Tugev selline "nelja" ja "viie" vahepealne lugu. Kosmonaut Valeri Gussev, lühendatult Valgus, üritab tuttuuel kosmoselaeval murda hüperruumi. Mingil põhjusel pole ükski laev hüperruumist naasnud, kuigi kaugvaatluste põhjal jõuavad nad sinna õnnelikult. Asjaolud kujunevad nii, et Valgus otsustab selle reisi (instruktsioonide vastaselt) kaasa teha. Jutt lisab uue ja huvitava nüansi mässava kompuutri ja inimese omavahelistest suhete temaatikale.

Teksti loeti eesti keeles

kuits

16.03.1998, kell 22:57

Jah...mis siis ikkagi on mõtlemine? Kas masin saab mõelda? Lugu on tõesti "nelja"ja "viie" vahel. Kuna eelkirjutaja andis viie, eks ma pane siis nelja.

Teksti loeti eesti keeles

Jüri Kallas

29.03.1998, kell 07:37

«Kauguses põlesid lõkked...»

See on vist üks antoloogia «Diogenese latern» tipplugusid... kui seda paar ööd tagasi üle lugesin, siis tabasin end kogu aeg mõttelt, et kuidas võiks sihukest juttu vastu võtta tavaline ameerika ulmefänn.

Võrratu filosoofilis-poeetiline ulmejutt!

SEDA LIHTSALT PEAB LUGEMA!!!

«Me oleme alati sõbrad olnud - inimesed ja laevad...» Aeg-ajalt ongi juttu avaldatud pealkirjaga «Ljudi i korabli».

Hindeks pole viiest vähem võimalik panna.

Teksti loeti eesti ja vene keeles

Laur Salundi

30.03.1998, kell 11:50

Mul ei ole nelja ja viie vahel... mulle see lugu väga meeldis. Selles kogumikus ka ehk üks paremaid. Pole midagi ette heita. Selline vaimset pinget täis lugu, mis sedapuhku (nagu tavaliselt ikka) häste lõpeb. Tasub lugeda.

Teksti loeti eesti keeles

Arvi Nikkarev

11.09.1998, kell 00:15

Lugu on lahedalt kirjutatud! Inimese ja masina (=laeva) omavaheline suhe ja selle areng (sõnapidamine, teineteise käekäigust hoolimine) on hästi kujutatud. Viis.

Teksti loeti eesti keeles

Kristjan Sander

29.10.1998, kell 01:47

Filosoofiline ja poeetiline ja kõik ja puha. Aga idee, mis mind igal pool häirib, on arvutite mässud jms. No ega ikka ei saa olla sellist asja. Täielikult vastustan sellist liiki SF-i, hoolimata tekkivates huvitavatest situatsioonidest. Asimov oma robopsühholoogiaga on vist ainus, kellele selles liinis veidigi halastan ja seda ka mitte tõepärasuse pärast.

Teksti loeti eesti keeles

Jaanus Trolla

4.11.1998, kell 17:32

Üks parimatest selles kogumikus.

Teksti loeti eesti keeles

Chris

8.01.1999, kell 15:37

Iseenesest päris tore lugu. Selline kergelt uneleva alatooniga ja puha. Siin polegi eriti midagi rohkemat öelda, üks paremaid "Dionegese laternas". Viis!

Teksti loeti eesti keeles

Satyros

20.04.1999, kell 13:25

Lool pole iseenesest suurt vigagi kuid algus oli liialt igavavõitu. Keskelt pele ja lõpp olid selleest aga huvitavad. Eriti huvitavaks läks siis kui raal hakkas ise mõtlema. Selline stereik ja lõpuks kompromissi saavutamine oli hästi kirjeldatud. Mina lugesin sellest loost isegi ühe moraali välja.Nimelt inimene on teinekord tundetum ja rumalam isegi kui masin. Kui masin ei suutnud tappa inimest kuna miski takistas seda (tunded ja moraalne koodeks) siis inimene tapab inimest pidevalt ja teda ei takista mitte miski. See kõik oli ilus ja kena kuid mulle ei meeldinud siiski selle jutu idee. Arvuti mäss inimeste vastu. See teema võis olla kuum värk tol ajal kui see lugu kirjutati kuid nüüdseks on see juba läbi leierdatud nii raamatutes kui ka filmimaailmas (filmidest nt: Terminaator 1.)Sellegipoolest võib lugeda.

Teksti loeti eesti keeles

Wägev Wähk

28.07.1999, kell 16:30

Hea kahtlemata. Kas ka huvitav... Omal ajal kindlasti. Aga ega selles pole autor süüdi, et mõnikümmend aastat hiljem muutub teema äraleierdatuks. Kusjuures vastupidiselt eelpool kirjutanutele see mind ei häiri. Iga teemal, ükskõik kui äraleierdatud see ka poleks, annab hästi kirjutada, olenevalt muidugi autori oskustest. Mõni suudab, mõni mitte. Mihhailov on sellega kenasti hakkama saanud, nii et kui ta oleks loo ka kolmkümmend aastat hiljem paberile pannud, saaks ta minu käest ikka viie.

Teksti loeti eesti keeles

Tarts

29.07.1999, kell 15:13

Kas teate, minul tekkisid parandamatult paralleelid yhe teatava teise Odysseiaga (taiplik lugeja aimab ehk juba millisega). Kuidagist väga sarnane on see massina intelligentseks muutumine ja miskidsugused välised tegurid, mis muudavad mittetargad asjad yhtäkki kavalaks muudavad (olgu see siis miski salapärane must kivikamakas või hüperruumi sisenemine). Ei tea. Loetav, kuid mitte palju enamat.

Teksti loeti eesti keeles

Adrifted

30.01.2000, kell 01:41

Põnev idee ning hästi kirja pandud. Viis.

Teksti loeti eesti keeles

Krister Haav

18.06.2000, kell 19:24

Minu poolest parim lugu selles kogumikus.

Lugu natuke sinna "odüsseia" kanti - kuidas laevad intelligentseks said ja inimesed üle parda viskasid. Iseenesest aga, ei kujuta hästi ette inimlikku arvutit :)

Teksti loeti eesti keeles

Valentin Abramov

24.10.2000, kell 19:55

Arvustusi sellele jutule on õnneks palju, nii et sisust polegi vaja rääkida. Idee on ilus ja väga kenasti teostatud.

Teksti loeti vene keeles

Ats Miller

6.08.2001, kell 12:56

See lugu on omas võtmes terviklik, mis päästab ta minu poolt madalaimast hindest. Täpsustades - kui välja arvata ajuvaba situatsioon, siis inimese-võõrintellekti gambiit kukkus päris hästi, kuigi uskumatult naiivselt välja. Suurim etteheide jutule on - SF-i puhul võiks natukegi mõelda, natukegi, kasvõi paari lausega maailma paika panna, nii et see natu-natukegi usutav oleks. Ma oleks selle jutu alla neelanud, kui kasvõi paari imetillukese lausega oleks usutavalt selgitatud, miks kuradi pärast keegi juhmard muudkui saadab järjest suuremaid ja võimsamaid laevu "musta auku". No peab see ikka kretiin olema! Üks kiirendusmootor (ilma raamatukogu ja muu tränita peaks ju välja vedama?), ja kümnekroonine aegrelee - mis takistab sellisel seadmel tagasitulekut?

Teksti loeti eesti keeles

Taivo Rist

14.11.2001, kell 16:32

Nõustun täiesti Ants Milleri kriitikaga. Niisuguseid katseid tehakse täiesti mehitamata laevadega. Muus osas ilus nõukogude ulme stiilinäide aust, sõprusest ja kohusetundest.
Hindeks pole neljast enam võimalik panna.

Teksti loeti eesti keeles

Kristjan Rätsep

5.02.2002, kell 13:42

Meenutas neh seda teist odüsseiat. Ega olnud sellest kehvem, muideks.

Teksti loeti eesti keeles

Eevur Tumm

13.09.2002, kell 17:05

Lugu tundus esmalugemisel, sõnaga lapsepõlves, huvitavana, polnud Clarke`i sel ajal võrdluseks võtta:). Praegused punktid tulevadki nagu nostalgia eest. Mõned asjad siiski. Esiteks meeldisid mulle need infokandjad kristallid, et olid miniatuursed, muidu on alati vanu ulmekaid lugedes kõhus õõnes tunne, kuidas neist lampidest koosnevatest majadest mööda vaadata. Teiseks: kuidas täpselt teadvus tekib ja töötab, ikka vist päris täpselt ei teata, nii et U.Uusi tsiteerides võib ühel hetkel tehisteadvus juhuslikult tekkida küll. Muidugi, kas ta siis enam tehis- on, see on juba teistsugune filosoofiline probleem.Ja kolmandaks, kuna tegemist oli arvatavalt nõukogude laevadega, siis ei tasu panna väga suurt lootust sellele mehitamata jätmisele ja muudele ratsionaalsetele lahendustele. Kokkuvõttes meeldis.

Teksti loeti eesti keeles