(kogumik aastast 2003)
eesti keeles: Tallinn «Vagabund» 2003
Nimelt jõudisin ehmatavale tõdemusele, et 21. sajandi Eesti Vabariigis on klassika kallal käinud indioodist tsensor! Tõenäoliselt spiritlaste survel on välja jäetud Ijon Tichy kahekümne teise reisi kirjeldus. Ja paremlaste mõjutusel, ilmselt selleks, et mitte kõigutada püha usku eraomandisse, kahekümne neljas reisijutt. Ning Merka ustava liitlasena ka viimane, kahekümne kuuenda reisi kirjeldus!
Täie tõe huvides tuleb tunnistada, et ilmselt jäeti nõukogude ajal samadel kaalutlustel välja nüüd ilmunud seitsmenda reisi kirjeldus. Veel erineb uustrükk vanemast selle poolest, et on lisatud lugu Doktor Vliperdiuse sanatooriumist ja välja jäetud Michel Butori soigumine sci-fi kasvukriisi teemadel.
Hinne "kolm" kuulubki eelkõige kirjastusele "Vagabund" poliitilse korrektsuse eest. Eelarvamusteta ulmefännidele soovitan juurde hankida ""Loomingu" Raamatukogu" nr. 22 aastast 1962, siis tuleb "viis" ära.
Lisaks lahenduste ebareaalsusele häiris ikkagi väga ka inimeste käitumine. Loomulik on see, et kui kogukonda ilmuvad uued elanikud sellisel viisil, nagu raamatu lõpus juhtus (üllatusmomendi säilitamiseks ma täpsemalt ei räägi), siis on inimloomusele üdini omane midagi nii võõrast endast kiiresti eemale lükata. Aga ei, praktiliselt keegi isegi ei võõrastanud neid.
Samuti ajas täiesti vihale koht, kus Pathil elav neiu teab küll seda, et endiselt on elus Valetine Wiggin ja kuuleb siis Jane`i käest juhuslikku vihjet kellegi Andrew kohta ja karjatab, et ahah, selge, Andrew Wiggin on ka veel elus. Iseenesest see Pathi elukorraldus ja seal toimuva sidumine tegevuse põhiliiniga oli kõige parem idee raamatus, kuigi juhtis ehk isegi liiga palju tähelepanu põhiliinilt kõrvale. Aga see ei suuda üldmuljet päästa. Lisaks veel see, et tõepoolest oli "Xenocide`is" üle mõistuse palju filosofeerimist/jutlustamist.
Ühesõnaga, oli põnev teada, kuidas varasemast õhku jäänud lugu edasi areneb (ja selle pärast üritan ma ka saaga järgmise osa kätte saada), kuid raamatu puudused ajasid lausa vihale.
N-ö rohujuuretasandil oli tegevustik küll põnev ja pakkus ka ootamatuid pöördeid, aga üldises liinis või n-ö suures plaanis oli asi liiga moraliseeriv/lihtne. Oli teatud hulk häid inimesi, oli hulk häid inimesi, kes muutusid põhijoontes kättemaksust ajendatult halvaks. Aga ükski tegelane (kui Astrahavani välja arvata) ei jõudnud mingilgi määral selleni, et oleks oma tegudes kahelnud. Areng inimesena oli kõigil tegelastel nõrk.
Ja veel - oli ka mõningaid arusaamatusi. Näiteks Dvaioni muutumine lihtsast külavanemast, keda me nägime juba vähemalt keskealisena, millises vanuses inimene enam väga palju ei muutu, igasuguse südametunnistuseta mafioosoks ei olnud eriti põhjendatud. Ka oleks oodanud troonilt tõugatud kuninga (vt I osa) mingit uut väljailmumist. Tegelase saatus jäi täiesti lahtiseks.
Lõpetuseks lisaksin aga, et kokkuvõttes oli raamat ikkagi hea ja Eesti ulmekirjanduse/Indrek Hargla arenguga tutvumiseks on see kindlasti tänuväärt materjal.
Vend Rus oli minu jaoks logisevam. Maetud paganad ja sataniseeruv ilmikvend ei olnud nagu küllalt otseses seoses. Miks siis saatan varem ei olnud kloostri ühtsust ja vagadust rünnanud? Tundub, et põhjus oli tal selleks kogu aeg olemas.
N-ö nimilugu oli tegelikult pigem kriminull, ja seda IH tuntud headuses. Just mõrvari äraarvamine oligi loo puhul kõige põnevam, kuid ulmeline väärtus ei olnud mu isiklikul arvamusel kõige kõrgem.
Kokkuvõttes paneksin nelja ära.
