(jutt aastast 1956)
eesti keeles: «Uurimismeeskond»
antoloogia «Lilled Algernonile: Anglo-ameerika kirjanike ulmelugusid» 1976
Tuleb vist välja, et mulle seiklusulme kui zanr ikkagi ei istu. Ma olen alati arvanud, et mulle meeldivad jutud, milles räägitakse ajast, ükskõik mis nurga alt; filosoofilise alatooniga ulme; ulmeliselt metsik huumor; isegi Simakilik humanism meeldib mulle. Kosmoseseiklused ning seiklusulme üldse jätab mu tegelikult üsna külmaks. Nii oleks juhtunud ka selle looga, kui seal poleks olnud huvitavat psühholoogilist analüüsi.
Siiani on selline mõnus nostalgiline mälestus. Piisav, et hinnata maksimumile veel tänagi. Võibolla peaks üle lugema? Tekkiks ehk mõni erinev mõte...? Igatahes ei peletanud see mind tol ajal ulmest kaugemale, pigem ikka kutsus lähemale.
"Colonial Survey" tsükli kontekstis tundub "Uurimismeeskond" küll veidi kummaline-selles loos jätab inspektor Bordman pigem sellise kergelt eluvõõra ametniku mulje, kelle puhul oleks raske uskuda, et ta on varasemas elus mänginud olulist rolli mitme koloniaalmaailma hävingust päästmisel.
Haarav, stiilne, ootamatu. Käsitlus sõjast, mida autor mitte ei kirjelda, vaid põhendab - meeldis. Tolkieni tegelased, kes raamatus on kuidagi lamedad, on elavaks tehtud - meeldib. Palju narrimist tolkieni enda pihta, näiteks looduskirjeldused - meeldib.
Nõrgemad küljed on eespool ära öeldud. "Umbari gambiidi" osa oli üle, Tangori armastusliin oli eriti üle ja tema karakteri muutused usutamatud. Paljud püssid, mis esimeses osas seinal rippusid, jäidki pauguta.
Aga kokku ikka väga haarav lugemine!!!!
Viis.
Üksikuid lugusid küll hinnata ei viitsi. Mõni saaks vist kolme kätte...