Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Arthur Conan Doyle ·

The Maracot Deep

(romaan aastast 1929)

ajakirjapublikatsioon: «The Saturday Evening Post» 1927; 18. oktoober - 8. november
♦   ♦   ♦

eesti keeles: «Maracoti sügavik»
Arthur Conan Doyle «Kadunud maailm. Maracoti sügavik»
Tallinn «Birgitta» 1994

Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
5
10
8
0
0
Keskmine hinne
3.87
Arvustused (23)

Liiga ebateaduslik, liiga muinasjutulaadne. Raamatu kirjutamise ajal oleks ikka võinud teada juba, et vesinikust üheksa korda kergemaid gaase pole olemas, samuti tunduvad ebareaalsetena veel terve hulk muidki detaile. Kui ainult käesoleva raamatu põhjal hinnata, siis Wells on kõvasti parem - antud teose autori leivaks olid siiski kriminullid.
Teksti loeti eesti keeles

"Rahuldava" peale kirjutatud lugu Uppunud Kontinendist. Minu arvates tuntavalt nõrgem "Kadunud Maailmast", kuid kuna nad saatuse tahtel "Seiklusjuttude" sarjas ühiste kaante vahel maakeeles ilmavalgust nägid, siis arvan, et ega lugemine kedagi kahjusta...
Teksti loeti eesti keeles

Natuke fantaseerimist väljaspool füüsikaseadusi, ehk mis toimub sügavikku sattund teadusemeestega, või kes nad seal ka iganes olid. Selline teaduslikult väga absurdne lugu. Igavavõitu oli ta ka suhteliselt. Saab kolmekese kätte, aga ülimalt kahtlane, kas ma seda veel kunagi lugeda kavatsen.
Teksti loeti eesti keeles

Huvitaval kombel olen mina lugenud just seda raamatut rohkem kui teist sama kirjaniku eesti keeles ilmunud ulmekirjandusse kuuluvat tuntud teost. Kuigi romaanis on suuri möödalaskmisi füüsikalise realismi seisukohalt, on selles ka mõned säravad ideed, mis kaaluvad puudused (minu arvates) üles. Kui ma peaksin hindama romaani ainult teadusliku fantastika osas, siis annaksin sellele kõrgema hinde kui eelpoolmainitud raamatule, mis on ju ainult lihtne seiklusjutt.
Teksti loeti eesti keeles

Kui kunagi lugesin, siis ei mõtiskelnud asja teaduslikkuse üle ning ajusopis pesitseb seetõttu päris positiivne mulje. Ei ole tahtnud seda uuesti ülelugemisega rikkuda.
Teksti loeti eesti keeles

Ei ole hullu kedagist.On ju märksa-märksa jne. hullemaid. Ega A.C.D. ju mingi füüsik polnud, ta oli ju kirjanik. Ja ma arvan, et selle raamatuga ta mingit sügavat füüsikalist tagapõhja ei üritanudki luua. Oli see ju ajaviitekirjandus ja ega selle aja inimesed koolis füüsikat-keemiat eriti õppinudki (ma arvan).
Teksti loeti eesti keeles

(23.01.2018) Hea ladus lugemine. Jah, teaduslikkusest on asi kaugel, kuid see on nii kaugele nähtav, et ei sega. Võtame eelduseks, et söör mõtles välja oma füüsikaseadustega maailma ja pani tegelased sinna sisse. Siis saame mõnusa (suhteliselt) veretu seikluse ... ja õnneks ei hävitatud Atlantist loo usutavuse huvides mingi hirmsa katastroofiga Sannikovi maa kombel ära kah ;). See oli ka esimene raamat, mille läbi ma teada sain, et ameeriklased paistavad inglastele mõneti naljakatena (ja vastupidi, nagu kirjeldab näiteks Clarke "Glide Path"-is).20.12.2019: lugesin inglise keeles kah. Selgub, et omaaegne tõlge eesti keelde on poole peal ära lõpetatud, ilmselt ideoloogilistel põhjustel. Mis antud juhul on teosele jube hästi mõjunud. Ärajäetud osas hakkab söör Arthur nimelt igasugu üleloomulikkusest jahvatama ning see eriti lugeda ei sünni. Niisiis: eestikeelne tõlge 4,5, originaal 3. 
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Kõigil näib õudselt pinda käivat romaani ebateaduslikkus. Hmmm! Mind see küll ei häiri... kahtlen sügavalt, kas Arthur Conan Doyle üldse miskit teadis sellisest kirjandusliigist nagu SF. Vanahärra kirjutas vist siiski fantastilist seikluslugu... samas tuli tal asi üsna hästi välja – usun, et circa pooled ulmefännid maailmas on seda siiski lugenud. Eestis on see näitaja vist veelgi suurem. Ka on seda romaani lugenud paljud inimesed, kes end mitte kuidagi ei seosta ulmefänlusega. Samas on «Maracoti sügavik» mäekõrguselt üle paljudest nendest ulmekatest, mis reeglina võhikute lugemislauale satuvad ning siin on otsene «süüdlane» küll autor.

Olen ise seda romaani nii oma kümmekond korda lugenud ja pean seda vaieldamatult üheks klassikaliseks tekstiks, mis Antlantise teemadel kirjutatud... ausalt öeldes on see ka üks mõistlikumaid.

Puhas viis!!!

Ja kui mõelda veel, et see on Arthur Conan Doyle`i üks viimaseid pikemaid tekste ning võrrelda autori muude sama perioodi raamatutega, siis saab see viis ka veel plussid külge!

Teksti loeti eesti, inglise ja vene keeles

Ega ta "Kadunud maailma" taset välja andnud. Doyle on Atlantise ideed kasutanud siiski paremini kui nii mõnigi teine (Holhbein näiteks), kohatistele ebaloogilisusele vaatamata kannatas lugemist. Aga et teist korda loeks... Ilmselt mitte.
Teksti loeti eesti keeles

Minu mäletamist mööda oli A.C. Doyle arst ja seega reaalainetest (keemiast ning bioloogiast eriti) ikka midagi teadis. Mina ise ei ei tea reaaliast mitte kolbigi ning suudan seetõttu igasugu raamatuid nautida, "teaduslikest ebatõepärasustest" kubisevad. Kuradile see ebateaduslikus, kui see ka "Maracotis" sees oli! Raamat oli tõesti üks parimaid Atlantise käsitlusi ja kui midagi sellele ette heita, siis ainult pisut liiga lihtsat süzheeliini.

Oli seal mingi nägu, mis keset ookeanisügavikku äkki batüskaafi aknast sisse vaatas... Parasjagu jube hetk! Aga edasipidi läks pisut igavamaks. "Kadunud maailm" oli parem. Annan "kolme" aga väga tubli ja hea "kolme".
Teksti loeti eesti keeles

Omal ajal ahmisin selle ühe hingetõmbega ära ning ei olnud autorile mingeid etteheiteid. Viit ei saa aga sellepärast, et leidub tekste, mis on käesolevast tasemelt kindlasti üle.
Teksti loeti eesti keeles
AR

Ulmekas, üks paljudest Atlantist käsitlevatest, iseenesest oli hea, kuid teema oli kulunud või on seda vähemalt praegu.
Teksti loeti eesti keeles

Aga mina olen Jyrkaga nõus! Igatahes klassikat ei tulegi praeguse tehnika standartitega hinnata... Atlantis on Atlantis ja aeg on aeg. Ja peab ütlema, et lugu on hea.
Teksti loeti eesti keeles

Minu jaoks on teos üks üsna omapärane ja keskmisest kirjanduslikum utoopia-lugu. Tänapäeval ehk noorematele sobiv, kui ammu aegunud tehnika kuidagi unustada suudetaks. Jälle üks omaaegsetest lemmikutest, mis ei lase talle halba hinnet panna.
Teksti loeti eesti keeles

Tänapäeval tundub "Maracoti sügavik" olevat oma (teaduslikult) käsitluselt lapsik nagu ka Wellsi "Ajamasin". St, et nn ulmelised elemendid ei kannata enam kriitikat välja. Sellegipoolest sai Doyle maha raamatuga, mis on kenas ladusas vormis kirjutatud ning täiesti loetav. Siit ka minu hinne.
Teksti loeti eesti keeles

Loomulikult ei tule klassikat praeguse tehnika standardite järgi hinnata! Mina panen kolme mitte tänapäevase tehnika järgi hindamise tõttu, vaid lihtsalt sellepärast, et see polnud pooltki nii põnev kui "Kadunud maailm." Paratamatult tekib ju võrdlusmoment, kui sama autori kaks lugu antakse koos, samade kaante vahel välja.
Teksti loeti eesti keeles

Huvitav lugu minu meelest, kus autor kirjeldab Atlantise veealust ühiskonda. Ei ole võiblla tõesti nii köitev kui Kadunud Maailm , kuid on ka pisut teist tüüpi - ei ole ilmselt niivõrd seiklusrohkena mõeldudki.Pigem just ülevaate andmisena atlantise inimeste elust mere põhjas.
Teksti loeti eesti keeles

Meeldis. Kohe väga meeldis, eriti see koht, kus mingi rõve elajas ühe allveeelaniku lömastas. Ja see pinnalekerkimine oli tore.
Teksti loeti eesti keeles
x
Ingvar Savasson
09.07.1982
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Eelmise osa ostsin kena kaane pärast ise. Selle siin naine kinkis. Pole siiani raatsinud talle öelda, et kehv raamat on. Autor on siin juba vanem,a ga välja see kuskilt ei paista, kõik on kehvem kui Eragonis. Kui tollele väänasin mööndustega kolme siis see siin üle kahe ei saa ja trendi jälgides mõtlen, et parem on järgmisi osasid ehk üldse mitte lugeda.
Teksti loeti eesti keeles

Raamat nägi poes ilus välja. Kohe väga ilus. Selline jõhkralt kaunis köide. Oli vaba raha. Seega ei mõelnud kaks korda, vaid ostsin asja ära. Siis lugesin kaane seest, et autor on mingi imik. Mõtlesin, et hea küll, äkki on imelaps ja noorusest hoolimata hea kirjanik. Siis lugesin, et põnni vanemad on kirjastajad ja hakkasin juba aimama kuidas seekordne ameerika edulugu teoks sai. Siiski sai raamat läbi loetud. Isegi kaks korda. Noh otseselt halb ei ole,a ga he akah ei ole. On mõned helged hetked, aga nii palju sündmustikku on igalt poolt mujalt maha kraabitud, et halb hakkab. Oleks siis veel hästi kraabitud poleks hullu ju. Väikesed ideede arendused ja kraapimised ma annan andeks kui tulemus muidu hea,s est originaalitseda pole enam lihtne ja parem heas kuues vana kui vägisi punnitud originaalsus. Paraku ei ole heas kuues ( kui raamatu kaan välja arvata). Pigem täitsa kaltsakas on. Tekst lonkab ja sündmustik on lapsusi täis, mis lõpuks häriima hakkavad. Noh nooruse pärast venitame kolme välja.
Teksti loeti eesti keeles

Hea raamat ühe hooga läbi lugemiseks. Puhas aktsioon ilma sügava mõtteta.Vahel on midagi sellist ka vaja lugeda - alati ei saa ahmida ulme vormi peidetud eksistentiaalse filosoofia arutlusi. Muidugi kahvatu terake Zelazny tippteoste kõrval aga ikkagi väga hea lugemine.
Teksti loeti eesti keeles

Parem kui eelmised osad,a ga lõpp läks nii rämedaks Tolkieni plagiaadiks, et anna olla. Hea et veel Gurgi või mõni muu väike junn üksinda Annuvini retke ette ei võtnud.
Teksti loeti eesti keeles

Kaootiline sündmustik ja tegelaste käitumises igasuguse kaine mõistus eja loogika puudmine tirivad hinnet alla. Kohati lasteka kohta liiga dramaatiline.
Teksti loeti eesti keeles

Hästi loetav raamat, milles esinevad lapsused paraku iga lugemisega üha rohkem esile tulevad, kui esimese hooga oleks pannud 5 sisi nüüd kärbime 4 peale
Teksti loeti eesti keeles

Originaalsust ja originaalsust :) No mida kuradit te vingute - kui palju on tänapäeval üldse võimalik midagi päris originaalset kirja panna. Kliseesid on aga raamat on hästi kirjutatud ja haarav. Mulle Rothfussi stiil meeldib ainult varrakul võtaks raamatu poolitamise eest naha maha.
Teksti loeti eesti keeles

Võtsin raamatu kätte suure skepsisega, et järjekordne ajalooteemaline soperdis Eesti kirjaniku sulest. Hakkasin lugema, alguses häiris natuke arhailiste sõnade ülekasutus,kuid sisuliselt see ei seganud. Pisut häiris ka peategelase maniakaalne neimahimu, aga eks see ole ajastutruu. Peagi haaras sündmustik juba täiega endasse, ei tahtnud enam raamatut käest pannagi :). Arhailised sõnakesed said südamelähedaseks lugemise käigus ja ka peategelease neimale hakaksin kaasa elama, kuigi tema poolt vihatud Wulfgar ei ole üldse nii negatiivne kuju tegelikult ja temast on täitsa kahju kuidagi. Ülesehituselt meenutab raamat natuke ühe Rootsi autori (nimi ei ole meeles) teost Orm punane. Samas märksa süngemas ja fatalistlikumas võtmes. Vürtsi lisasid köitele ka autori enda joonistused. Üldiselt parim eestlas ekirjutatud asi, mida see aasta käes olen hoidnud. Ootan huviga järge.
Teksti loeti eesti keeles

Raamatu tegevuspaik ona samas maailmas, kui samasse Magicu sarja kuuluvas W.R.Forstcheni raamatus " Arena". Peategelasteks on Puuraidur Gull ja tema õde Greensleeves. Need kaks rändavad mööda maad ringi ja nende ümber hakkab kogunema armee erinevatest tegelastest, keda maagid on oma pidevate võitluste käigus nende kodudest oma teenistusse nõidunud. Nüüd on nad armeeks koondunud,eesmärgiga oma kodusid leida. Kuna nad komistavad ühe küllaltki võimsa artefakti otsa, sattuvad nad konflikti ühe võimsa maagiga. Loosse segatakse ka "Arena" peategelase Garthi naine Rakel, kes röövitakse ja saadetakse Gulli armeesse sisse imbuma. Ta õpetab Selle kamba nii hästi kui võimalik välja ja tema abiga õnnestub neil võlurist jagu saada. Muidugi ilmub kriitilisel hetkel kohale ka Garth, kes on oma mõtisklustest välja tulnud ja tegutsema hakkanud. Lõppeks andis ta Greensleeve`ile oma spellikomponentide koti ja läheb naisega koju. Gulli armee jääb enamuses kokku ja jätkab ristisõda võlurite vastu. Selline üle keskmise lugu , hästi loetav ja mõnus ajviide, kuid mitte midagi maailmu liigutavat.
Teksti loeti inglise keeles

Minu arvates äärmiselt mõnus raamat - neelasin seda põnevat ükki küllaltki kiiresti. Asjale lisab eriti vürtsi karismaatiline ja huvitav peategelane, koos oma hästi kujutatud kaaslastega. Sündmustik on äärmiselt huvitav. Muidugi on suuresti actionile rõhutud - palju kaklusi , nõidumist ja maagide võitlusi. Lõpuks tulevad mängu isegi Planeswalkerid. Toere lugu, paneks 5
Teksti loeti inglise keeles

selline küllaltki söödav kerge ajaviide, tempokas ja küllaltki normaalse sisuga. Sündmuste areng on tõesti metsikult kire ja kogu lugu toimub lühikese aja jooksul. Negatiivne võlur nimega Master Wood on läbi aegade liikunud ja hõivab hea võluri Honan Fu saare .Vangistab Honan Fu ja hiljem Prints Marki , võttes omale ka tolle maagilise mõõga . Printsi sõbrad Ben Ja Zoltany asuvad koos printsi kunagise vaenlase leedi Yambuga Päästeretkele. Asjasse segatakse ka mingi kohalik külapoiss, kellel on ka maagiline mõõk ja Iidne hiiglasest Beast Lord Draffut, kes ei tohi tappa ühtegi inimest. Sündmustesse sekkub korraks ka printsi isa - Imperaator, kes kõrvaldab osa Woodi sõjaväest. Samuti on asjasse segatud Honan Fu haige tütar leedi Ninazu, kes on peast segi peale oma venna surma paari aasta eest. Prints ja võlur päästetakse, misjärel läheb lahti kindluse tagasivallutamine. Lahingu käigus Draffut tapab kogemata ühe Woodi sõduri, saab sellest šoki ja lahkub keset lahingut. Wood tapab külapoiss Arnfinni ja põgeneb koos printsi mõõgaga , leedi Ninazu kukkub tornist alla ja sureb, kindlus muidugi vallutatakse tagasi ja prints võtab Arnfinni mõõga oma kätte. Enamik rahvast lahkub kodu suunas, ainult leedi Yambu ja Zoltany lahkuvad suunas , kuhu ilmselt läks ka Wood.Kokkuvõttes paneks kah nelja - pole halb , kuid ka mitte midagi erilist .
Teksti loeti inglise keeles

Kaifisn tervet raamatut täiega, esimene jutt lõi äärmiselt huvitava õhkkonna ja pakkus põnevat,kuigi pisut liiga etteaimatavat kriminaalse sisuga lugu. Mõrvar oli suhteliselt kergesti aimatav minu meelest."vend Rus" oli oma kloostrimiljööga väga huvitav lugemine. Lõbyus oli jälgida ,kuidas see paharett tasapisi tublisid munki patuteele meelitas.Olles ise pisut usuteadust õppinud, oli see minu jaoks äärmiselt magus pala. Kolmas lugu templirüütlitest oli mulle kui ordu ajaloost huvitunud inimesele väga meeldiv lugemismaterjal.Tore oli lugeda varianti , kus ordut ei tabanudki häving, vaid pigem nad saavutasid triumfi. Ja tõsise jalgpallifännina pean ma antud jutu lõppu just eriti heaks ja lõbusaks. Viis kogu sellele mõnusale kupatusele igaljuhul!
Teksti loeti eesti keeles

Äärmiselt meeldiv kogumik. Mulle on ikka meeldinud Hargla jutud ( vähemalt enamus neist)ja Pan Grpowski omad on nendest ühed minu lemmikumad. Mulle on see väike vürtspoodniku välimusega Poola eksortsist väga sümpaatne. Samas ei saa jätta mainimata, et ta meenutab väga Agatha Christie Hercule Poirot`d, kes oli kah sarnane väike hakkaja mehike ,kes õigeid lahendusi varrukast välja libistas. Kuid see pole minu silmis miinus, vaid pigem pluss. Selles kogumikus olevad üheksa lugu heidavad pisut valgust nii Grpowski tegevusele tema karjääri alguses kui ka selle lõpus. Loodetavasti ilmub Hargla sulest pan Grpowski lugusid tulevikus veelgi. Viis ja plussiga.
Teksti loeti eesti keeles

Oli küllaltki loetav jutt minu meelest, kuid kindlasti mitte võrreldav Doyle`i Kadunud Maailmaga . Suurem tegevuspind küll, kuid pisut absurdsem. Samas omab mõnusat mitmekülgsust. Peaks millalgi jälle raamatukogust võtma ja huvi pärast üle lugema. Meeldis igastahes tunduvalt rohkem kui Sannikovi maa.
Teksti loeti eesti keeles

Kuni kamp saarel veel ringi lasi oli talutav , kuid mulle lihtsalt ei meeldi raamatud , kus luuakse mingi loomarohke tegevuspaik , mis lõpuks hävib. Loomasõbrana ei kannata ma sellist asja lugeda lihtsalt.
Teksti loeti eesti keeles

Avastasin paar aastat tagasi kodusest raamaturiiulist selle teose ja lugesin ka huvi pärast läbi. Meenutab tõesti väga Sannikovi maad . Sama põhimõte - minnakse kuhugi külma kohta põhjas ja leitakse sealt soe paik , kus elavad eelajaloolised loomad.Küllatlki mannetu raamat minu meelest ja üle kahe eritit ei vääri.
Teksti loeti eesti keeles

Huvitav lugu minu meelest, kus autor kirjeldab Atlantise veealust ühiskonda. Ei ole võiblla tõesti nii köitev kui Kadunud Maailm , kuid on ka pisut teist tüüpi - ei ole ilmselt niivõrd seiklusrohkena mõeldudki.Pigem just ülevaate andmisena atlantise inimeste elust mere põhjas.
Teksti loeti eesti keeles

Äärmiselt hea raamat. Doyle näitab head taset. Antud raamat oli lapsepõlvs üks mu suuri lemmikuid ja meeldib praegugi. Autor on loonud mõnusa tegelaste komplekti, kes koos annavad loole jumet.Eriti hea kontrasti annavad keevaline Challenger ja külmavereline Lord Roxton. Kogu seiklus on kirjeldatud huvitavalt ja põnevust on hästi üleval hoitud. Köitev seiklusjutt, mis väärib kindlasti lugemist.
Teksti loeti eesti keeles

Mõnus ajaviitejutt , kuid kindlasti kuulub Verne`i teoste hulka paremaid raamatuid. Positiivsena võib esile tõsta raamatu peategelase Phileas Foggi külma ja masinliku kuju ja naljaka Fixi. Samas meenutavad nad kohati väga verne`i teisi tegelasi. Neli miinus oleks kohane , seega neli .
Teksti loeti eesti keeles

Verne`i klassika minu arvates. Olen peale esimest lugemist korduvalt lugenud. Mõnusaks teevad raamatu seal sisalduvad lõbusad seigad ja koomiline paar Kanada vaalapüüdja Ned Land ja Prof. Arronax teener Conseil näol.Seiklus algab humoorika kirjeldusega selle trio sattumisest Kapten Nemo laevale "Saladusliku hiidnarvali" jälitamise käigus ja Verne`i jaoks tüüpiline humoorikas stiil on läbiv kogu raamatus, olles läbi põimitud talle omase hea kirjeldamisstiiliga ( vaimustavad pildid merealusest maailmast ) ja Verne`ile tüüpiliste traagiliste käikudega ( Kapten Nemo elu ,tema meeskonnakaaslase hukkumine kokkupõrkes sõjalaevaga ja teise madruse surm hiidkalmaari kombitsa läbi ) Nemo eriline traagika ilmneb kirjelduses Nautiluse meeskonna veealusest kalmistust.Siin tekkib arusaam , et tema idee on hukule määratud ja lõpuks peab laev saama kusagil merepõhjas hauaks oma viimasele meeskonnaliikmele. hoolimata kõigist imedest saadab professorit ja tema kaaslasi pidev soov "maailma tagasi pääseda" ja see õnnestub neil meeleheitliku põgenemisega Maelströmi hoovuses. Raamatu lõppu jäetakse kummitma küsimus, mis sai vastuse "Saladuslikus Saares "- Kas Kapten Nemo ja tema laev pääsesid metsikust hoovusest või pidi isegi see tehnikaime looduse jõule alla vanduma . Ei saa vana lemmikut hinnata teisiti kui viiega .
Teksti loeti eesti keeles

Verne`ile kohaselt hea seiklutt. Hakkab algusest peale kaasa kiskuma. Loodud on mõnus salapära laeva ja selle kapteni ümber. Äärmiselt lõbusad on seigad koera -Duki ja meeskonna vahelisest läbisaamisest. Samas on kapteni isik aimatav. Haaravalt on kirjeldatud ka kapteni pingutusi tema tungimisel põhjapooluse suunas. Raamatu lõpuosa kaldub traagiliseks,kapten Hatterase hullumeelsus mõjub kuidagi nukralt -irooniliselt tema suure saavutuse tähistamise taustal.Kokkuvõtteks paneks nelja , kunas pole minu meelest Verne`i parimate tööde hulgas .
Teksti loeti eesti keeles