Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Tamur Kusnets ·

Hundipäikese aeg: Metsiku jahi algus

(romaan aastast 2008)

eesti keeles: Tallinn «Pegasus» 2008

Sarjad:
Hinne
Hindajaid
7
2
3
0
0
Keskmine hinne
4.333
Arvustused (12)

Üllatusega tuleb tõdeda, et kõvade eelarvamustega lugema asudes (mingi järjekordne eesti sitt, teadagi), ei läinud just kaua aega, kui leheküljed hakkasid ise ennast keerama ja küllalt kopsaka raamatu lõpp tuli kole kähku kätte.

Kuuluvus ulme alla on enam kui vaieldav, pigem on tegu ajaloolise romaaniga. Mõningad ennustamised ja ended ei lase sel raamatul küll kuidagi rohkem fantasy alla kuuluda. Raamatu tegevus toimub umbes IV või V sajandil ja peategelased on erinevate germaanlaste hõimude liikmed. Peategelane Ballimar on kimber, ta võetakse aga kohe sakside poolt vangi ja viiakse kodunt kaugele. Lõpupoole kujutatakse sakside Inglismaale kolimist. Raamat on üsna vägivaldne, pidevalt lüüakse lahingut, käsi, jalgu ja päid raiutakse hoogsalt ja ka muidu on elu ajastutruult üsna verine. Moto on võetud "Vanemast Eddast" ja kergelt saagat meenutav see romaan ongi, eriti paistis silma kummaline keelekasutus, aga ma ei viitsinud uurima hakata, kas autor on spetsiaalselt välja otsinud harvasid vähese kasutusega tundmatuid sõnu, või on ise koguni juurde leiutanud. Raamatusse need kummalised sõnad sobisid.

Raamatu lõpp pole tegelikult mingi lõpp, sest asi jääb täiesti pooleli, ja nagu ikka, kõige huvitama koha peal. Seepärast ootan vähemalt mina küll kannatamatult järge. Ei saa öelda et taolist kirjandust Eestis just ülearu ilmuks.

Teksti loeti eesti keeles

Ulmega on siin jah üsna väike kokkupuude. Üks väljamanatud luupainaja ja ehk ka mõnedele puuslikele vere mokale määrmine. (Pseudo)ajaloo koha pealt ei julge sõna võtta -- ainuke ajaline määratlus, mida tuvastada suutsin, oli see mitmel korral mainitud lahing, milles roomlased kimbrid põhjalikult maha tapsid (see toimus 101 e.m.a., IMHO toimub romaani tegevus siiski mõnevõrra varem kui eelarvustaja seda oletab), kogu muu taustsüsteem jääb minu ajalooteadmistest küll kritiseerimata. Igatahes, jõudu autorile järje kirjutamisel. Selliseid hoogsaid ja mitte filosofeerivaid ajaloolisi seiklusromaane ei valmi Maarjamaal tõesti just ülearu sageli.
Teksti loeti eesti keeles

Kuni umbes 300-nda leheküljeni oli tõesti raske aru saada, et kus siin ulme on... Siis järgnes üks äärmiselt fantastiline episood ja lõpuni oli jälle peaaegu realistlik. Žanriliselt liigitaks romaani fantasysugemetega ajalooliseks seiklusromaaniks.

Aga see kõik polegi tegelikult väga oluline-täielikult nõus eelarvustajatega, romaan on kuradi hästi kirjutatud ja kui oleks žanriteadlikum, võiks pidada kindlaks pretendendiks 2009. aasta parima eesti raamatu "Stalkerile". Ehk võidab selletagi, on ta ju kordi parem tänavu auhinna saanud Kivirähu samuti piiripealsest, ehkki rohkem fantastilisi elemente sisaldanud romaanist. Samuti väärib märkimist, et tegu ju algaja autori debüüttekstiga.

Autor paiskab lugeja kohe sündmuste keerisesse... muistse germaanlase väärtushinnangutega peakangelane Ballimar võib kaasaja lugejale ehk esialgu võõrakski jääda, aga peatselt on see unustatud ja tekst tõmbab täielikult kaasa. Jah, lugu on vägivaldne, verine ja sünge, justnagu Howardi kangelased Martini maailmas. Ja tõesti saagalik-verist neimalugu või õigemini selle algust iseloomustab germaanlastele omane fatalistlik maailmavaade-nagu nornid on kedranud, nii ka saab... Sellised tekstid on mulle alati meeldinud ja jäävad edaspidigi meeldima.

Teksti loeti eesti keeles

Võtsin raamatu kätte suure skepsisega, et järjekordne ajalooteemaline soperdis Eesti kirjaniku sulest. Hakkasin lugema, alguses häiris natuke arhailiste sõnade ülekasutus,kuid sisuliselt see ei seganud. Pisut häiris ka peategelase maniakaalne neimahimu, aga eks see ole ajastutruu. Peagi haaras sündmustik juba täiega endasse, ei tahtnud enam raamatut käest pannagi :). Arhailised sõnakesed said südamelähedaseks lugemise käigus ja ka peategelease neimale hakaksin kaasa elama, kuigi tema poolt vihatud Wulfgar ei ole üldse nii negatiivne kuju tegelikult ja temast on täitsa kahju kuidagi. Ülesehituselt meenutab raamat natuke ühe Rootsi autori (nimi ei ole meeles) teost Orm punane. Samas märksa süngemas ja fatalistlikumas võtmes. Vürtsi lisasid köitele ka autori enda joonistused. Üldiselt parim eestlas ekirjutatud asi, mida see aasta käes olen hoidnud. Ootan huviga järge.
Teksti loeti eesti keeles

Kui sellele raamatule ilmub järg - ja ma loodan, et ilmub - siis mina seda lugema ei hakka (kui ma just vahepeal endas masohhistlikku alget ei avasta). Kahtlemata on selge, et autor valdab teemat hästi, on süvenenud ammuste aegade- elu-olusse põhjalikult ja lugenud temaatilist materjali. Samuti on tema keelekasutus otsekui vilunud kirjaniku, mitte debütandi oma. Ent paraku ei suuda teema - saksi, briti ja viikingi hõimude kauged mured - mind kuidagi kaasa haarata, igavus tahab lihtsalt tappa. Mahuka romaani läbilugemine nõudis omajagu tahtejõudu ja hinne peegeldab lugemisel kogutud emotsioonide summat: igavus, väsimus + imetlus, tunnustus.
Teksti loeti eesti keeles

Muidu oleks hindeks isegi "5" pannud, kuid lugesin läbi ka järgmise osa, mis oli nii vilets, et suutis isegi I osa hinde alla tuua.
Teksti loeti eesti keeles

Tegu on žanriliselt ikkagi klassikalise ajaloolise seiklusromaaniga, mitte ulmega. Kui mitte arvestada ühte seika romaanis (edeling Wulfgar pahareti küüsis), on ju puhtalt realistliku tekstiga tegemist. Lugemist alustades hakkab kõige pealt mõju avaldama kirjaniku kasutatav keel. Sõna- ning keelekasutusest hõngub arhailist ja ka kuidagi hämarat elutunnetust, mis sobib tegevusaja ja -kohaga suurepäraselt. Muidugi võttis sellega harjumine natuke aega. Väga hea, et raamatu lõppu oli lisatud sõnaseletused, millest oli just alguses kõvasti abi. Teisena keelekasutuse kõrval tahaksin esile tõsta kirjaniku teemavalikut. Ei ole mindud eesti kirjanduses sissekäidud ja lausa mudaseks tallatud rajale, kus teemaks eestlastest viikingite vägiteod Läänemerel. Väga värskendav on lugeda eesti kirjaniku teost, kus nähakse maailma ka natuke ruumis ja ajas laiemalt. Kese pole Saaremaa ning sihtmärk "kuradi rootslased ja Sigtuna". Loodan, et kirjanik hoiab head taset ning Ballimar Kimbrungi seiklused saavad huvitava jätku 5. sajandi muutuvas Euroopas. Mina võtan küll saaga teise osa kohe oma järgmiseks lugemisvaraks.
Teksti loeti eesti keeles
x
Ingvar Savasson
09.07.1982
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Eelmise osa ostsin kena kaane pärast ise. Selle siin naine kinkis. Pole siiani raatsinud talle öelda, et kehv raamat on. Autor on siin juba vanem,a ga välja see kuskilt ei paista, kõik on kehvem kui Eragonis. Kui tollele väänasin mööndustega kolme siis see siin üle kahe ei saa ja trendi jälgides mõtlen, et parem on järgmisi osasid ehk üldse mitte lugeda.
Teksti loeti eesti keeles

Raamat nägi poes ilus välja. Kohe väga ilus. Selline jõhkralt kaunis köide. Oli vaba raha. Seega ei mõelnud kaks korda, vaid ostsin asja ära. Siis lugesin kaane seest, et autor on mingi imik. Mõtlesin, et hea küll, äkki on imelaps ja noorusest hoolimata hea kirjanik. Siis lugesin, et põnni vanemad on kirjastajad ja hakkasin juba aimama kuidas seekordne ameerika edulugu teoks sai. Siiski sai raamat läbi loetud. Isegi kaks korda. Noh otseselt halb ei ole,a ga he akah ei ole. On mõned helged hetked, aga nii palju sündmustikku on igalt poolt mujalt maha kraabitud, et halb hakkab. Oleks siis veel hästi kraabitud poleks hullu ju. Väikesed ideede arendused ja kraapimised ma annan andeks kui tulemus muidu hea,s est originaalitseda pole enam lihtne ja parem heas kuues vana kui vägisi punnitud originaalsus. Paraku ei ole heas kuues ( kui raamatu kaan välja arvata). Pigem täitsa kaltsakas on. Tekst lonkab ja sündmustik on lapsusi täis, mis lõpuks häriima hakkavad. Noh nooruse pärast venitame kolme välja.
Teksti loeti eesti keeles

Hea raamat ühe hooga läbi lugemiseks. Puhas aktsioon ilma sügava mõtteta.Vahel on midagi sellist ka vaja lugeda - alati ei saa ahmida ulme vormi peidetud eksistentiaalse filosoofia arutlusi. Muidugi kahvatu terake Zelazny tippteoste kõrval aga ikkagi väga hea lugemine.
Teksti loeti eesti keeles

Parem kui eelmised osad,a ga lõpp läks nii rämedaks Tolkieni plagiaadiks, et anna olla. Hea et veel Gurgi või mõni muu väike junn üksinda Annuvini retke ette ei võtnud.
Teksti loeti eesti keeles

Kaootiline sündmustik ja tegelaste käitumises igasuguse kaine mõistus eja loogika puudmine tirivad hinnet alla. Kohati lasteka kohta liiga dramaatiline.
Teksti loeti eesti keeles

Hästi loetav raamat, milles esinevad lapsused paraku iga lugemisega üha rohkem esile tulevad, kui esimese hooga oleks pannud 5 sisi nüüd kärbime 4 peale
Teksti loeti eesti keeles

Originaalsust ja originaalsust :) No mida kuradit te vingute - kui palju on tänapäeval üldse võimalik midagi päris originaalset kirja panna. Kliseesid on aga raamat on hästi kirjutatud ja haarav. Mulle Rothfussi stiil meeldib ainult varrakul võtaks raamatu poolitamise eest naha maha.
Teksti loeti eesti keeles

Võtsin raamatu kätte suure skepsisega, et järjekordne ajalooteemaline soperdis Eesti kirjaniku sulest. Hakkasin lugema, alguses häiris natuke arhailiste sõnade ülekasutus,kuid sisuliselt see ei seganud. Pisut häiris ka peategelase maniakaalne neimahimu, aga eks see ole ajastutruu. Peagi haaras sündmustik juba täiega endasse, ei tahtnud enam raamatut käest pannagi :). Arhailised sõnakesed said südamelähedaseks lugemise käigus ja ka peategelease neimale hakaksin kaasa elama, kuigi tema poolt vihatud Wulfgar ei ole üldse nii negatiivne kuju tegelikult ja temast on täitsa kahju kuidagi. Ülesehituselt meenutab raamat natuke ühe Rootsi autori (nimi ei ole meeles) teost Orm punane. Samas märksa süngemas ja fatalistlikumas võtmes. Vürtsi lisasid köitele ka autori enda joonistused. Üldiselt parim eestlas ekirjutatud asi, mida see aasta käes olen hoidnud. Ootan huviga järge.
Teksti loeti eesti keeles

Raamatu tegevuspaik ona samas maailmas, kui samasse Magicu sarja kuuluvas W.R.Forstcheni raamatus " Arena". Peategelasteks on Puuraidur Gull ja tema õde Greensleeves. Need kaks rändavad mööda maad ringi ja nende ümber hakkab kogunema armee erinevatest tegelastest, keda maagid on oma pidevate võitluste käigus nende kodudest oma teenistusse nõidunud. Nüüd on nad armeeks koondunud,eesmärgiga oma kodusid leida. Kuna nad komistavad ühe küllaltki võimsa artefakti otsa, sattuvad nad konflikti ühe võimsa maagiga. Loosse segatakse ka "Arena" peategelase Garthi naine Rakel, kes röövitakse ja saadetakse Gulli armeesse sisse imbuma. Ta õpetab Selle kamba nii hästi kui võimalik välja ja tema abiga õnnestub neil võlurist jagu saada. Muidugi ilmub kriitilisel hetkel kohale ka Garth, kes on oma mõtisklustest välja tulnud ja tegutsema hakkanud. Lõppeks andis ta Greensleeve`ile oma spellikomponentide koti ja läheb naisega koju. Gulli armee jääb enamuses kokku ja jätkab ristisõda võlurite vastu. Selline üle keskmise lugu , hästi loetav ja mõnus ajviide, kuid mitte midagi maailmu liigutavat.
Teksti loeti inglise keeles

Minu arvates äärmiselt mõnus raamat - neelasin seda põnevat ükki küllaltki kiiresti. Asjale lisab eriti vürtsi karismaatiline ja huvitav peategelane, koos oma hästi kujutatud kaaslastega. Sündmustik on äärmiselt huvitav. Muidugi on suuresti actionile rõhutud - palju kaklusi , nõidumist ja maagide võitlusi. Lõpuks tulevad mängu isegi Planeswalkerid. Toere lugu, paneks 5
Teksti loeti inglise keeles

selline küllaltki söödav kerge ajaviide, tempokas ja küllaltki normaalse sisuga. Sündmuste areng on tõesti metsikult kire ja kogu lugu toimub lühikese aja jooksul. Negatiivne võlur nimega Master Wood on läbi aegade liikunud ja hõivab hea võluri Honan Fu saare .Vangistab Honan Fu ja hiljem Prints Marki , võttes omale ka tolle maagilise mõõga . Printsi sõbrad Ben Ja Zoltany asuvad koos printsi kunagise vaenlase leedi Yambuga Päästeretkele. Asjasse segatakse ka mingi kohalik külapoiss, kellel on ka maagiline mõõk ja Iidne hiiglasest Beast Lord Draffut, kes ei tohi tappa ühtegi inimest. Sündmustesse sekkub korraks ka printsi isa - Imperaator, kes kõrvaldab osa Woodi sõjaväest. Samuti on asjasse segatud Honan Fu haige tütar leedi Ninazu, kes on peast segi peale oma venna surma paari aasta eest. Prints ja võlur päästetakse, misjärel läheb lahti kindluse tagasivallutamine. Lahingu käigus Draffut tapab kogemata ühe Woodi sõduri, saab sellest šoki ja lahkub keset lahingut. Wood tapab külapoiss Arnfinni ja põgeneb koos printsi mõõgaga , leedi Ninazu kukkub tornist alla ja sureb, kindlus muidugi vallutatakse tagasi ja prints võtab Arnfinni mõõga oma kätte. Enamik rahvast lahkub kodu suunas, ainult leedi Yambu ja Zoltany lahkuvad suunas , kuhu ilmselt läks ka Wood.Kokkuvõttes paneks kah nelja - pole halb , kuid ka mitte midagi erilist .
Teksti loeti inglise keeles

Kaifisn tervet raamatut täiega, esimene jutt lõi äärmiselt huvitava õhkkonna ja pakkus põnevat,kuigi pisut liiga etteaimatavat kriminaalse sisuga lugu. Mõrvar oli suhteliselt kergesti aimatav minu meelest."vend Rus" oli oma kloostrimiljööga väga huvitav lugemine. Lõbyus oli jälgida ,kuidas see paharett tasapisi tublisid munki patuteele meelitas.Olles ise pisut usuteadust õppinud, oli see minu jaoks äärmiselt magus pala. Kolmas lugu templirüütlitest oli mulle kui ordu ajaloost huvitunud inimesele väga meeldiv lugemismaterjal.Tore oli lugeda varianti , kus ordut ei tabanudki häving, vaid pigem nad saavutasid triumfi. Ja tõsise jalgpallifännina pean ma antud jutu lõppu just eriti heaks ja lõbusaks. Viis kogu sellele mõnusale kupatusele igaljuhul!
Teksti loeti eesti keeles

Äärmiselt meeldiv kogumik. Mulle on ikka meeldinud Hargla jutud ( vähemalt enamus neist)ja Pan Grpowski omad on nendest ühed minu lemmikumad. Mulle on see väike vürtspoodniku välimusega Poola eksortsist väga sümpaatne. Samas ei saa jätta mainimata, et ta meenutab väga Agatha Christie Hercule Poirot`d, kes oli kah sarnane väike hakkaja mehike ,kes õigeid lahendusi varrukast välja libistas. Kuid see pole minu silmis miinus, vaid pigem pluss. Selles kogumikus olevad üheksa lugu heidavad pisut valgust nii Grpowski tegevusele tema karjääri alguses kui ka selle lõpus. Loodetavasti ilmub Hargla sulest pan Grpowski lugusid tulevikus veelgi. Viis ja plussiga.
Teksti loeti eesti keeles

Oli küllaltki loetav jutt minu meelest, kuid kindlasti mitte võrreldav Doyle`i Kadunud Maailmaga . Suurem tegevuspind küll, kuid pisut absurdsem. Samas omab mõnusat mitmekülgsust. Peaks millalgi jälle raamatukogust võtma ja huvi pärast üle lugema. Meeldis igastahes tunduvalt rohkem kui Sannikovi maa.
Teksti loeti eesti keeles

Kuni kamp saarel veel ringi lasi oli talutav , kuid mulle lihtsalt ei meeldi raamatud , kus luuakse mingi loomarohke tegevuspaik , mis lõpuks hävib. Loomasõbrana ei kannata ma sellist asja lugeda lihtsalt.
Teksti loeti eesti keeles

Avastasin paar aastat tagasi kodusest raamaturiiulist selle teose ja lugesin ka huvi pärast läbi. Meenutab tõesti väga Sannikovi maad . Sama põhimõte - minnakse kuhugi külma kohta põhjas ja leitakse sealt soe paik , kus elavad eelajaloolised loomad.Küllatlki mannetu raamat minu meelest ja üle kahe eritit ei vääri.
Teksti loeti eesti keeles

Huvitav lugu minu meelest, kus autor kirjeldab Atlantise veealust ühiskonda. Ei ole võiblla tõesti nii köitev kui Kadunud Maailm , kuid on ka pisut teist tüüpi - ei ole ilmselt niivõrd seiklusrohkena mõeldudki.Pigem just ülevaate andmisena atlantise inimeste elust mere põhjas.
Teksti loeti eesti keeles

Äärmiselt hea raamat. Doyle näitab head taset. Antud raamat oli lapsepõlvs üks mu suuri lemmikuid ja meeldib praegugi. Autor on loonud mõnusa tegelaste komplekti, kes koos annavad loole jumet.Eriti hea kontrasti annavad keevaline Challenger ja külmavereline Lord Roxton. Kogu seiklus on kirjeldatud huvitavalt ja põnevust on hästi üleval hoitud. Köitev seiklusjutt, mis väärib kindlasti lugemist.
Teksti loeti eesti keeles

Mõnus ajaviitejutt , kuid kindlasti kuulub Verne`i teoste hulka paremaid raamatuid. Positiivsena võib esile tõsta raamatu peategelase Phileas Foggi külma ja masinliku kuju ja naljaka Fixi. Samas meenutavad nad kohati väga verne`i teisi tegelasi. Neli miinus oleks kohane , seega neli .
Teksti loeti eesti keeles

Verne`i klassika minu arvates. Olen peale esimest lugemist korduvalt lugenud. Mõnusaks teevad raamatu seal sisalduvad lõbusad seigad ja koomiline paar Kanada vaalapüüdja Ned Land ja Prof. Arronax teener Conseil näol.Seiklus algab humoorika kirjeldusega selle trio sattumisest Kapten Nemo laevale "Saladusliku hiidnarvali" jälitamise käigus ja Verne`i jaoks tüüpiline humoorikas stiil on läbiv kogu raamatus, olles läbi põimitud talle omase hea kirjeldamisstiiliga ( vaimustavad pildid merealusest maailmast ) ja Verne`ile tüüpiliste traagiliste käikudega ( Kapten Nemo elu ,tema meeskonnakaaslase hukkumine kokkupõrkes sõjalaevaga ja teise madruse surm hiidkalmaari kombitsa läbi ) Nemo eriline traagika ilmneb kirjelduses Nautiluse meeskonna veealusest kalmistust.Siin tekkib arusaam , et tema idee on hukule määratud ja lõpuks peab laev saama kusagil merepõhjas hauaks oma viimasele meeskonnaliikmele. hoolimata kõigist imedest saadab professorit ja tema kaaslasi pidev soov "maailma tagasi pääseda" ja see õnnestub neil meeleheitliku põgenemisega Maelströmi hoovuses. Raamatu lõppu jäetakse kummitma küsimus, mis sai vastuse "Saladuslikus Saares "- Kas Kapten Nemo ja tema laev pääsesid metsikust hoovusest või pidi isegi see tehnikaime looduse jõule alla vanduma . Ei saa vana lemmikut hinnata teisiti kui viiega .
Teksti loeti eesti keeles

Verne`ile kohaselt hea seiklutt. Hakkab algusest peale kaasa kiskuma. Loodud on mõnus salapära laeva ja selle kapteni ümber. Äärmiselt lõbusad on seigad koera -Duki ja meeskonna vahelisest läbisaamisest. Samas on kapteni isik aimatav. Haaravalt on kirjeldatud ka kapteni pingutusi tema tungimisel põhjapooluse suunas. Raamatu lõpuosa kaldub traagiliseks,kapten Hatterase hullumeelsus mõjub kuidagi nukralt -irooniliselt tema suure saavutuse tähistamise taustal.Kokkuvõtteks paneks nelja , kunas pole minu meelest Verne`i parimate tööde hulgas .
Teksti loeti eesti keeles