega Master Wood on läbi aegade liikunud ja hõivab hea võluri Honan Fu saare .Vangistab Honan Fu ja hiljem Prints Marki , võttes omale ka tolle maagilise mõõga . Printsi sõbrad Ben Ja Zoltany asuvad koos printsi kunagise vaenlase leedi Yambuga Päästeretkele. Asjasse segatakse ka mingi kohalik külapoiss, kellel on ka maagiline mõõk ja Iidne hiiglasest Beast Lord Draffut, kes ei tohi tappa ühtegi inimest. Sündmustesse sekkub korraks ka printsi isa - Imperaator, kes kõrvaldab osa Woodi sõjaväest. Samuti on asjasse segatud Honan Fu haige tütar leedi Ninazu, kes on peast segi peale oma venna surma paari aasta eest. Prints ja võlur päästetakse, misjärel läheb lahti kindluse tagasivallutamine. Lahingu käigus Draffut tapab kogemata ühe Woodi sõduri, saab sellest šoki ja lahkub keset lahingut. Wood tapab külapoiss Arnfinni ja põgeneb koos printsi mõõgaga , leedi Ninazu kukkub tornist alla ja sureb, kindlus muidugi vallutatakse tagasi ja prints võtab Arnfinni mõõga oma kätte. Enamik rahvast lahkub kodu suunas, ainult leedi Yambu ja Zoltany lahkuvad suunas , kuhu ilmselt läks ka Wood.Kokkuvõttes paneks kah nelja - pole halb , kuid ka mitte midagi erilist .
Teksti loeti inglise keeles
Ingvar Savasson

Kaifisn tervet raamatut täiega, esimene jutt lõi äärmiselt huvitava õhkkonna ja pakkus põnevat,kuigi pisut liiga etteaimatavat kriminaalse sisuga lugu. Mõrvar oli suhteliselt kergesti aimatav minu meelest."vend Rus" oli oma kloostrimiljööga väga huvitav lugemine. Lõbyus oli jälgida ,kuidas see paharett tasapisi tublisid munki patuteele meelitas.Olles ise pisut usuteadust õppinud, oli see minu jaoks äärmiselt magus pala. Kolmas lugu templirüütlitest oli mulle kui ordu ajaloost huvitunud inimesele väga meeldiv lugemismaterjal.Tore oli lugeda varianti , kus ordut ei tabanudki häving, vaid pigem nad saavutasid triumfi. Ja tõsise jalgpallifännina pean ma antud jutu lõppu just eriti heaks ja lõbusaks. Viis kogu sellele mõnusale kupatusele igaljuhul!
Teksti loeti eesti keeles
Ingvar Savasson

Äärmiselt meeldiv kogumik. Mulle on ikka meeldinud Hargla jutud ( vähemalt enamus neist)ja Pan Grpowski omad on nendest ühed minu lemmikumad. Mulle on see väike vürtspoodniku välimusega Poola eksortsist väga sümpaatne. Samas ei saa jätta mainimata, et ta meenutab väga Agatha Christie Hercule Poirot`d, kes oli kah sarnane väike hakkaja mehike ,kes õigeid lahendusi varrukast välja libistas. Kuid see pole minu silmis miinus, vaid pigem pluss. Selles kogumikus olevad üheksa lugu heidavad pisut valgust nii Grpowski tegevusele tema karjääri alguses kui ka selle lõpus. Loodetavasti ilmub Hargla sulest pan Grpowski lugusid tulevikus veelgi. Viis ja plussiga.
Teksti loeti eesti keeles
Ingvar Savasson

Oli küllaltki loetav jutt minu meelest, kuid kindlasti mitte võrreldav Doyle`i Kadunud Maailmaga . Suurem tegevuspind küll, kuid pisut absurdsem. Samas omab mõnusat mitmekülgsust. Peaks millalgi jälle raamatukogust võtma ja huvi pärast üle lugema. Meeldis igastahes tunduvalt rohkem kui Sannikovi maa.
Teksti loeti eesti keeles
Ingvar Savasson

Kuni kamp saarel veel ringi lasi oli talutav , kuid mulle lihtsalt ei meeldi raamatud , kus luuakse mingi loomarohke tegevuspaik , mis lõpuks hävib. Loomasõbrana ei kannata ma sellist asja lugeda lihtsalt.
Teksti loeti eesti keeles
Ingvar Savasson

Avastasin paar aastat tagasi kodusest raamaturiiulist selle teose ja lugesin ka huvi pärast läbi. Meenutab tõesti väga Sannikovi maad . Sama põhimõte - minnakse kuhugi külma kohta põhjas ja leitakse sealt soe paik , kus elavad eelajaloolised loomad.Küllatlki mannetu raamat minu meelest ja üle kahe eritit ei vääri.
Teksti loeti eesti keeles
Ingvar Savasson

Huvitav lugu minu meelest, kus autor kirjeldab Atlantise veealust ühiskonda. Ei ole võiblla tõesti nii köitev kui Kadunud Maailm , kuid on ka pisut teist tüüpi - ei ole ilmselt niivõrd seiklusrohkena mõeldudki.Pigem just ülevaate andmisena atlantise inimeste elust mere põhjas.
Teksti loeti eesti keeles
Ingvar Savasson

Äärmiselt hea raamat. Doyle näitab head taset. Antud raamat oli lapsepõlvs üks mu suuri lemmikuid ja meeldib praegugi. Autor on loonud mõnusa tegelaste komplekti, kes koos annavad loole jumet.Eriti hea kontrasti annavad keevaline Challenger ja külmavereline Lord Roxton. Kogu seiklus on kirjeldatud huvitavalt ja põnevust on hästi üleval hoitud. Köitev seiklusjutt, mis väärib kindlasti lugemist.
Teksti loeti eesti keeles
Ingvar Savasson

Mõnus ajaviitejutt , kuid kindlasti kuulub Verne`i teoste hulka paremaid raamatuid. Positiivsena võib esile tõsta raamatu peategelase Phileas Foggi külma ja masinliku kuju ja naljaka Fixi. Samas meenutavad nad kohati väga verne`i teisi tegelasi. Neli miinus oleks kohane , seega neli .
Teksti loeti eesti keeles
Ingvar Savasson

Verne`i klassika minu arvates. Olen peale esimest lugemist korduvalt lugenud. Mõnusaks teevad raamatu seal sisalduvad lõbusad seigad ja koomiline paar Kanada vaalapüüdja Ned Land ja Prof. Arronax teener Conseil näol.Seiklus algab humoorika kirjeldusega selle trio sattumisest Kapten Nemo laevale "Saladusliku hiidnarvali" jälitamise käigus ja Verne`i jaoks tüüpiline humoorikas stiil on läbiv kogu raamatus, olles läbi põimitud talle omase hea kirjeldamisstiiliga ( vaimustavad pildid merealusest maailmast ) ja Verne`ile tüüpiliste traagiliste käikudega ( Kapten Nemo elu ,tema meeskonnakaaslase hukkumine kokkupõrkes sõjalaevaga ja teise madruse surm hiidkalmaari kombitsa läbi ) Nemo eriline traagika ilmneb kirjelduses Nautiluse meeskonna veealusest kalmistust.Siin tekkib arusaam , et tema idee on hukule määratud ja lõpuks peab laev saama kusagil merepõhjas hauaks oma viimasele meeskonnaliikmele. hoolimata kõigist imedest saadab professorit ja tema kaaslasi pidev soov "maailma tagasi pääseda" ja see õnnestub neil meeleheitliku põgenemisega Maelströmi hoovuses. Raamatu lõppu jäetakse kummitma küsimus, mis sai vastuse "Saladuslikus Saares "- Kas Kapten Nemo ja tema laev pääsesid metsikust hoovusest või pidi isegi see tehnikaime looduse jõule alla vanduma . Ei saa vana lemmikut hinnata teisiti kui viiega .
Teksti loeti eesti keeles
Ingvar Savasson

Verne`ile kohaselt hea seiklutt. Hakkab algusest peale kaasa kiskuma. Loodud on mõnus salapära laeva ja selle kapteni ümber. Äärmiselt lõbusad on seigad koera -Duki ja meeskonna vahelisest läbisaamisest. Samas on kapteni isik aimatav. Haaravalt on kirjeldatud ka kapteni pingutusi tema tungimisel põhjapooluse suunas. Raamatu lõpuosa kaldub traagiliseks,kapten Hatterase hullumeelsus mõjub kuidagi nukralt -irooniliselt tema suure saavutuse tähistamise taustal.Kokkuvõtteks paneks nelja , kunas pole minu meelest Verne`i parimate tööde hulgas .
Teksti loeti eesti keeles