Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Indrek Hargla ·

Hathawareti teener

(kogumik aastast 2002)

eesti keeles: Tartu «Fantaasia» 2002 (Maailma fantaasiakirjanduse tippteosed)

Sisukord:
Hinne
Hindajaid
6
9
0
0
0
Keskmine hinne
4.4
Arvustused (15)

Kõigepealt raamatu kujundusest. See on igati õnnestunud. Kaanepilt kajastab raamatu nimilugu, on silmahakkav poe lettidel ja teiste trükiste seas ja, last but not least, on silmale ilus vaadata. Raamat on ka seestpoolt ilus. Pean silmas lehekülje kujundust.

Jutud kogumikku on valitud temaatiliselt. Seekord lahkab autor religiooni selle kõige laiemas mõttes.

Raamatu esimene jutt pole jutt, pigem lühiromaan oma mahult. Kas ka kanoonilise kirjandusteooria järgi ta klassifitseerub lühiromaaniks või mitte, ei oska öelda. Vist mitte. Igatahes on tegu kergelt feministliku kallakuga, pigem seda küsimärgi alla seadva jutuga. Põnev.

Teine lugu on kloostrisse sattund poolhullust tüübist. Kuna jutt ise on peaaegu tõepärane ja keskaegne, siis minu jaoks oli ta 5+.

Kolmas räägib keskaegse maailmapildi olulise osa ehk templirüütlite institutsiooni võidukäigust ja kõrgajast ning sellest, kuidas organisatsiooni säilitada monarhi demokraatiapüüete kiuste. Kumb peale jääb, lugege ise.

Teksti loeti eesti keeles

Kogumik sisaldab kolme teost. Esiteks nimijutustus, mis toob kõigepealt meelde van Guliku. Õigupoolest oli mul seda lugede kavas arvustusse kirjutada sellised sõnad nagu "hale kloon" ja veel midagi samas stiilis, praegu postjaanipäises leebes meeleolus olles nii päris siiski ei ütle. HT on tüüpiline Hargla jutt, kust paistab välja suurem osa selle autori omadusi -- nõrkus laksuvate rindade ja pulp`i-laadsete kirjelduste vastu, huvi religoonifilosoofia vastu, müstifitseeriv loomemeetod... Minule isiklikult ei imponeeri viis, kuidas Hargla neist komponentidest oma tainast kokku segab, st paneb igayhest natuke. Seetõttu mina pean IH parimaiks tykkideks näiteks "Eebenit" ja "Vend Rusi", kus domineerib üks nimetatud koostiosadest. Ei hakka HT-d eraldi arvustama, sest oleksin tõsise probleemi ees, kas panna neli või kolm ning ei tunne ennast hetkel võimelisena selliseid eksistentsiaalseid probleeme lahendama.

Nagu juba öeldud, "Vend Rus" seevastu on tekst, mida tõeliselt tasub lugeda. Ausalt öelda kripeldab mul väike küsimus sellest, kas autor andis ka ise endale aru, et VR on kogumikust kõige tugevam tykk ja pani selle seepärast "Algernoni" üles? Kui nii, siis tuleb õnne soovida õnnestunud turundustriki puhul, minu tõmbas igaljuhul hoovi... See selleks.

Kogumiku viimane teos, alternatiivajalooline jutt "Püha Graal -- 1984" laskub lõpus paraku jantlikkusse. Mitte et see tingimata halb oleks, kuid lõpp langeb natukene ülejäänud 3/4 stiilist välja -- IMHO oleks autor võinud teksti algusest peale natukene lopsakamas võtmes kirja panna, veidike näiteks "Colas Breugnion`" stiilis, või siis Dumas` kulul natukene rohkem nalja teha.

Kui vaadata kogumikku tervikuna, siis sisaldab see 2/3 ulatuses IH tavatasemel produktsiooni ja 1/3 tõeliselt õnnestunud IH-d. Sellest lähtudes peaks "neli" ehk "hää küll" olema kõigiti õiglane hinne.

Mina muide autori asemel oleksin ka antud kogumiku temaatikaga ideaalselt sobiva "Sierra Titauna nekropoli" siin ilmutanud, mitte seal, kus see ilmus... Käesolev kogumik oleks sel juhul kindlasti oluliselt tugevam ja tuumakam saanud.

Teksti loeti eesti keeles

Nimilugu.
Vaevalt, et keegi kahtleb, et autoril on oskust krimkat kirjutada. Kahjuks või õnneks ei ole ma kriminaallugude suur sõber. Eriti selliste osas, kus enne mõrvari nime avaldamist autori poolt puudub lugejal igasugune võimalus seda ära arvata. Antud juhul ongi just sellega tegu - lihtsalt vihastama panev värk. Kui peategelane siis palub 6-7 võimalikku pätti ühte ruumi ja hakkab dramaatiline sündmuste lahtiselgitamine - no võttis lihtsalt ohkama. Mingid probleemid on sellel jutul veel: ebausutavalt erootiline kloostrimiljöö, pastakast väljaimetud motiivid kahtlusalustele.

"Vend Rus" on aga igati kobe tükk ja eraldi võttes saab viie. Miinusega, aga ikkagi. Pannuksin ise ka kogumiku pealkirjaks "Vend Rus", sest olemasolev ei taha hästi meelde jääda; nagu hiina keel.

"Püha graal" on nauditav lugemisvara...kuni lõpplahenduseni. Jalgpall, staadion, no gimme a break. Näib, et mingil hetkel ei teadnud autor äkki, mitta selle huvitava tekstiga ette võtta.

Kokkuvõttes, "Hathawareti teener" ei jää palju maha "Pan Grpowskist" ja minu meelest ei sisalda ühtegi nõrka teksti. Võib olla seetõttu, et jutte on ainult kolm, ent see on vist õel oletus.

Teksti loeti eesti keeles

Hathawareti teener oli jah kuidagi otsitud motiividega müsteerium ja see häiris lugemisel kõvasti. Poole pealt hakkasin aru saama, et sellist mõttetut spekulatsiooni suudaks Hargla jäädagi ajama -- lugeda ei ole paraku väga huvitav. Aga siiski, n-ö esimese krimka katsetuse kohta polegi väga paha.

Vend Rus oli mõnevõrra parem. Kuigi Rus´i isiksus ja motiivid jäid lõpuni arusaamatuks. Andunud saatana käsilane vms ei ütle suurt midagi. Lõpp oli suht hea käiguga, aga ka seda oleks saanud paremaks viimistleda. (Hargla võimeid arvestades ;-)) Näiteks raamat, mida Rus selja taha peitis -- oli poole inimese kõrgune??? (Kui ma õieti mäletan!) Kui ta seda peitis, siis mu ettekujutus oli, et see tal ka õnnestub. Samuti jäi arusaamatuks, mida see lapsesöömise motiiv kurjamile andnud oleks? Lihtsalt munki rüvetada ja nad pärast katla ette mokk töllakil vahtima jätta? Ühesõnaga, viimistlusest jäi nati puudu, nii mulle vähemalt lugedes tundus. Aga sellisel kujul meenutab jutt sünget vemblalugu, mida meelelahutuseks igati tarbida kõlbab.

Püha Graal oli aga eriti tobeda lõpuga! Kui igav seda juttu lugeda oli, sellest ei taha ma rääkidagi! Aine kallal kõvasti tööd tehtud, seda on näha, kuid arvatavasti meetod, kuidas alt-ajalooline jutustus valmib muudabki huvitava stoori pajatamise teisejärguliseks. Kuivad seosed ja peaaegu puuduvad karrakterid... võim ja intriig mõjub selles plaanis nagu populaarteaduslik jamakirjandus.Sattusin poelettil sirvima ühte paksu Püha Graali raamatut ja, ausalt öeldes, stiili poolest oli see Hargla jutuga vägagi sarnane. Selline kirjandus jätab paratamatult jutule sarnase maigu juurde, kui see mingil moel inspiratsiooniallikaks võetakse.

Ühesõnaga, kogumik oli selline Hargla keskmine ja tavaline tase. Kaanekujundus oli päris eeskujulik ja autoritutvustus samuti. Kolme ei söenda siiski anda, kuigi tahaks! Hindamisega on selline keeruline lugu, et kui autori võimetest lähtuda, siis annaks kolme. Kui Eesti teisi autoreid kõrvutada, siis peaks andma nelja ja kui maailma mastaabis võtta, annaks jälle kolme. 3+ või 4- või midagi sinnakanti.

Teksti loeti eesti keeles

Kolm juttu ühtede kaante vahel. Nimilugu, mille suhtes olid mul kõige suuremad lootused, osutus paraku kõige nõrgemaks. Silver Sära on eespool juba välja toonud asjad mis häirisid. Väga segane mõrvamotiiv ja teoloogiline sõnamulin rikkusid minu jaoks ära suurepäraselt alanud jutu. Algus tõi meelde tõesti Roosi Nime või van Guliku, kuid kahjuks vajus lõpp täiesti ära. Plussiks olid loomulikult üsnagi ebatraditsioonilised nunnad ja mungad, kuid hindeks ikkagi 3.Vend Rus oli juba hoopis teist masti lugu. Samuti klooster, kuid siin toimuvad juba tunduvalt süngemad asjad. Asjatundlik taust ja usutav kloostrikommete ja keskaegsete mungaordude sisekorra kirjeldus. Lugeda oli mõnus ja põnev. Hindeks 5.Kogumiku pärl oli viimane lugu. Alternatiivajalooline Prantsusmaa, kus Templirüütleid ei saadetudki tuleriidale oli lahe, nauditav ja naljakas. Puänti vähemalt mina küll ära arvata ei suutnud, ja kuna erinevalt R. Sulbist armastan jalgpalli väga, tundus ka tapvalt naljakas. Minu tagasihoidliku arvamuse kohaselt oleks niigi suurepärase loo veel paremaks saanud teha poetades sisse vihjeid kolmele musketärile, Richelieule ja Mazarinile, aga see selleks.Hindeks 5 pluss.Kogumik ise saab hindeks neli, kuna nimilugu kiskus taset alla. Oleks selle asemel olnud mõni Sindbadi reisidest, oleks pikemalt mõtlemata viie visanud.
Teksti loeti eesti keeles

Kaifisn tervet raamatut täiega, esimene jutt lõi äärmiselt huvitava õhkkonna ja pakkus põnevat,kuigi pisut liiga etteaimatavat kriminaalse sisuga lugu. Mõrvar oli suhteliselt kergesti aimatav minu meelest."vend Rus" oli oma kloostrimiljööga väga huvitav lugemine. Lõbyus oli jälgida ,kuidas see paharett tasapisi tublisid munki patuteele meelitas.Olles ise pisut usuteadust õppinud, oli see minu jaoks äärmiselt magus pala. Kolmas lugu templirüütlitest oli mulle kui ordu ajaloost huvitunud inimesele väga meeldiv lugemismaterjal.Tore oli lugeda varianti , kus ordut ei tabanudki häving, vaid pigem nad saavutasid triumfi. Ja tõsise jalgpallifännina pean ma antud jutu lõppu just eriti heaks ja lõbusaks. Viis kogu sellele mõnusale kupatusele igaljuhul!
Teksti loeti eesti keeles

Indrek Hargla kolmas jutukogu ei sisalda ühtki nõrka teksti ega ka mitte ühtegi sellist, mis õhku ahmima paneks. Vastutasuks pakub ta pead mitte eriti vaevavat meelelahutuslikku lugemist, siinkohal on abiks ka lugude temaatiline sarnasus. Huvitaval kombel võib suuremale osale siinväljakäidud kriitikast (ja üldse lugude kohta öeldust) alla kirjutada, samas on raamatu latt seatud osavalt sellisele kõrgusele, mis muudab tekstid üsna kriitikaväliseks nähtuseks (teatud analoogia lastekirjandusega).

Hargla loomingu üheks tunnusjooneks on lugejasõbralikkus, nii on tema raamatu avamine enamasti kindla peale väljaminek ja seda eriti kosutav peale noorema põlvkonna ambitsioonikaid ettevõtmisi, mis lõppkokkuvõttes lämbuvad iseenese pretensioonikuses ja sellele (veel) mittevastavais oskustes.

Mis puutub kirjastuse poolsesse panusesse, siis ettevõtmise resultaadiks on ilus raamatuke, mis ehk oleks võinud loo või paari võrra kopsakam olla. Tõepoolest leiame viimases loos Philippe IV Ilusa (kes, nagu hämuselt meenub, ajalooliselt templirüütlite ordu omakasupüüdlikel ajenditel laiali saatis) nime kolmes erinevas vales vormis (Philip, Phillip ja Phillipe), kiirustamisele viitab seegi, et JÄRELsõna deklareerib, et viimase autor Hargla lugude sisust midagi välja lobiseda ei taha (tõenäoliselt oli saatesõna algselt eessõnana planeeritud). Lõbustavat on järelsõnas veelgi - ehkki ta toob lugejani vajalikud faktid, on nii mõneski lõigus tunne, et päris kainena seda kirjutatud pole.

Teksti loeti eesti keeles

Aga minule jäi arusaamatuks, miks just need jutud kokku olid pandud. Loe: ei tekkinud head ühtset muljet. Või tuleb see sellest, et lugusid vastupidises järjekorras lugesin?

Küll aga tekkis teatav huvi alternatiivajaloo vastu.

Teksti loeti eesti keeles

Natuke üle keskmine oli see raamat. Ei midagi väga head, ei midagi väga halba. Lugude tase ja temaatika oli suhteliselt ühtlane. Paras ajaviide, kui midagi paremat teha pole.
Teksti loeti eesti keeles

Enne kui see kogumik valmis tehti koguti arvatavasti kokku kõik Hargla jutud ja pandi kolm parimat siia. Tegelikult ei ole nad kõige paremad aga parimate seas. No...igatahes on nad head! Ok?

Kõige enam meeldis mulle Vend Rus. Hathawareti teener oli teisel kohal ja Püha Graal kolmandal. See polnud nii huvitav, kuid oli ka tasemel. Kaanekujundus oli raamatul lahe. Selline ilus rohekas.

Teksti loeti eesti keeles

Erinevalt enamikust eelkõnelejatest meeldis mulle kõige rohkem viimane lugu - Püha Graal. Alternatiivne ajalugu, mille IH oli loonud, oli kõige meelierutavam taustsüsteem - traditsioonilise monarhismi säilimine, kuid tehnoloogiline ja kultuuriline areng olid paljuski samad, mis tegelikult. Väga vahva. Võib-olla konkreetsed sündmused ja narratiiv, mida sellel taustal arendati, ei olnud parimad võimalikud, kuid ei saa öelda, et midagi oleks otseselt halvasti.

Vend Rus oli minu jaoks logisevam. Maetud paganad ja sataniseeruv ilmikvend ei olnud nagu küllalt otseses seoses. Miks siis saatan varem ei olnud kloostri ühtsust ja vagadust rünnanud? Tundub, et põhjus oli tal selleks kogu aeg olemas.

N-ö nimilugu oli tegelikult pigem kriminull, ja seda IH tuntud headuses. Just mõrvari äraarvamine oligi loo puhul kõige põnevam, kuid ulmeline väärtus ei olnud mu isiklikul arvamusel kõige kõrgem.

Kokkuvõttes paneksin nelja ära.

Teksti loeti eesti keeles
x
Linda Kaljula
1980
Kasutaja rollid
Viimased 13 arvustused:

Raamatu esimene osa pakub mõnusat absurdihuumorit, mida ulmekirjanduses just üleliia palju ei esine. Teises osas on valdavad pigem huvitavad ja kohati suisa õudsed ideed surmast, olemisest jne. Huvitav lugemine igal juhul.
Teksti loeti eesti keeles

Selles raamatus teeb Card vea, mis tavaliselt tulebki esile just ulmeraamatute järgede puhul (nt ka Amberi kroonikates). Nimelt mõeldakse probleemidele välja mingid üle mõistuse ebareaalsed lahendused, mis ei tulene üldse varasemas tekstis loodud süsteemist. Targo Tennisberg kirjeldas seda eespool juba väga tabavalt. Omalt poolt võrdleks veel sellega, et kui "Tões ja õiguses" ei jaksaks Indrek kraavi kaevata, tuleks ta lõpuks ometi selle peale, et võtta kasutusele Aladdini võlulamp, ja kraav saabki kaevatud.

Lisaks lahenduste ebareaalsusele häiris ikkagi väga ka inimeste käitumine. Loomulik on see, et kui kogukonda ilmuvad uued elanikud sellisel viisil, nagu raamatu lõpus juhtus (üllatusmomendi säilitamiseks ma täpsemalt ei räägi), siis on inimloomusele üdini omane midagi nii võõrast endast kiiresti eemale lükata. Aga ei, praktiliselt keegi isegi ei võõrastanud neid.

Samuti ajas täiesti vihale koht, kus Pathil elav neiu teab küll seda, et endiselt on elus Valetine Wiggin ja kuuleb siis Jane`i käest juhuslikku vihjet kellegi Andrew kohta ja karjatab, et ahah, selge, Andrew Wiggin on ka veel elus. Iseenesest see Pathi elukorraldus ja seal toimuva sidumine tegevuse põhiliiniga oli kõige parem idee raamatus, kuigi juhtis ehk isegi liiga palju tähelepanu põhiliinilt kõrvale. Aga see ei suuda üldmuljet päästa. Lisaks veel see, et tõepoolest oli "Xenocide`is" üle mõistuse palju filosofeerimist/jutlustamist.

Ühesõnaga, oli põnev teada, kuidas varasemast õhku jäänud lugu edasi areneb (ja selle pärast üritan ma ka saaga järgmise osa kätte saada), kuid raamatu puudused ajasid lausa vihale.

Teksti loeti inglise keeles

Cardi "maailm" ehk reeglid, tegelased, kohad jne, milles tegevus toimub, on mu meelest hea - isegi sama hea, kui "Enderi mängus". Esiteks see n-ö ajast mööda elamine, tänu millele Ender nägi iseenda tegude jm mõju 3000 aastat hiljem. Teiseks uue planeedi ökosüsteem koos Põssadega. Jne. Sündmuste üldine käik on samuti haarav. Aga mõned asjad ikkagi häirivad ja nii palju, et ei saa neid mainimata jätta. Mu meelest oli üle pingutatud Novinha kibestumuse ja ühtlasi rumalusega. Samuti ei suutnud mind miski raamatus veenda, et Ender võis tõesti täiskasvanud Novinhasse armunud olla. Ja natuke naiivselt oli lahendatud ka raamatu üks suuremaid ootusi - see koht, kui Ender surnu eest kõneles. Nii see, mida ta rääkis, kui eriti rahva reaktsioonide kirjeldamine. Aga "nelja" on raamat kindlasti väärt.
Teksti loeti inglise keeles

Nõustun, et tegu oli väga hästi kirjutatud tekstiga, mis andis välja igati korraliku romaani mõõdu. Indrek Hargla üks kõige viimistletumaid ja põhjalikumaid asju. Sellest hoolimata ei tekitanud aga raamat minus vaimustust.

N-ö rohujuuretasandil oli tegevustik küll põnev ja pakkus ka ootamatuid pöördeid, aga üldises liinis või n-ö suures plaanis oli asi liiga moraliseeriv/lihtne. Oli teatud hulk häid inimesi, oli hulk häid inimesi, kes muutusid põhijoontes kättemaksust ajendatult halvaks. Aga ükski tegelane (kui Astrahavani välja arvata) ei jõudnud mingilgi määral selleni, et oleks oma tegudes kahelnud. Areng inimesena oli kõigil tegelastel nõrk.

Ja veel - oli ka mõningaid arusaamatusi. Näiteks Dvaioni muutumine lihtsast külavanemast, keda me nägime juba vähemalt keskealisena, millises vanuses inimene enam väga palju ei muutu, igasuguse südametunnistuseta mafioosoks ei olnud eriti põhjendatud. Ka oleks oodanud troonilt tõugatud kuninga (vt I osa) mingit uut väljailmumist. Tegelase saatus jäi täiesti lahtiseks.

Lõpetuseks lisaksin aga, et kokkuvõttes oli raamat ikkagi hea ja Eesti ulmekirjanduse/Indrek Hargla arenguga tutvumiseks on see kindlasti tänuväärt materjal.

Teksti loeti eesti keeles

Erinevalt enamikust eelkõnelejatest meeldis mulle kõige rohkem viimane lugu - Püha Graal. Alternatiivne ajalugu, mille IH oli loonud, oli kõige meelierutavam taustsüsteem - traditsioonilise monarhismi säilimine, kuid tehnoloogiline ja kultuuriline areng olid paljuski samad, mis tegelikult. Väga vahva. Võib-olla konkreetsed sündmused ja narratiiv, mida sellel taustal arendati, ei olnud parimad võimalikud, kuid ei saa öelda, et midagi oleks otseselt halvasti.

Vend Rus oli minu jaoks logisevam. Maetud paganad ja sataniseeruv ilmikvend ei olnud nagu küllalt otseses seoses. Miks siis saatan varem ei olnud kloostri ühtsust ja vagadust rünnanud? Tundub, et põhjus oli tal selleks kogu aeg olemas.

N-ö nimilugu oli tegelikult pigem kriminull, ja seda IH tuntud headuses. Just mõrvari äraarvamine oligi loo puhul kõige põnevam, kuid ulmeline väärtus ei olnud mu isiklikul arvamusel kõige kõrgem.

Kokkuvõttes paneksin nelja ära.

Teksti loeti eesti keeles

Väga positiivne üllatus. Olin Indrek Harglalt varem lugenud kaht romaani - "Baiita needust" ja "Palverändu uude maailma" ning need jätsid natuke pingutatud mulje. Pan Grpowski lood on aga hästi komponeeritud ja kruvivad pinget tugevalt üles, mis õudusjuttude puhul on kahtlemata väga vajalik joon. Peategelane ise ja tema asjatoimetused on ka sellised muhedad. Mõned jutud olid kindlasti tugevamad, teised nõrgemad (eeskätt "Liiga hilja"), aga moodustavad kokku tugeva terviku. Nüüd hakkan järgmisi Hargla lühijutte otsima.
Teksti loeti eesti keeles

Pean seda samuti triloogia kõige nõrgemaks osaks. Sisu keskendus väga sõdade peale ja stiil läks väga vanatestamentlikuks, liiga pateetiliseks.
Teksti loeti eesti keeles

Raamatus on väga häid, hästi välja mängitud ideid. Näiteks see, kuidas üldises jõudeelus on omandanud erakordselt tähtsa osa mängud, kuidas professionaalsed mängurid on tunnustatud ühiskonnaliikmed, kes avaldavad väga tihti mänguteoreetilisi artikleid jne. Või siis see kolmesoolise ühiskonna soorollide jaotus. Samas oli teemaliin natuke etteaimatavam kui "Use of Weaponsis" ja "Consider Phlebases", raamat jäi üheplaanilisemaks.
Teksti loeti eesti keeles

Lugesin seda raamatut Banksilt esimesena ja jäin päris kahe vahele, õnneks lugesin pärast "The Player of Gamesi" ja "Consider Phlebase" ka läbi.Aga selle praeguse raamatu puhul ei tekkinud nagu väga köitvat teemaliini. Sündmustega kaasaminek oli raske. Aga plusspunkt, minu meelest Banksi üldine plusspunkt, on siin äkitselt ilmsiks tulevad psühholoogilised kiiksud (nt Zakalwe tegelik minevik jne). Ja samuti on Banks oma loodud maailma igal pool hästi läbi mõelnud, kõrvalkarakterid ja masinad on üsna leidlikud.
Teksti loeti eesti keeles

Mind köitsid selle raamatu puhul veel kaks probleemi, mida siin mainitud ei ole. Esiteks Horza nime küsimus. Tal oli pidevalt otsekui haiglane mure oma nime pärast - kui ta läks sinna Kirka Õhu Keerise (?) peale esimest korda ja ütles järele mõtlemata oma nime. Siis lõpus surres oli tal põhiline hirm sellepärast, et ta ei mäleta oma nime. Jne. See avas tegelikult tema kui muudiku iseloomu kõige paremini. Olles pidevas muutumises, nii et keegi sind ära ei tunne, on ainus asi, mis jääb samaks ja sind veel eristab, sinu nimi. Mulle meeldis, et seda otse välja ei öeldud.Veel. Keegi mainis eespool, et võiks ilmuda üks raamat, mis kirjeldaks, kuidas Kultuur tekkis ja kuidas need inimliigid arenesid. Aga ma ei tea, kas keegi pani tähele, igal juhul lisades, Kultuuri-Idiraani sõja kroonikas on ju osa daatumitest antud "e.Kr". Nagu oleks ikkagi tegu hoopis Maast sõltumatu tegevusega. Iseenesest ka uudne lähenemine.Kokkuvõttes oli raamat põnev ja selle muudiku hingeelu pärast läks südamesse ka.
Teksti loeti eesti keeles

Pikka aega ei ole kätte sattunud üht korralikku ulmeromaani, kus autor oleks tekitanud tervikliku ja mõjusa maailma. Düüni puhul võlus just see, et selle "maailma" koostisosad moodustasid tõesti süsteemi, mille väljatöötamise kallal oli Herbert ilmselt kõvasti vaeva näinud. Just see, et nii filosoofia, psühholoogiline areng, ökoloogia jne olid ikkagi läbi mõeldud. Ja veel, et kogu aeg kartsin, et juhtub õudselt tavaline areng, kus peategelane omandab pidevalt juurde mingeid uusi võimeid ja lõpuks ei suuda autor enam neid hallata. Mõnikord on inimesel mingi oskus, siis jälle ei ole, siis suudab ta juba kõike jne. Aga nii ei juhtunud mitte. Kokkuvõttes: lugesin raamatu ühe hooga läbi ja igav ei olnud.
Teksti loeti eesti keeles

Tegu on eeskätt väga hea põnevikuga, mida võib tõesti ühe jutiga läbi lugeda. Samas esines raamatus ka mitmeid sümpaatseid ideid - näiteks interneti mõjust (1986. aasta kohta ju hästi ennustatud), samuti sellest, mis oleks teisiti, kui ühiskond rakendaks aktiivselt enda kasutusse laste mõttemaailma, nende eripära otsuste langetamisel jne. Ja üldse on väga tore, kui üritatakse kujutada üliintelligentsete inimeste elu. See tõstatab alati huvitava küsimuse selle kohta, kuivõrd on inimesel võimalik mõista kellegi endast intelligentsema mõttemaailma (eeldades, et kirjanik ei ole ise üliintelligentne). Mis aga üldse ei meeldinud, oli lõpp - muutus jube naiivseks.
Teksti loeti eesti keeles