(romaan aastast 1867-68)
eesti keeles: «Kapten Granti lapsed», Tallinn, ERK, 1958 (Seiklusjutte maalt ja merelt)
«Kapten Granti lapsed», Tallinn «Eesti Raamat» 1979 (Ajast aega)
Paganel on möödapääsmatult Lembit Ulfsaki nägu. Ja, mis märksa kurvem, ka vastupidi. Vaene väike Ulfsak, oma saatustki peab ta jagama kapten Klossi ja monsenjöör d`Artagnaniga.
Mulje on ennemuistne. Kas ma viimase lugemise ajal keskkoolis olin? Ei mäleta. Aga mulje on hea. Aafrikast ja Patagooniast teadsin ma juba tollal umbes sama palju kui Verne, aga egas tehnilised pisiasjad pea lugemisnaudingut segama. Sestap pyyan seda head muljet hoolega hoida, jättes raamatu esimesel võimalusel puutumata. Igaks juhuks siiski neli (oli ka raamatuid, mis end sygavamalt meelde vormisid).
Haarav, stiilne, ootamatu. Käsitlus sõjast, mida autor mitte ei kirjelda, vaid põhendab - meeldis. Tolkieni tegelased, kes raamatus on kuidagi lamedad, on elavaks tehtud - meeldib. Palju narrimist tolkieni enda pihta, näiteks looduskirjeldused - meeldib.
Nõrgemad küljed on eespool ära öeldud. "Umbari gambiidi" osa oli üle, Tangori armastusliin oli eriti üle ja tema karakteri muutused usutamatud. Paljud püssid, mis esimeses osas seinal rippusid, jäidki pauguta.
Aga kokku ikka väga haarav lugemine!!!!
Viis.
Üksikuid lugusid küll hinnata ei viitsi. Mõni saaks vist kolme kätte...