Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Indrek Hargla ·

Hathawareti teener

(kogumik aastast 2002)

eesti keeles: Tartu «Fantaasia» 2002 (Maailma fantaasiakirjanduse tippteosed)

Sisukord:
Hinne
Hindajaid
6
9
0
0
0
Keskmine hinne
4.4
Arvustused (15)

Kõigepealt raamatu kujundusest. See on igati õnnestunud. Kaanepilt kajastab raamatu nimilugu, on silmahakkav poe lettidel ja teiste trükiste seas ja, last but not least, on silmale ilus vaadata. Raamat on ka seestpoolt ilus. Pean silmas lehekülje kujundust.

Jutud kogumikku on valitud temaatiliselt. Seekord lahkab autor religiooni selle kõige laiemas mõttes.

Raamatu esimene jutt pole jutt, pigem lühiromaan oma mahult. Kas ka kanoonilise kirjandusteooria järgi ta klassifitseerub lühiromaaniks või mitte, ei oska öelda. Vist mitte. Igatahes on tegu kergelt feministliku kallakuga, pigem seda küsimärgi alla seadva jutuga. Põnev.

Teine lugu on kloostrisse sattund poolhullust tüübist. Kuna jutt ise on peaaegu tõepärane ja keskaegne, siis minu jaoks oli ta 5+.

Kolmas räägib keskaegse maailmapildi olulise osa ehk templirüütlite institutsiooni võidukäigust ja kõrgajast ning sellest, kuidas organisatsiooni säilitada monarhi demokraatiapüüete kiuste. Kumb peale jääb, lugege ise.

Teksti loeti eesti keeles

Kogumik sisaldab kolme teost. Esiteks nimijutustus, mis toob kõigepealt meelde van Guliku. Õigupoolest oli mul seda lugede kavas arvustusse kirjutada sellised sõnad nagu "hale kloon" ja veel midagi samas stiilis, praegu postjaanipäises leebes meeleolus olles nii päris siiski ei ütle. HT on tüüpiline Hargla jutt, kust paistab välja suurem osa selle autori omadusi -- nõrkus laksuvate rindade ja pulp`i-laadsete kirjelduste vastu, huvi religoonifilosoofia vastu, müstifitseeriv loomemeetod... Minule isiklikult ei imponeeri viis, kuidas Hargla neist komponentidest oma tainast kokku segab, st paneb igayhest natuke. Seetõttu mina pean IH parimaiks tykkideks näiteks "Eebenit" ja "Vend Rusi", kus domineerib üks nimetatud koostiosadest. Ei hakka HT-d eraldi arvustama, sest oleksin tõsise probleemi ees, kas panna neli või kolm ning ei tunne ennast hetkel võimelisena selliseid eksistentsiaalseid probleeme lahendama.

Nagu juba öeldud, "Vend Rus" seevastu on tekst, mida tõeliselt tasub lugeda. Ausalt öelda kripeldab mul väike küsimus sellest, kas autor andis ka ise endale aru, et VR on kogumikust kõige tugevam tykk ja pani selle seepärast "Algernoni" üles? Kui nii, siis tuleb õnne soovida õnnestunud turundustriki puhul, minu tõmbas igaljuhul hoovi... See selleks.

Kogumiku viimane teos, alternatiivajalooline jutt "Püha Graal -- 1984" laskub lõpus paraku jantlikkusse. Mitte et see tingimata halb oleks, kuid lõpp langeb natukene ülejäänud 3/4 stiilist välja -- IMHO oleks autor võinud teksti algusest peale natukene lopsakamas võtmes kirja panna, veidike näiteks "Colas Breugnion`" stiilis, või siis Dumas` kulul natukene rohkem nalja teha.

Kui vaadata kogumikku tervikuna, siis sisaldab see 2/3 ulatuses IH tavatasemel produktsiooni ja 1/3 tõeliselt õnnestunud IH-d. Sellest lähtudes peaks "neli" ehk "hää küll" olema kõigiti õiglane hinne.

Mina muide autori asemel oleksin ka antud kogumiku temaatikaga ideaalselt sobiva "Sierra Titauna nekropoli" siin ilmutanud, mitte seal, kus see ilmus... Käesolev kogumik oleks sel juhul kindlasti oluliselt tugevam ja tuumakam saanud.

Teksti loeti eesti keeles

Nimilugu.
Vaevalt, et keegi kahtleb, et autoril on oskust krimkat kirjutada. Kahjuks või õnneks ei ole ma kriminaallugude suur sõber. Eriti selliste osas, kus enne mõrvari nime avaldamist autori poolt puudub lugejal igasugune võimalus seda ära arvata. Antud juhul ongi just sellega tegu - lihtsalt vihastama panev värk. Kui peategelane siis palub 6-7 võimalikku pätti ühte ruumi ja hakkab dramaatiline sündmuste lahtiselgitamine - no võttis lihtsalt ohkama. Mingid probleemid on sellel jutul veel: ebausutavalt erootiline kloostrimiljöö, pastakast väljaimetud motiivid kahtlusalustele.

"Vend Rus" on aga igati kobe tükk ja eraldi võttes saab viie. Miinusega, aga ikkagi. Pannuksin ise ka kogumiku pealkirjaks "Vend Rus", sest olemasolev ei taha hästi meelde jääda; nagu hiina keel.

"Püha graal" on nauditav lugemisvara...kuni lõpplahenduseni. Jalgpall, staadion, no gimme a break. Näib, et mingil hetkel ei teadnud autor äkki, mitta selle huvitava tekstiga ette võtta.

Kokkuvõttes, "Hathawareti teener" ei jää palju maha "Pan Grpowskist" ja minu meelest ei sisalda ühtegi nõrka teksti. Võib olla seetõttu, et jutte on ainult kolm, ent see on vist õel oletus.

Teksti loeti eesti keeles

Hathawareti teener oli jah kuidagi otsitud motiividega müsteerium ja see häiris lugemisel kõvasti. Poole pealt hakkasin aru saama, et sellist mõttetut spekulatsiooni suudaks Hargla jäädagi ajama -- lugeda ei ole paraku väga huvitav. Aga siiski, n-ö esimese krimka katsetuse kohta polegi väga paha.

Vend Rus oli mõnevõrra parem. Kuigi Rus´i isiksus ja motiivid jäid lõpuni arusaamatuks. Andunud saatana käsilane vms ei ütle suurt midagi. Lõpp oli suht hea käiguga, aga ka seda oleks saanud paremaks viimistleda. (Hargla võimeid arvestades ;-)) Näiteks raamat, mida Rus selja taha peitis -- oli poole inimese kõrgune??? (Kui ma õieti mäletan!) Kui ta seda peitis, siis mu ettekujutus oli, et see tal ka õnnestub. Samuti jäi arusaamatuks, mida see lapsesöömise motiiv kurjamile andnud oleks? Lihtsalt munki rüvetada ja nad pärast katla ette mokk töllakil vahtima jätta? Ühesõnaga, viimistlusest jäi nati puudu, nii mulle vähemalt lugedes tundus. Aga sellisel kujul meenutab jutt sünget vemblalugu, mida meelelahutuseks igati tarbida kõlbab.

Püha Graal oli aga eriti tobeda lõpuga! Kui igav seda juttu lugeda oli, sellest ei taha ma rääkidagi! Aine kallal kõvasti tööd tehtud, seda on näha, kuid arvatavasti meetod, kuidas alt-ajalooline jutustus valmib muudabki huvitava stoori pajatamise teisejärguliseks. Kuivad seosed ja peaaegu puuduvad karrakterid... võim ja intriig mõjub selles plaanis nagu populaarteaduslik jamakirjandus.Sattusin poelettil sirvima ühte paksu Püha Graali raamatut ja, ausalt öeldes, stiili poolest oli see Hargla jutuga vägagi sarnane. Selline kirjandus jätab paratamatult jutule sarnase maigu juurde, kui see mingil moel inspiratsiooniallikaks võetakse.

Ühesõnaga, kogumik oli selline Hargla keskmine ja tavaline tase. Kaanekujundus oli päris eeskujulik ja autoritutvustus samuti. Kolme ei söenda siiski anda, kuigi tahaks! Hindamisega on selline keeruline lugu, et kui autori võimetest lähtuda, siis annaks kolme. Kui Eesti teisi autoreid kõrvutada, siis peaks andma nelja ja kui maailma mastaabis võtta, annaks jälle kolme. 3+ või 4- või midagi sinnakanti.

Teksti loeti eesti keeles

Kolm juttu ühtede kaante vahel. Nimilugu, mille suhtes olid mul kõige suuremad lootused, osutus paraku kõige nõrgemaks. Silver Sära on eespool juba välja toonud asjad mis häirisid. Väga segane mõrvamotiiv ja teoloogiline sõnamulin rikkusid minu jaoks ära suurepäraselt alanud jutu. Algus tõi meelde tõesti Roosi Nime või van Guliku, kuid kahjuks vajus lõpp täiesti ära. Plussiks olid loomulikult üsnagi ebatraditsioonilised nunnad ja mungad, kuid hindeks ikkagi 3.Vend Rus oli juba hoopis teist masti lugu. Samuti klooster, kuid siin toimuvad juba tunduvalt süngemad asjad. Asjatundlik taust ja usutav kloostrikommete ja keskaegsete mungaordude sisekorra kirjeldus. Lugeda oli mõnus ja põnev. Hindeks 5.Kogumiku pärl oli viimane lugu. Alternatiivajalooline Prantsusmaa, kus Templirüütleid ei saadetudki tuleriidale oli lahe, nauditav ja naljakas. Puänti vähemalt mina küll ära arvata ei suutnud, ja kuna erinevalt R. Sulbist armastan jalgpalli väga, tundus ka tapvalt naljakas. Minu tagasihoidliku arvamuse kohaselt oleks niigi suurepärase loo veel paremaks saanud teha poetades sisse vihjeid kolmele musketärile, Richelieule ja Mazarinile, aga see selleks.Hindeks 5 pluss.Kogumik ise saab hindeks neli, kuna nimilugu kiskus taset alla. Oleks selle asemel olnud mõni Sindbadi reisidest, oleks pikemalt mõtlemata viie visanud.
Teksti loeti eesti keeles

Kaifisn tervet raamatut täiega, esimene jutt lõi äärmiselt huvitava õhkkonna ja pakkus põnevat,kuigi pisut liiga etteaimatavat kriminaalse sisuga lugu. Mõrvar oli suhteliselt kergesti aimatav minu meelest."vend Rus" oli oma kloostrimiljööga väga huvitav lugemine. Lõbyus oli jälgida ,kuidas see paharett tasapisi tublisid munki patuteele meelitas.Olles ise pisut usuteadust õppinud, oli see minu jaoks äärmiselt magus pala. Kolmas lugu templirüütlitest oli mulle kui ordu ajaloost huvitunud inimesele väga meeldiv lugemismaterjal.Tore oli lugeda varianti , kus ordut ei tabanudki häving, vaid pigem nad saavutasid triumfi. Ja tõsise jalgpallifännina pean ma antud jutu lõppu just eriti heaks ja lõbusaks. Viis kogu sellele mõnusale kupatusele igaljuhul!
Teksti loeti eesti keeles

Indrek Hargla kolmas jutukogu ei sisalda ühtki nõrka teksti ega ka mitte ühtegi sellist, mis õhku ahmima paneks. Vastutasuks pakub ta pead mitte eriti vaevavat meelelahutuslikku lugemist, siinkohal on abiks ka lugude temaatiline sarnasus. Huvitaval kombel võib suuremale osale siinväljakäidud kriitikast (ja üldse lugude kohta öeldust) alla kirjutada, samas on raamatu latt seatud osavalt sellisele kõrgusele, mis muudab tekstid üsna kriitikaväliseks nähtuseks (teatud analoogia lastekirjandusega).

Hargla loomingu üheks tunnusjooneks on lugejasõbralikkus, nii on tema raamatu avamine enamasti kindla peale väljaminek ja seda eriti kosutav peale noorema põlvkonna ambitsioonikaid ettevõtmisi, mis lõppkokkuvõttes lämbuvad iseenese pretensioonikuses ja sellele (veel) mittevastavais oskustes.

Mis puutub kirjastuse poolsesse panusesse, siis ettevõtmise resultaadiks on ilus raamatuke, mis ehk oleks võinud loo või paari võrra kopsakam olla. Tõepoolest leiame viimases loos Philippe IV Ilusa (kes, nagu hämuselt meenub, ajalooliselt templirüütlite ordu omakasupüüdlikel ajenditel laiali saatis) nime kolmes erinevas vales vormis (Philip, Phillip ja Phillipe), kiirustamisele viitab seegi, et JÄRELsõna deklareerib, et viimase autor Hargla lugude sisust midagi välja lobiseda ei taha (tõenäoliselt oli saatesõna algselt eessõnana planeeritud). Lõbustavat on järelsõnas veelgi - ehkki ta toob lugejani vajalikud faktid, on nii mõneski lõigus tunne, et päris kainena seda kirjutatud pole.

Teksti loeti eesti keeles

Aga minule jäi arusaamatuks, miks just need jutud kokku olid pandud. Loe: ei tekkinud head ühtset muljet. Või tuleb see sellest, et lugusid vastupidises järjekorras lugesin?

Küll aga tekkis teatav huvi alternatiivajaloo vastu.

Teksti loeti eesti keeles

Natuke üle keskmine oli see raamat. Ei midagi väga head, ei midagi väga halba. Lugude tase ja temaatika oli suhteliselt ühtlane. Paras ajaviide, kui midagi paremat teha pole.
Teksti loeti eesti keeles

Enne kui see kogumik valmis tehti koguti arvatavasti kokku kõik Hargla jutud ja pandi kolm parimat siia. Tegelikult ei ole nad kõige paremad aga parimate seas. No...igatahes on nad head! Ok?

Kõige enam meeldis mulle Vend Rus. Hathawareti teener oli teisel kohal ja Püha Graal kolmandal. See polnud nii huvitav, kuid oli ka tasemel. Kaanekujundus oli raamatul lahe. Selline ilus rohekas.

Teksti loeti eesti keeles

Erinevalt enamikust eelkõnelejatest meeldis mulle kõige rohkem viimane lugu - Püha Graal. Alternatiivne ajalugu, mille IH oli loonud, oli kõige meelierutavam taustsüsteem - traditsioonilise monarhismi säilimine, kuid tehnoloogiline ja kultuuriline areng olid paljuski samad, mis tegelikult. Väga vahva. Võib-olla konkreetsed sündmused ja narratiiv, mida sellel taustal arendati, ei olnud parimad võimalikud, kuid ei saa öelda, et midagi oleks otseselt halvasti.

Vend Rus oli minu jaoks logisevam. Maetud paganad ja sataniseeruv ilmikvend ei olnud nagu küllalt otseses seoses. Miks siis saatan varem ei olnud kloostri ühtsust ja vagadust rünnanud? Tundub, et põhjus oli tal selleks kogu aeg olemas.

N-ö nimilugu oli tegelikult pigem kriminull, ja seda IH tuntud headuses. Just mõrvari äraarvamine oligi loo puhul kõige põnevam, kuid ulmeline väärtus ei olnud mu isiklikul arvamusel kõige kõrgem.

Kokkuvõttes paneksin nelja ära.

Teksti loeti eesti keeles
x
Ingvar Savasson
09.07.1982
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Eelmise osa ostsin kena kaane pärast ise. Selle siin naine kinkis. Pole siiani raatsinud talle öelda, et kehv raamat on. Autor on siin juba vanem,a ga välja see kuskilt ei paista, kõik on kehvem kui Eragonis. Kui tollele väänasin mööndustega kolme siis see siin üle kahe ei saa ja trendi jälgides mõtlen, et parem on järgmisi osasid ehk üldse mitte lugeda.
Teksti loeti eesti keeles

Raamat nägi poes ilus välja. Kohe väga ilus. Selline jõhkralt kaunis köide. Oli vaba raha. Seega ei mõelnud kaks korda, vaid ostsin asja ära. Siis lugesin kaane seest, et autor on mingi imik. Mõtlesin, et hea küll, äkki on imelaps ja noorusest hoolimata hea kirjanik. Siis lugesin, et põnni vanemad on kirjastajad ja hakkasin juba aimama kuidas seekordne ameerika edulugu teoks sai. Siiski sai raamat läbi loetud. Isegi kaks korda. Noh otseselt halb ei ole,a ga he akah ei ole. On mõned helged hetked, aga nii palju sündmustikku on igalt poolt mujalt maha kraabitud, et halb hakkab. Oleks siis veel hästi kraabitud poleks hullu ju. Väikesed ideede arendused ja kraapimised ma annan andeks kui tulemus muidu hea,s est originaalitseda pole enam lihtne ja parem heas kuues vana kui vägisi punnitud originaalsus. Paraku ei ole heas kuues ( kui raamatu kaan välja arvata). Pigem täitsa kaltsakas on. Tekst lonkab ja sündmustik on lapsusi täis, mis lõpuks häriima hakkavad. Noh nooruse pärast venitame kolme välja.
Teksti loeti eesti keeles

Hea raamat ühe hooga läbi lugemiseks. Puhas aktsioon ilma sügava mõtteta.Vahel on midagi sellist ka vaja lugeda - alati ei saa ahmida ulme vormi peidetud eksistentiaalse filosoofia arutlusi. Muidugi kahvatu terake Zelazny tippteoste kõrval aga ikkagi väga hea lugemine.
Teksti loeti eesti keeles

Parem kui eelmised osad,a ga lõpp läks nii rämedaks Tolkieni plagiaadiks, et anna olla. Hea et veel Gurgi või mõni muu väike junn üksinda Annuvini retke ette ei võtnud.
Teksti loeti eesti keeles

Kaootiline sündmustik ja tegelaste käitumises igasuguse kaine mõistus eja loogika puudmine tirivad hinnet alla. Kohati lasteka kohta liiga dramaatiline.
Teksti loeti eesti keeles

Hästi loetav raamat, milles esinevad lapsused paraku iga lugemisega üha rohkem esile tulevad, kui esimese hooga oleks pannud 5 sisi nüüd kärbime 4 peale
Teksti loeti eesti keeles

Originaalsust ja originaalsust :) No mida kuradit te vingute - kui palju on tänapäeval üldse võimalik midagi päris originaalset kirja panna. Kliseesid on aga raamat on hästi kirjutatud ja haarav. Mulle Rothfussi stiil meeldib ainult varrakul võtaks raamatu poolitamise eest naha maha.
Teksti loeti eesti keeles

Võtsin raamatu kätte suure skepsisega, et järjekordne ajalooteemaline soperdis Eesti kirjaniku sulest. Hakkasin lugema, alguses häiris natuke arhailiste sõnade ülekasutus,kuid sisuliselt see ei seganud. Pisut häiris ka peategelase maniakaalne neimahimu, aga eks see ole ajastutruu. Peagi haaras sündmustik juba täiega endasse, ei tahtnud enam raamatut käest pannagi :). Arhailised sõnakesed said südamelähedaseks lugemise käigus ja ka peategelease neimale hakaksin kaasa elama, kuigi tema poolt vihatud Wulfgar ei ole üldse nii negatiivne kuju tegelikult ja temast on täitsa kahju kuidagi. Ülesehituselt meenutab raamat natuke ühe Rootsi autori (nimi ei ole meeles) teost Orm punane. Samas märksa süngemas ja fatalistlikumas võtmes. Vürtsi lisasid köitele ka autori enda joonistused. Üldiselt parim eestlas ekirjutatud asi, mida see aasta käes olen hoidnud. Ootan huviga järge.
Teksti loeti eesti keeles

Raamatu tegevuspaik ona samas maailmas, kui samasse Magicu sarja kuuluvas W.R.Forstcheni raamatus " Arena". Peategelasteks on Puuraidur Gull ja tema õde Greensleeves. Need kaks rändavad mööda maad ringi ja nende ümber hakkab kogunema armee erinevatest tegelastest, keda maagid on oma pidevate võitluste käigus nende kodudest oma teenistusse nõidunud. Nüüd on nad armeeks koondunud,eesmärgiga oma kodusid leida. Kuna nad komistavad ühe küllaltki võimsa artefakti otsa, sattuvad nad konflikti ühe võimsa maagiga. Loosse segatakse ka "Arena" peategelase Garthi naine Rakel, kes röövitakse ja saadetakse Gulli armeesse sisse imbuma. Ta õpetab Selle kamba nii hästi kui võimalik välja ja tema abiga õnnestub neil võlurist jagu saada. Muidugi ilmub kriitilisel hetkel kohale ka Garth, kes on oma mõtisklustest välja tulnud ja tegutsema hakkanud. Lõppeks andis ta Greensleeve`ile oma spellikomponentide koti ja läheb naisega koju. Gulli armee jääb enamuses kokku ja jätkab ristisõda võlurite vastu. Selline üle keskmise lugu , hästi loetav ja mõnus ajviide, kuid mitte midagi maailmu liigutavat.
Teksti loeti inglise keeles

Minu arvates äärmiselt mõnus raamat - neelasin seda põnevat ükki küllaltki kiiresti. Asjale lisab eriti vürtsi karismaatiline ja huvitav peategelane, koos oma hästi kujutatud kaaslastega. Sündmustik on äärmiselt huvitav. Muidugi on suuresti actionile rõhutud - palju kaklusi , nõidumist ja maagide võitlusi. Lõpuks tulevad mängu isegi Planeswalkerid. Toere lugu, paneks 5
Teksti loeti inglise keeles

selline küllaltki söödav kerge ajaviide, tempokas ja küllaltki normaalse sisuga. Sündmuste areng on tõesti metsikult kire ja kogu lugu toimub lühikese aja jooksul. Negatiivne võlur nimega Master Wood on läbi aegade liikunud ja hõivab hea võluri Honan Fu saare .Vangistab Honan Fu ja hiljem Prints Marki , võttes omale ka tolle maagilise mõõga . Printsi sõbrad Ben Ja Zoltany asuvad koos printsi kunagise vaenlase leedi Yambuga Päästeretkele. Asjasse segatakse ka mingi kohalik külapoiss, kellel on ka maagiline mõõk ja Iidne hiiglasest Beast Lord Draffut, kes ei tohi tappa ühtegi inimest. Sündmustesse sekkub korraks ka printsi isa - Imperaator, kes kõrvaldab osa Woodi sõjaväest. Samuti on asjasse segatud Honan Fu haige tütar leedi Ninazu, kes on peast segi peale oma venna surma paari aasta eest. Prints ja võlur päästetakse, misjärel läheb lahti kindluse tagasivallutamine. Lahingu käigus Draffut tapab kogemata ühe Woodi sõduri, saab sellest šoki ja lahkub keset lahingut. Wood tapab külapoiss Arnfinni ja põgeneb koos printsi mõõgaga , leedi Ninazu kukkub tornist alla ja sureb, kindlus muidugi vallutatakse tagasi ja prints võtab Arnfinni mõõga oma kätte. Enamik rahvast lahkub kodu suunas, ainult leedi Yambu ja Zoltany lahkuvad suunas , kuhu ilmselt läks ka Wood.Kokkuvõttes paneks kah nelja - pole halb , kuid ka mitte midagi erilist .
Teksti loeti inglise keeles

Kaifisn tervet raamatut täiega, esimene jutt lõi äärmiselt huvitava õhkkonna ja pakkus põnevat,kuigi pisut liiga etteaimatavat kriminaalse sisuga lugu. Mõrvar oli suhteliselt kergesti aimatav minu meelest."vend Rus" oli oma kloostrimiljööga väga huvitav lugemine. Lõbyus oli jälgida ,kuidas see paharett tasapisi tublisid munki patuteele meelitas.Olles ise pisut usuteadust õppinud, oli see minu jaoks äärmiselt magus pala. Kolmas lugu templirüütlitest oli mulle kui ordu ajaloost huvitunud inimesele väga meeldiv lugemismaterjal.Tore oli lugeda varianti , kus ordut ei tabanudki häving, vaid pigem nad saavutasid triumfi. Ja tõsise jalgpallifännina pean ma antud jutu lõppu just eriti heaks ja lõbusaks. Viis kogu sellele mõnusale kupatusele igaljuhul!
Teksti loeti eesti keeles

Äärmiselt meeldiv kogumik. Mulle on ikka meeldinud Hargla jutud ( vähemalt enamus neist)ja Pan Grpowski omad on nendest ühed minu lemmikumad. Mulle on see väike vürtspoodniku välimusega Poola eksortsist väga sümpaatne. Samas ei saa jätta mainimata, et ta meenutab väga Agatha Christie Hercule Poirot`d, kes oli kah sarnane väike hakkaja mehike ,kes õigeid lahendusi varrukast välja libistas. Kuid see pole minu silmis miinus, vaid pigem pluss. Selles kogumikus olevad üheksa lugu heidavad pisut valgust nii Grpowski tegevusele tema karjääri alguses kui ka selle lõpus. Loodetavasti ilmub Hargla sulest pan Grpowski lugusid tulevikus veelgi. Viis ja plussiga.
Teksti loeti eesti keeles

Oli küllaltki loetav jutt minu meelest, kuid kindlasti mitte võrreldav Doyle`i Kadunud Maailmaga . Suurem tegevuspind küll, kuid pisut absurdsem. Samas omab mõnusat mitmekülgsust. Peaks millalgi jälle raamatukogust võtma ja huvi pärast üle lugema. Meeldis igastahes tunduvalt rohkem kui Sannikovi maa.
Teksti loeti eesti keeles

Kuni kamp saarel veel ringi lasi oli talutav , kuid mulle lihtsalt ei meeldi raamatud , kus luuakse mingi loomarohke tegevuspaik , mis lõpuks hävib. Loomasõbrana ei kannata ma sellist asja lugeda lihtsalt.
Teksti loeti eesti keeles

Avastasin paar aastat tagasi kodusest raamaturiiulist selle teose ja lugesin ka huvi pärast läbi. Meenutab tõesti väga Sannikovi maad . Sama põhimõte - minnakse kuhugi külma kohta põhjas ja leitakse sealt soe paik , kus elavad eelajaloolised loomad.Küllatlki mannetu raamat minu meelest ja üle kahe eritit ei vääri.
Teksti loeti eesti keeles

Huvitav lugu minu meelest, kus autor kirjeldab Atlantise veealust ühiskonda. Ei ole võiblla tõesti nii köitev kui Kadunud Maailm , kuid on ka pisut teist tüüpi - ei ole ilmselt niivõrd seiklusrohkena mõeldudki.Pigem just ülevaate andmisena atlantise inimeste elust mere põhjas.
Teksti loeti eesti keeles

Äärmiselt hea raamat. Doyle näitab head taset. Antud raamat oli lapsepõlvs üks mu suuri lemmikuid ja meeldib praegugi. Autor on loonud mõnusa tegelaste komplekti, kes koos annavad loole jumet.Eriti hea kontrasti annavad keevaline Challenger ja külmavereline Lord Roxton. Kogu seiklus on kirjeldatud huvitavalt ja põnevust on hästi üleval hoitud. Köitev seiklusjutt, mis väärib kindlasti lugemist.
Teksti loeti eesti keeles

Mõnus ajaviitejutt , kuid kindlasti kuulub Verne`i teoste hulka paremaid raamatuid. Positiivsena võib esile tõsta raamatu peategelase Phileas Foggi külma ja masinliku kuju ja naljaka Fixi. Samas meenutavad nad kohati väga verne`i teisi tegelasi. Neli miinus oleks kohane , seega neli .
Teksti loeti eesti keeles

Verne`i klassika minu arvates. Olen peale esimest lugemist korduvalt lugenud. Mõnusaks teevad raamatu seal sisalduvad lõbusad seigad ja koomiline paar Kanada vaalapüüdja Ned Land ja Prof. Arronax teener Conseil näol.Seiklus algab humoorika kirjeldusega selle trio sattumisest Kapten Nemo laevale "Saladusliku hiidnarvali" jälitamise käigus ja Verne`i jaoks tüüpiline humoorikas stiil on läbiv kogu raamatus, olles läbi põimitud talle omase hea kirjeldamisstiiliga ( vaimustavad pildid merealusest maailmast ) ja Verne`ile tüüpiliste traagiliste käikudega ( Kapten Nemo elu ,tema meeskonnakaaslase hukkumine kokkupõrkes sõjalaevaga ja teise madruse surm hiidkalmaari kombitsa läbi ) Nemo eriline traagika ilmneb kirjelduses Nautiluse meeskonna veealusest kalmistust.Siin tekkib arusaam , et tema idee on hukule määratud ja lõpuks peab laev saama kusagil merepõhjas hauaks oma viimasele meeskonnaliikmele. hoolimata kõigist imedest saadab professorit ja tema kaaslasi pidev soov "maailma tagasi pääseda" ja see õnnestub neil meeleheitliku põgenemisega Maelströmi hoovuses. Raamatu lõppu jäetakse kummitma küsimus, mis sai vastuse "Saladuslikus Saares "- Kas Kapten Nemo ja tema laev pääsesid metsikust hoovusest või pidi isegi see tehnikaime looduse jõule alla vanduma . Ei saa vana lemmikut hinnata teisiti kui viiega .
Teksti loeti eesti keeles

Verne`ile kohaselt hea seiklutt. Hakkab algusest peale kaasa kiskuma. Loodud on mõnus salapära laeva ja selle kapteni ümber. Äärmiselt lõbusad on seigad koera -Duki ja meeskonna vahelisest läbisaamisest. Samas on kapteni isik aimatav. Haaravalt on kirjeldatud ka kapteni pingutusi tema tungimisel põhjapooluse suunas. Raamatu lõpuosa kaldub traagiliseks,kapten Hatterase hullumeelsus mõjub kuidagi nukralt -irooniliselt tema suure saavutuse tähistamise taustal.Kokkuvõtteks paneks nelja , kunas pole minu meelest Verne`i parimate tööde hulgas .
Teksti loeti eesti keeles