Alguses oli ajakiri "Horisont" mille avanumbrist hakkas ilmuma üks SF lugu "Must pilv "nimi.See juhtus aastal 1967.Aga kuna enamuse mälu ei ulatu kaugemale paarist aastast polegi nagu m6tet siia midagi lisada. Viiega hindan ikkagi., äkki keegi loeb ka.

Teksti loeti eesti keeles

Targo Tennisberg

1.10.1997, kell 22:45

Leidsin kunagi maalt pööningult vana 'Horisondi', kus üks osa sellest loos sees oli. Pärast ei jätnud enne rahule, kui kogu maja kõik urkad olid läbi tuhnitud ja kõik osad käes. Tegu on täiesti omalaadse jutuga, Stanislaw Lemi 'Solarises' on ehk natuke sarnaseid ideid, aga mitte väga. Lühidalt sisust - juhuslikult satub meie Päikesesüsteemi külastama nn. Must Pilv, midagi kosmilise tolmu kogumi taolist, millel aga juhtumisi on olemas võrdlemisi kõrge intelligents ja laialdased tehnoloogilised teadmised. Kuna Pilv algul Maa elanikke märkamagi ei tee, toob olukord kaasa tõsiseid kliimamuutusi ja muid ebameeldivusi inimkonnale. Peamiselt kirjeldataksegi eri inimrühmade käitumist sellise sündmuse puhul, tähelepanu keskmes on väike teadlaste rühm, kellel õnnestub saavutada Pilvega kontakt. Jutus esineb üsna nauditavaid kirjeldusi, üldmulje on siiski selline, nagu peaks väike rühm sipelgaid inimesega läbirääkimisi, samal ajal, kui ülejäänud sipelgad teda hävitada püüavad. Hea jutt, kui kellelgi on sellele ligipääs, siis soovitan lugeda.

Teksti loeti eesti keeles

Tundmatu Arvustaja

1.10.1997, kell 23:41

Lugesin eelnevat kommentaari ja imestasin. Naljaks küll, listis jahvatati teos läbi, kuid arvustamama polegi keegi kippun''d. Nüüd saab see viga parandatud. "Pilv" kuulub ulme teaduslikuma poole peale. Autori, professionaalse astronoomi, väited on kindlasti vaidlustatavad, aga huvitavad sellegipoolest. Meeldiv vaheldus lugudele, mis lähtuvad aksioomist: mõtlev olend peab olema selgroogne ja imetaja.

Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Kristjan Sander

16.10.1997, kell 23:31

Katastroofromaanina vastab köigile nöuetele. Tehniline osa hea.

Teksti loeti eesti keeles

Jüri Kallas

6.11.1997, kell 04:15

Kummaline raamat: panen talle viie, aga tervikuna üle lugeda ei soovi. Üksikuid katkendeid loen küll, aeg-ajalt. Aga tervikut mitte!

Häirib autori üsna puine kirjutamismaneer ning tema tippteadlaslik ekstremism. Isiklikult küll ei arva, et tippteadlased on need kõige õigemad isikud ühiskonna juhtimiseks. Aga... kes teab!

Kuid lugeda tasub. Vinge oma aja ulmekirjanduse taseme näitaja. Selle tipupoolsema taseme, muidugi. Pilv ise on kah hea. Ning ka tõlge on tore. Mäletan, et lugesin koolieas «Noorte Häälest» intervjuud Peep Kalviga (tõlkija), kes ütles, et ulmet eriti ei hinda ning erandi teeks vaid «Mustale pilvele».

Neile, kes otsivad ulmekast teaduslikku tõepära ja toimuvate protsesside kuiva põhjendust.
Neile, kes ei salli mahedat meelelahutust.
Neile, kes tahavad, et kirjandus oleks humaanne.
Neile on «Must pilv» asendamatu lugemisvara.

Minu jaoks on tegu siiski ulmeajaloo hammasrataste vahele jäänud tekstiga. Kirjutamisaega teadmata ning tänapäeval lugedes oleks hindeks vaid nõrgapoolne neli... viie saab romaan eelkõige kirjutamisaastat arvestades ja ka selle eest, et tegu on oma ajastu ühe stiilse tekstinäitega. Ka minupoolsel nostalgial on oma osa, sest just selle romaani abil imbus noor ulmehuviline Jüri Kallas Pärnu Linnaraamatukogu lugejaks... lasteraamatukogus puudus «Horisondi» esimese aastakäigu esimene pool ning selle argumendiga vehkides pääses alaealine jõmpsikas Jyrka talle mitteeakohase kirjasõna manu!

Teksti loeti eesti, vene ja inglise keeles

Avo Nappo

30.12.1997, kell 00:16

Mnjaa, ka mina leidsin oma esimesed Musta Pilve katkendid kuskilt suvalisest kapipõhjast vanadest Horisontidest. Ja pärast käisin neid isa lugemiskaardiga Gorki raamatukogus tervikuna lugemas. Niiet omajagu nostalgiat on selles raamatus minu jaoks.. Aastake tagasi leidsin puhtjuhuslikult Rahva Raamatust tarvitatud raamatute letist originaali ja lugesin yle. Ei olnudki sugugi halvem kui lapsepõlvest meeldejäänu. Viie saab ta mult ehk põhiliselt tolle eelmainitud nostalgilisuse tõttu aga ka kiretul kombel hinnates on ta hea asi.

Teksti loeti eesti keeles

Jaanus Trolla

18.02.1998, kell 20:47

Vinge idee. Teadvust omav võõras on suurem Maast endast ning pole seotud mingi planeediga.

Teksti loeti eesti keeles

Üllar Lindmaa

19.02.1998, kell 17:29

Ei saa minagi üle ega ümber nostalgilisest meeleolust, kui selle jutukese lugemist meenutan. Tõin raamatukogust koju 1967. aasta "Horisontide" komplekti ning lasin seejärel pahaaimamatult raamatukogul kahenädalasele puhkusele minna (elasin maal). No oli pettumus kui avastasin, et jutustus pooleli jääb. Ja oli vast ootamine. Romaan on kahjuks üks väheseid tõsiteadlase poolt kirjutatud ulmekaist. Fred Hoyle on ka teadlasena endale kummaliste ideedega nime teinud (näiteks mõttega mateeria pidevast isetekkimisest, millega ta Universumi paisumist seletada tahtis). Meeldis just nimelt kiretu suhtumine, millega Hoyle inimkonna allajäämist endast targemale kirjeldas. Ei mingeid pentsikuid kangelaspiloote ega meie magamistubadesse piiluvaid UFO-sid. Ainult suhtluse loomine kahe erineva maailmatüübi vahel. Kui inimestelgi oleks sama palju leplikust endast nõrgemate suhtes. Sest nagunii jäävad nemadki meile tavaliselt märkamatuks.

Teksti loeti eesti keeles