Karel Michal

Peategelaseks on maag. Noh, oletame, et on. On ka Nortonil ja LeGuinil ja paljudel teistel. Maagi puhul on see suur häda, et lugejal on suhteliselt raske temaga samastada - kes meist poleks poisikesena mo~o~gavo~itlusi pidanud, aga kui paljud meist lapsena pilguga tuld syytasid vo~i mo~tetes pilvi juhtisid? Ja kuigi unistus lohest näib olevat mingi yldisem inimlik tunne, mis nii paljudes fantasyvalla teostes kajastumas, ja maagiastki oleme me unistanud, jääb peategelasest maag mulle ikka vo~o~raks, olendiks väljastpoolt meie maailma, kellega samastumiseks peab raamatu olema kirjutanud ikka mitu suurusjärku vägevam kirjanik. LeGuinil see Meremaa sarjaga peaaegu o~nnestus, ja Hambly on selles vallas suutnud luua usutavaima pildi - aga Moorcock lihtsalt jääb abituks.

Plusspoole pealt vo~iks kiita asja mo~tisklevat loomust ning loo tegelikku tuuma - et alati ei pea vastase vo~itmiseks teda lihtviisiliselt peeneks hakkima, nagu Conanil vo~i Leiberi sangaritel kombeks. Aga jah - ka selles vallas on fantasymaailm rikkalikult paremat lo~ikust andnud.

Raamat ise on üpriski tõsine ja juba sellepoolest on ta omamoodi.Siin pole jah veel teada milline ränk saatus Elricut ootab ja on tõonäoliselt sellega teistest tulevatest osadest positiivsema loomuga.

Palju on vaieldud selle üle kas Elric on kangelane või anti-kangelane. Paljud kipuksid teda pigem panema anti-kangelaseks. Aga minu vaatenurgast on ta kangelane kes on sündinud lihtsalt valesse rassi ,kes on julmust täis ja selle pärast ta ei sobi omade sekka. Elricu selline käitumine on ta ainus võimalus ise ellu jääda. Ta on ju ülesse kasvatatud kaose poole peal ja siis ta ise teenib kaost.Kuigi südames paistab on Elric korra poolel.Ütleme nii siis et Elric on kangelane kellel on lihtsalt väga suur vastutus oma rahva ees ja kellel on suured probleemid.

Järeldus: Elric pole anti-kangelane, vaid ta on kangelane kellel on tüüpilistest positiivsetest kangelastest suuremad probleemid. Anti-kangelane = ei, probleemidega kangelane = kindlasti.

Elric püüab oma tegelikku loomust maha suruda, et näida hea valitseja suures osas väärastunud Draakonisaare ühiskonnale. Ega ta isegi päris normaalne pole: Ta tahab võtta oma nõbu endale naiseks ja teistegi arust pole selles midagi imelikku. Peale selle on ta veel ka albiino.
Kui paljud kangelased on suremas olles mõelnud, et nüüd lõpuks lõppeb see jama ja saab rahu? Ja kui teda tahetakse päästa vaidleb ta vastu, et tema küll kedagi appi ei tahtnud kutsuda ja mingu nad rahumeeli edasi.
Raamatu "lõbusaim" koht oli aga kohtumine maajumal Gromega. Hullunud Grome trampis jalgadega nagu väike laps ja nõudis oma laeva tagasi ning väitis, et tema ei tea midagi lepingust, et see laev kuulub ka tema vennale. (Tõesti loodan, et selliseid jumalaid ei saa kunagi eksisteerima.)

Kohati on aga kirjelduste peale kulutatud sõnade hulk ebaühtlane. Ilusat looduspilti antakse edasi rohkesõnaliselt, samas kui stseenidest, kus läheb madinaks libisetakse veidralt kiiresti üle. Näiteks kirjeldatakse, kuidas laevad teineteisele lähenevad, põkkuvad ja... paari lause pärast on lahing läbi. Nii et mõtle see lahing ise sinna vahele kui tahad.
Mõnes kohas olid aga lauseehitused vägagi imelikud. Taotletud arhailisus see ei saanud olla, sest siis oleks see pidanud olema järjepidevam. Autori, tõlkija või toimetaja süü? Aga vähemalt ühe etteheite saan ma adresseerida (keele)toimetusele: Viskas ikka tõesti üle, et ð ja þ asendatakse vastavalt sh ja zh-ga. Ega see ei ole netilehekülg, kus kõik ei näe tähtede õiget kuju, et need peaks mingite ebamääraste tähekombinatsioonidega ära vahetama.

Ja midagi, mida ma ise ei julge väita, aga tsiteerida küll.
Veiko Belials: "Kui mõnede autorite puhul heidetakse ette, et nad kirjutavad ühte ja sedasama teost, siis Moorcocki väärtus selles just seisnebki. Ta loob arvukalt sarju, kus korduvad samad tegelaskujud või ühe tegelase – Igavese Sõdalase – reinkarnatsioonid. Ja kuigi ka üksikult võttes on Moorcocki raamatud igati head, hakkab autori idee tõeliselt mängima alles siis, kui loetud Moorcocki saab juba meetriga mõõta."

Kokkuvõtteks: Ehkki sari pakatab dekadentsist on ta hea lugemisvara inimestele, kes ei põlga süngust ja tõsimeelsust. Elric on üks omanäolisemaid ja huvitavamaid (anti)kangelasi keda ma lugema olen juhtund.

Lisaks veel paar tsitaati Elricu sarjast, mis iseloomustvad meie peategelase mõttemaailma:
"Kuidas saab nende valust tekkida nii hunnitu ilu? Või ehk ongi kogu ilu loodud läbi valu? Kas see ongi nii inimeste kui melniboneelaste suure kunsti saladus?"
"Olen kaalunud tõendeid ja pean uskuma,et anarhia võidab. Näen maailmas vaid kaost"

Elric pole põrmugi mitte tavapärane fantaasiaromaani peategelane, kes muskli jõul ja imepärase õnne abil maailma kurjuse hordide käest päästab. Nii selles kui ka järgnevates Elricu saaga raamatutes ilmneb hoopis teistsugune, süngem ja tõsisem õhkkond ja meeleolu, kui tavalistele fantasy teostele tavaks on. Sestap on ka tavapärasega harjunud inimestel suhteliselt raske hoomata Moorcocki tekstide võlu.

Tegelikult tahaksin veidi vastu vaielda eelmise arvustaja seisukohavõttudele. Muret näikse valmistavat teose sündmuste ebausutavus. Kui nüüd veidi järgi mõelda, siis selgub, et raamatus kirjeldatu ei toimu meile harjumuspärases maailmas ning seepärast on üsna mõttetu meie arusaamu selle maailma omadega vastustada. Pealegi on autoril ära toodud melniboneelaste ammune leping merejumalatega.

Eelarvustaja muud välja toodud raamatu "puudused" pole tegelikult eriti arvestatavad. Draakonisaare nimetuse kohta käiv on tegelikult väga naljakas. Samas kui veidi mõtiskleda, siis turgatab pähe, et Hiiumaal ei komista me ka igal sammul hiidude otsa. Inimliha söömine on nagu on, mõned rahvad harrastavad seda ja ongi kõik. Meile tundub see tülgastav, neile mitte. Et Elric tahtis rändama minna — miks ka mitte, imperaator võib seda ju endale lubada.

Raamatule hindeks 5, mis kehtib ka tegelikult üldse selle sarja kohta.

Kuigi, võibolla peaks just sisust rääkima, sest enamus arvustajaid vaidleb omavahel ... et kas Elric on «hea» või «paha» ... et kas autoril on õigust nimetada Draakonisaareks paika, kus Draakoneid lademetes magab ... jne.

Tegelikult ei taha ma siin romaani algelementideks lammutada. Ei näe selleks vajadust. Tegu on hästi kirjutatud omanäolise romaaniga, mida ma kolmes erinevas keeles vähemasti viis korda olen lugenud. Ilmselt meeldib siis ... seda enam, et romaan pole ju kõige lugejasõbralikumas laadis kirjutatud.

Raamat on üks väheseid Elricu köiteid (pean silmas seda klassikalist sekstetti), mis ongi kohe romaanina kirjutatud. Enamus on ju jutukogud või kokkukirjutised. Esimene ameerika väljaanne kandis pealkirja «The Dreaming City» ning seda pealkirja kannavad ka mitmed vene tõlked.

Lõpetuseks tahaks siiski ühe avalduse teha!
Isikud, kes arvavad, et Elric on liialt sünge ... neile isikutele ütleks, et nad pole ilmselt tõeliselt sünget fantasyit lugenud. Kes heidavad fantasyle ja Elricule ette liigset tõsimeelsust, neile ütleks, et minu jaoks mõjuvad sellised avaldused sarnaselt nõudega, et SF teksti lõpuks tuleks toimunu peategelase unenäoks kuulutada. Ei pea kogu fantasy mingi jampslik tants ja trall olema ning ka sel ulme alaliigil on õigus olla karm ja realistlik. Iseküsimus, kas keskmine fänn seda just sellisel kujul soovib.

Elric on langeva nõidusimpeeriumi valitseja ja ainuke viis oma riiki ja trooni kuidagi säilitada, on pöörduda abi saamiseks jumalate poole (Elric pöördub ja saab). Aga nagu me juba muinaskreeka legendidest teame, on sellistel diilidel alati oma (traagilised) tagajärjed. Elric peab tuginema tradistioonidele, olema julm ja halastamatu ning arvata võib, et selliste vaimuomadustega õnnestub tal impeeriumi agooniat vaid edasi lükata mitte uuele hiilgusele pöörata. Sama kehtib ka tema armastatu suhtes - võitluses Cymorili pärast ei vali Elric vahendeid.

Lisaks mõnusalt klassikalisele süzheele leiab siit väga häid fantasy-detaile - näit. Ariochi väljamanamise üksikasjad, kannibalism, maajumal, merelabürint jne. Lugeda oli ikka üsna nauding.