Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Christopher Paolini ·

Eragon

(romaan aastast 2002)

eesti keeles: «Eragon»
Tallinn «Pegasus» 2005

Sarjad:
Hinne
Hindajaid
3
3
9
2
0
Keskmine hinne
3.412
Arvustused (17)

Autor oli selle romaani kirjutamist alustades 15. ja lõpetades 17. aastane. Romaan on osutunud äärmiselt populaarseks ja kuuldavasti on kavas selle põhjal ka film teha. Tolkieni-laadses fantaasiamaailmas toimuva sündmustiku keskmes on talupoiss Eragon, kes metsas jahti pidades lohemuna leiab. Edasi käivitub sündmustik... umbes nagu Tolkieni " Sõrmuste Isanda" või Jordani " Ajaratta" oma. Lisaks on tekstis tugevad McCaffrey mõjud, juttu on nimelt loheratsanikest, kes oma tiivuliste ratsudega telepaatilisel teel suhtlevad. Juulikuu
" Algernonis" annab Jyrka mõista, et Paolini teosed ei sobi täiskasvanud lugejatele. Võib-olla on see mingil määral tõsi, see, kui hästi viieteistaastane Eragon ohtlikus sündmustekeerises toime tuleb, pole kuigi tõsiseltvõetav. Autori vanust arvestades kirjutas ta teose oma eakaaslastele, liigitaksin romaani pigem noorte- kui lastekirjandiuseks. Ülepea on romaanis palju deus ex machinaid, ent need võib autori noorust arvestades vabalt andeks anda.
Teksti loeti eesti keeles

Lugu sisaldas liialt totruseid ja veidi ebaõigeid tegevuskäike, mida ilma muigamata oli raske lugeda. Siin ei ole tegu eelarvamusega autori vanuse suhtes; antud teos kõlbaks esimeseks vasikaks mistahes tuntud fantasy autorile. Lugu ise on kõitev ja on hämmastav, et seda on saavutatud nii noore kirjaniku sulest.

Tugev kolm või 4-, pluss veel huvi lugeda tema raamatust ka järge, juhul kui see peaks ilmuma eesti keeles.
Teksti loeti eesti keeles

Lugedes üritasin leida jooni, mis iseloomustaks autori noorust või siis pigem seda, milline ta olla võiks. Üldiselt oma lähemale tutvusringkonnale sarnaseid jooni ei täheldanud. Mõned siiski olid. Huvitav oli siiski lugeda ja mõelda, kuidas ta maailma vaatab ja mida kirjeldab.

Tegevustiku üle ma ka ei nurise. Muidugi oli tuntavaid kergelt kummalisi seoseid, ent maailm suutis siiski päris hästi funktsioneerida. Tajutavad olid teiste kirjanike mõjud või vähemalt nendega sarnased jooned, mida üldiselt esineb kõikides teostes. Minu arvates väga hea algus noorele kirjanikule. Ootan huviga järgmisi.

Teksti loeti eesti keeles

Noor Ameerika kirjanik Christopher Paolini on üks viimase aja kuumemaid nimesid, teatavas mõttes. Romaan "Eragon" oli 2005. aasta "New York Timesi" bestsellerite edetabelis auväärsel kümnendal kohal ja 2006. aasta lõpus peaks linastuma raamatu põhjal valminud film. Tegelikult on kõik puhas kõmu, sest teos ise on ülimalt keskpärane, mille sarnaseid on viljeletud juba Tolkieni ajast saati. Ei midagi uut ja huvitavat. Sisu on tavaline, tegelased tüüpilised - lohed, võlurid, veidrad pahalased ja võimas kolepaha, päkapikud ja haldjad, ja lahendused tavalised. Kõige rohkem häiris mind keelekasutus. Ma ei tea, kas see on tõlkija viga või on süüdi autori noorus, kuid tekst on üsna abitu. Mõned kohad olid küll vähe paremad, aga üldmulje on väga nõrk. Tegelikult lugeda kõlbas, autor on küll noor ja kogenematu, kuid lootust on. Kolm
Teksti loeti eesti keeles

Jaa-jah -- selleks, et elus hakkama saada, pead sa olema kõrgest soost, vanemate poolt hüljatud (loomulikult parimate kavatsustega) ja siis peab sul elus ropult vedama... või käituvad kõik su ümber nagu lihtsameelsed lapskurjategijad. Nüüd ma vähemalt tean, miks ma mingi tähtsusetu IT-mees olen :-P
Kuid kartsin hullemat, nii et korra lugeda võib.
Teksti loeti eesti keeles

Ühinen eelkõneleja arvamusega, et seda romaani võis lugeda, aga oma originaalsusega ta nüüd küll kusagilt otsast välja ei paistnud. Pigem võis hakata lausa raamatu kaupa ideenäppamisi kirja panema. Kahjuks ei tähenda kõikide raamatute parimate ideede kokkukuhjamine veel head tulemust. Pigem on summa ikka meeletult palju liidetavatest väiksem.
Teksti loeti eesti keeles

Kolm. Reservatsiooniga - nii noor kirjutaja oleks võinud ka palju-palju halvemini. Ma võtsin ikka väga pikalt hoogu, enne kui seda raamatut lugema hakkasin, sest isegi Pratcheti "Vaibarahvas" tundusid mulle mõned lõigud piinlikult naiivsetena. Ja ometi oli tema täiskasvanuna oma puberteediea teksti üle kirjutanud. Eragoni puhul oli selline enesekriitiline toimetajatöö küll väga ilmselt puudu. Aga samas... Arvestades autori vanust... Ikkagi... Ja siis pyydes, see teadmine taustaks, kuidagi objektiivne olla - päris kehv see raamat polnud, oli üksikuid helgeid hetki. Mis oli üllatav.
Teksti loeti eesti keeles

Huvitav raamat, raske oli käest ära panna enne kui läbi sai. Küllaltki sisu tihe ja kaasahaarav paljude huvitavate tegelastega ,kuid vahepeal jäi just kui tunne et oled seda raamatut või lugu juba kuskilt enne kuulnud.
Teksti loeti inglise keeles

Ma kartsin hullemat, kui kuulsin autori vanust kirjutamise ajal. Kaua luurasin, sest hirm sattuda millegi toore ja loogikavigadest kubiseva peale hoidis eemal. Kuna eesti keeles ilmuva fantaasiakirjanduse mahtu arvestades väga valiv olla ei saa (ka võõrkeelsete kättesaamine pole just walk in the park), siis olles natuke maad kuulanud, võtsin asja ette. Üllatavalt ladus oli. Ja kuna ma ei oodanudki teismeliselt poisilt teab mis maailmatasemel kirjakunsti, siis sain ma oma lihtsa naudingu kätte.
Teksti loeti eesti keeles

Koperdasin siis Paolini lehele ja märkasin imestunult, et polegi oma 5te senti talle andnud ühe hindekese näol. No seda annab parandada.

Ise sai küll mõnda aega tagasi läbi loetud ning kui täitsa aus olla siis lausa kalli raha eest ostetud, mis veel eriti mu pahameelele juurde lisas. Seda suurendab ka see, et pärast Paolinit sai Jordani Ajaratta esimest osa loetud, mille alguse Paolini oma odava onu-vms-vedamise plagiaadiga natukene ära rikkus, kuid minu mälu järgi ta õnneks vaid selle copy-pastega Jordani puhul piirduski. Eks tuttavaid tegelasi vänderdas siin-seal ikka ringi, midagi uut või huvitavat Paolini kohe kindlasti ˛anrile ei lisa ei maailma ega story koha pealt, kuid samas paistab tal mingi jutustamisoskus siiski olevat, nii et vähemalt lugeda kõlbas, kuigi tema must-valge maailm, liigagi välja paistvad viited teistele kirjanikele ning kohatine tühisus hüppasid liigselt silma, et positiivset hinnet anda.

Leian, et Paolini suurimaks veaks pole mitte tema, vaid tema liiga uhked vanemad. Liiga uhked vanemad, kes on kohe valmis oma poja esimest soperdust avaldama. No kirjutas kaua - tubli. No nägi vaeva - tubli. Aga kui ikka kriitikameelt ei ole, peaks ikka ootama selle sündi enne maailma ette võtmist. Paistab aga siiski, et laial maailmal ei ole eriti kõrged nõudmised uute ulmekirjanike suhtes, nii et Paolini võib nüüd oma loorberitel nati puhata (või töötada, sest paistab, et kirjutada talle meeldib, ei olnud tal ju kuuldavasti kavas algul Eragonigi avaldada, rohkem nagu vaid enda jaoks kirjutatud), kui kolmas õudus kah valmis. Kui hästi läheb, siis küllap kunagi, vanemast peast, saab vaid kiita tema uusi, huvitavaid, võib olla isegi ˛anri muutvaid romaane, kuid Eragoni tohutut naiivsust arvestades on ta sellest tulevikust veel väga kaugel.

Teksti loeti eesti keeles

Raamat nägi poes ilus välja. Kohe väga ilus. Selline jõhkralt kaunis köide. Oli vaba raha. Seega ei mõelnud kaks korda, vaid ostsin asja ära. Siis lugesin kaane seest, et autor on mingi imik. Mõtlesin, et hea küll, äkki on imelaps ja noorusest hoolimata hea kirjanik. Siis lugesin, et põnni vanemad on kirjastajad ja hakkasin juba aimama kuidas seekordne ameerika edulugu teoks sai. Siiski sai raamat läbi loetud. Isegi kaks korda. Noh otseselt halb ei ole,a ga he akah ei ole. On mõned helged hetked, aga nii palju sündmustikku on igalt poolt mujalt maha kraabitud, et halb hakkab. Oleks siis veel hästi kraabitud poleks hullu ju. Väikesed ideede arendused ja kraapimised ma annan andeks kui tulemus muidu hea,s est originaalitseda pole enam lihtne ja parem heas kuues vana kui vägisi punnitud originaalsus. Paraku ei ole heas kuues ( kui raamatu kaan välja arvata). Pigem täitsa kaltsakas on. Tekst lonkab ja sündmustik on lapsusi täis, mis lõpuks häriima hakkavad. Noh nooruse pärast venitame kolme välja.
Teksti loeti eesti keeles

Mida noorest poisist ikka kiruda... Vend on silmnähtavalt tundnud kribamisest mõnu, mitte raske raha hõngu, ja 15-aastase tüübi lugemuse kohta on laenatud ideid piisavalt palju, et tulevased kirjandustudengid sellest teadustöid saaksid kirjutada (st mida kust ja kui palju laenas).
Teksti loeti eesti keeles
x
Ingvar Savasson
09.07.1982
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Eelmise osa ostsin kena kaane pärast ise. Selle siin naine kinkis. Pole siiani raatsinud talle öelda, et kehv raamat on. Autor on siin juba vanem,a ga välja see kuskilt ei paista, kõik on kehvem kui Eragonis. Kui tollele väänasin mööndustega kolme siis see siin üle kahe ei saa ja trendi jälgides mõtlen, et parem on järgmisi osasid ehk üldse mitte lugeda.
Teksti loeti eesti keeles

Raamat nägi poes ilus välja. Kohe väga ilus. Selline jõhkralt kaunis köide. Oli vaba raha. Seega ei mõelnud kaks korda, vaid ostsin asja ära. Siis lugesin kaane seest, et autor on mingi imik. Mõtlesin, et hea küll, äkki on imelaps ja noorusest hoolimata hea kirjanik. Siis lugesin, et põnni vanemad on kirjastajad ja hakkasin juba aimama kuidas seekordne ameerika edulugu teoks sai. Siiski sai raamat läbi loetud. Isegi kaks korda. Noh otseselt halb ei ole,a ga he akah ei ole. On mõned helged hetked, aga nii palju sündmustikku on igalt poolt mujalt maha kraabitud, et halb hakkab. Oleks siis veel hästi kraabitud poleks hullu ju. Väikesed ideede arendused ja kraapimised ma annan andeks kui tulemus muidu hea,s est originaalitseda pole enam lihtne ja parem heas kuues vana kui vägisi punnitud originaalsus. Paraku ei ole heas kuues ( kui raamatu kaan välja arvata). Pigem täitsa kaltsakas on. Tekst lonkab ja sündmustik on lapsusi täis, mis lõpuks häriima hakkavad. Noh nooruse pärast venitame kolme välja.
Teksti loeti eesti keeles

Hea raamat ühe hooga läbi lugemiseks. Puhas aktsioon ilma sügava mõtteta.Vahel on midagi sellist ka vaja lugeda - alati ei saa ahmida ulme vormi peidetud eksistentiaalse filosoofia arutlusi. Muidugi kahvatu terake Zelazny tippteoste kõrval aga ikkagi väga hea lugemine.
Teksti loeti eesti keeles

Parem kui eelmised osad,a ga lõpp läks nii rämedaks Tolkieni plagiaadiks, et anna olla. Hea et veel Gurgi või mõni muu väike junn üksinda Annuvini retke ette ei võtnud.
Teksti loeti eesti keeles

Kaootiline sündmustik ja tegelaste käitumises igasuguse kaine mõistus eja loogika puudmine tirivad hinnet alla. Kohati lasteka kohta liiga dramaatiline.
Teksti loeti eesti keeles

Hästi loetav raamat, milles esinevad lapsused paraku iga lugemisega üha rohkem esile tulevad, kui esimese hooga oleks pannud 5 sisi nüüd kärbime 4 peale
Teksti loeti eesti keeles

Originaalsust ja originaalsust :) No mida kuradit te vingute - kui palju on tänapäeval üldse võimalik midagi päris originaalset kirja panna. Kliseesid on aga raamat on hästi kirjutatud ja haarav. Mulle Rothfussi stiil meeldib ainult varrakul võtaks raamatu poolitamise eest naha maha.
Teksti loeti eesti keeles

Võtsin raamatu kätte suure skepsisega, et järjekordne ajalooteemaline soperdis Eesti kirjaniku sulest. Hakkasin lugema, alguses häiris natuke arhailiste sõnade ülekasutus,kuid sisuliselt see ei seganud. Pisut häiris ka peategelase maniakaalne neimahimu, aga eks see ole ajastutruu. Peagi haaras sündmustik juba täiega endasse, ei tahtnud enam raamatut käest pannagi :). Arhailised sõnakesed said südamelähedaseks lugemise käigus ja ka peategelease neimale hakaksin kaasa elama, kuigi tema poolt vihatud Wulfgar ei ole üldse nii negatiivne kuju tegelikult ja temast on täitsa kahju kuidagi. Ülesehituselt meenutab raamat natuke ühe Rootsi autori (nimi ei ole meeles) teost Orm punane. Samas märksa süngemas ja fatalistlikumas võtmes. Vürtsi lisasid köitele ka autori enda joonistused. Üldiselt parim eestlas ekirjutatud asi, mida see aasta käes olen hoidnud. Ootan huviga järge.
Teksti loeti eesti keeles

Raamatu tegevuspaik ona samas maailmas, kui samasse Magicu sarja kuuluvas W.R.Forstcheni raamatus " Arena". Peategelasteks on Puuraidur Gull ja tema õde Greensleeves. Need kaks rändavad mööda maad ringi ja nende ümber hakkab kogunema armee erinevatest tegelastest, keda maagid on oma pidevate võitluste käigus nende kodudest oma teenistusse nõidunud. Nüüd on nad armeeks koondunud,eesmärgiga oma kodusid leida. Kuna nad komistavad ühe küllaltki võimsa artefakti otsa, sattuvad nad konflikti ühe võimsa maagiga. Loosse segatakse ka "Arena" peategelase Garthi naine Rakel, kes röövitakse ja saadetakse Gulli armeesse sisse imbuma. Ta õpetab Selle kamba nii hästi kui võimalik välja ja tema abiga õnnestub neil võlurist jagu saada. Muidugi ilmub kriitilisel hetkel kohale ka Garth, kes on oma mõtisklustest välja tulnud ja tegutsema hakkanud. Lõppeks andis ta Greensleeve`ile oma spellikomponentide koti ja läheb naisega koju. Gulli armee jääb enamuses kokku ja jätkab ristisõda võlurite vastu. Selline üle keskmise lugu , hästi loetav ja mõnus ajviide, kuid mitte midagi maailmu liigutavat.
Teksti loeti inglise keeles

Minu arvates äärmiselt mõnus raamat - neelasin seda põnevat ükki küllaltki kiiresti. Asjale lisab eriti vürtsi karismaatiline ja huvitav peategelane, koos oma hästi kujutatud kaaslastega. Sündmustik on äärmiselt huvitav. Muidugi on suuresti actionile rõhutud - palju kaklusi , nõidumist ja maagide võitlusi. Lõpuks tulevad mängu isegi Planeswalkerid. Toere lugu, paneks 5
Teksti loeti inglise keeles

selline küllaltki söödav kerge ajaviide, tempokas ja küllaltki normaalse sisuga. Sündmuste areng on tõesti metsikult kire ja kogu lugu toimub lühikese aja jooksul. Negatiivne võlur nimega Master Wood on läbi aegade liikunud ja hõivab hea võluri Honan Fu saare .Vangistab Honan Fu ja hiljem Prints Marki , võttes omale ka tolle maagilise mõõga . Printsi sõbrad Ben Ja Zoltany asuvad koos printsi kunagise vaenlase leedi Yambuga Päästeretkele. Asjasse segatakse ka mingi kohalik külapoiss, kellel on ka maagiline mõõk ja Iidne hiiglasest Beast Lord Draffut, kes ei tohi tappa ühtegi inimest. Sündmustesse sekkub korraks ka printsi isa - Imperaator, kes kõrvaldab osa Woodi sõjaväest. Samuti on asjasse segatud Honan Fu haige tütar leedi Ninazu, kes on peast segi peale oma venna surma paari aasta eest. Prints ja võlur päästetakse, misjärel läheb lahti kindluse tagasivallutamine. Lahingu käigus Draffut tapab kogemata ühe Woodi sõduri, saab sellest šoki ja lahkub keset lahingut. Wood tapab külapoiss Arnfinni ja põgeneb koos printsi mõõgaga , leedi Ninazu kukkub tornist alla ja sureb, kindlus muidugi vallutatakse tagasi ja prints võtab Arnfinni mõõga oma kätte. Enamik rahvast lahkub kodu suunas, ainult leedi Yambu ja Zoltany lahkuvad suunas , kuhu ilmselt läks ka Wood.Kokkuvõttes paneks kah nelja - pole halb , kuid ka mitte midagi erilist .
Teksti loeti inglise keeles

Kaifisn tervet raamatut täiega, esimene jutt lõi äärmiselt huvitava õhkkonna ja pakkus põnevat,kuigi pisut liiga etteaimatavat kriminaalse sisuga lugu. Mõrvar oli suhteliselt kergesti aimatav minu meelest."vend Rus" oli oma kloostrimiljööga väga huvitav lugemine. Lõbyus oli jälgida ,kuidas see paharett tasapisi tublisid munki patuteele meelitas.Olles ise pisut usuteadust õppinud, oli see minu jaoks äärmiselt magus pala. Kolmas lugu templirüütlitest oli mulle kui ordu ajaloost huvitunud inimesele väga meeldiv lugemismaterjal.Tore oli lugeda varianti , kus ordut ei tabanudki häving, vaid pigem nad saavutasid triumfi. Ja tõsise jalgpallifännina pean ma antud jutu lõppu just eriti heaks ja lõbusaks. Viis kogu sellele mõnusale kupatusele igaljuhul!
Teksti loeti eesti keeles

Äärmiselt meeldiv kogumik. Mulle on ikka meeldinud Hargla jutud ( vähemalt enamus neist)ja Pan Grpowski omad on nendest ühed minu lemmikumad. Mulle on see väike vürtspoodniku välimusega Poola eksortsist väga sümpaatne. Samas ei saa jätta mainimata, et ta meenutab väga Agatha Christie Hercule Poirot`d, kes oli kah sarnane väike hakkaja mehike ,kes õigeid lahendusi varrukast välja libistas. Kuid see pole minu silmis miinus, vaid pigem pluss. Selles kogumikus olevad üheksa lugu heidavad pisut valgust nii Grpowski tegevusele tema karjääri alguses kui ka selle lõpus. Loodetavasti ilmub Hargla sulest pan Grpowski lugusid tulevikus veelgi. Viis ja plussiga.
Teksti loeti eesti keeles

Oli küllaltki loetav jutt minu meelest, kuid kindlasti mitte võrreldav Doyle`i Kadunud Maailmaga . Suurem tegevuspind küll, kuid pisut absurdsem. Samas omab mõnusat mitmekülgsust. Peaks millalgi jälle raamatukogust võtma ja huvi pärast üle lugema. Meeldis igastahes tunduvalt rohkem kui Sannikovi maa.
Teksti loeti eesti keeles

Kuni kamp saarel veel ringi lasi oli talutav , kuid mulle lihtsalt ei meeldi raamatud , kus luuakse mingi loomarohke tegevuspaik , mis lõpuks hävib. Loomasõbrana ei kannata ma sellist asja lugeda lihtsalt.
Teksti loeti eesti keeles

Avastasin paar aastat tagasi kodusest raamaturiiulist selle teose ja lugesin ka huvi pärast läbi. Meenutab tõesti väga Sannikovi maad . Sama põhimõte - minnakse kuhugi külma kohta põhjas ja leitakse sealt soe paik , kus elavad eelajaloolised loomad.Küllatlki mannetu raamat minu meelest ja üle kahe eritit ei vääri.
Teksti loeti eesti keeles

Huvitav lugu minu meelest, kus autor kirjeldab Atlantise veealust ühiskonda. Ei ole võiblla tõesti nii köitev kui Kadunud Maailm , kuid on ka pisut teist tüüpi - ei ole ilmselt niivõrd seiklusrohkena mõeldudki.Pigem just ülevaate andmisena atlantise inimeste elust mere põhjas.
Teksti loeti eesti keeles

Äärmiselt hea raamat. Doyle näitab head taset. Antud raamat oli lapsepõlvs üks mu suuri lemmikuid ja meeldib praegugi. Autor on loonud mõnusa tegelaste komplekti, kes koos annavad loole jumet.Eriti hea kontrasti annavad keevaline Challenger ja külmavereline Lord Roxton. Kogu seiklus on kirjeldatud huvitavalt ja põnevust on hästi üleval hoitud. Köitev seiklusjutt, mis väärib kindlasti lugemist.
Teksti loeti eesti keeles

Mõnus ajaviitejutt , kuid kindlasti kuulub Verne`i teoste hulka paremaid raamatuid. Positiivsena võib esile tõsta raamatu peategelase Phileas Foggi külma ja masinliku kuju ja naljaka Fixi. Samas meenutavad nad kohati väga verne`i teisi tegelasi. Neli miinus oleks kohane , seega neli .
Teksti loeti eesti keeles

Verne`i klassika minu arvates. Olen peale esimest lugemist korduvalt lugenud. Mõnusaks teevad raamatu seal sisalduvad lõbusad seigad ja koomiline paar Kanada vaalapüüdja Ned Land ja Prof. Arronax teener Conseil näol.Seiklus algab humoorika kirjeldusega selle trio sattumisest Kapten Nemo laevale "Saladusliku hiidnarvali" jälitamise käigus ja Verne`i jaoks tüüpiline humoorikas stiil on läbiv kogu raamatus, olles läbi põimitud talle omase hea kirjeldamisstiiliga ( vaimustavad pildid merealusest maailmast ) ja Verne`ile tüüpiliste traagiliste käikudega ( Kapten Nemo elu ,tema meeskonnakaaslase hukkumine kokkupõrkes sõjalaevaga ja teise madruse surm hiidkalmaari kombitsa läbi ) Nemo eriline traagika ilmneb kirjelduses Nautiluse meeskonna veealusest kalmistust.Siin tekkib arusaam , et tema idee on hukule määratud ja lõpuks peab laev saama kusagil merepõhjas hauaks oma viimasele meeskonnaliikmele. hoolimata kõigist imedest saadab professorit ja tema kaaslasi pidev soov "maailma tagasi pääseda" ja see õnnestub neil meeleheitliku põgenemisega Maelströmi hoovuses. Raamatu lõppu jäetakse kummitma küsimus, mis sai vastuse "Saladuslikus Saares "- Kas Kapten Nemo ja tema laev pääsesid metsikust hoovusest või pidi isegi see tehnikaime looduse jõule alla vanduma . Ei saa vana lemmikut hinnata teisiti kui viiega .
Teksti loeti eesti keeles

Verne`ile kohaselt hea seiklutt. Hakkab algusest peale kaasa kiskuma. Loodud on mõnus salapära laeva ja selle kapteni ümber. Äärmiselt lõbusad on seigad koera -Duki ja meeskonna vahelisest läbisaamisest. Samas on kapteni isik aimatav. Haaravalt on kirjeldatud ka kapteni pingutusi tema tungimisel põhjapooluse suunas. Raamatu lõpuosa kaldub traagiliseks,kapten Hatterase hullumeelsus mõjub kuidagi nukralt -irooniliselt tema suure saavutuse tähistamise taustal.Kokkuvõtteks paneks nelja , kunas pole minu meelest Verne`i parimate tööde hulgas .
Teksti loeti eesti keeles