Ainevaldkond on sedapuhku nanotehnoloogia, õieti selle arendamisega kaasnevad ohud inimtsivilisatsioonile. Ja sedapidi on romaanil ka oma hoiatav sõnum olemas - Crichtoni arvates kirjutatakse inimkonna hauakivile: “Nad ei teadnud, mida nad tegid.
Eliitprogrammeerija Jack Forman saab korporatiivsete intriigide tõttu kinga ühest Silicon Valley firmast. Ta jääb lastega koduseks, kuna ta naine on juhtival kohal nanotehnoloogiaga tegelevas firmas “Xymos”. Naine töö muutub üha pingelisemaks ja Forman hakkab täheldama temaga toimuvaid kummalisi muutusi. Naine otsekui võõranduks perekonnast ja selles romaani sissejuhatavas osas on palju juttu võigastest ameerika perekorralduskommetest. Mõneti meenutab see Crichtoni enda romaani “Disclosure” - mehe ja naise õigused, advokaadid, psühholoogid, nõustajad.
Seejärel tabab Formani last mingi seletamtu viirus ja naine satub autoõnnetusse. Forman aga kutsutakse “Xymose” hitech laborisse Nevadas, sest just tema kirjutas omalajal “Predprey” nimelise programmi, mis loomade käitumist modelleerides oli aluseks kübertehisintellektile. Selgub, et “Xymos” täitis Pentagoni salajast tellimust ja loomulikult midagi väga untsu. Nanoosakestest koosnev parv on muutunud palju iseseisvamaks kui algselt kavandati. Ja tema saagiks on inimesed.
Seda romaani võiks mööndustega nimetada ka horroriks või tehnohorroriks. Põnevust ja üllatusi jagub, ent romaani keskmine osa kippus minu meelest liialt madinaks. Filmis oleks selline action omal kohal, aga lugeda oli seda veidi tüütu. Lausmadistamine kippus domineerima intellektuaalse põnevuse üle ja sellepärast panen hindeks “nelja”, ehkki usku Crichtoni võimetesse “Prey” ei kahandanud. Noh ja nanotehnoloogiast ja selle ohtudest saab kena ülevaate.