PS - Raul Sulbi arvustus näikse olevat märk lähenevast hullumeelsusest. Kas siis arvustajate seas või maailmas üldiselt.
(jutt aastast 2002)
eesti keeles: antoloogia «Halli Hordi tulek»
PS - Raul Sulbi arvustus näikse olevat märk lähenevast hullumeelsusest. Kas siis arvustajate seas või maailmas üldiselt.
Mis kirjutamisse endasse puutub, siis sõnad ja laused hakkavad juba looma. Stiil on siiski suhteliselt laisk ja ülemäärastesse heietustesse laskuv. Kui mingit rõve-jublakat (why not pervo-kirjandust?) juba treida, siis sellele ilustava jahumisega kirjandusliku kuju andmine ei õigusta ennast kuidagi ära.
Miks ma ikkagi ühte ei pane? No mul õnnestus ühe venna haige fantaasia produkti unes näha -- seega, teenib natuke (õige pisut) kõrgema numbri ära!
(Maapojal pole solvumiseks siiski põhjust - et ma sihukese vastiku emotsiooniga asja läbi lugesin ja sellele kuidagi reageerin jne, siis ma ei püüagi objektiivne olla! Kui lugu kannab tugevat emotsiooni, siis emotsiooni ka lugeja poolt!)
Kirjeldusi, mida võib - soovi korral -heietusteks pidada, saab sama hästi nautida kui tundlikke ja tabavaid. Kellele kirjeldused ei meeldi, lugegu koomikseid. Loo õhustik on just tänu kirjeldustele veidi gogollik, kuid muidugi räigem, jõhkram, rõvedam. Mis tuleb ainult kasuks.
Hyplev stiil mõjub mulle isiklikult sugestiivselt. Pealegi, kui lugu paneb mõtlema, võib see tulla sellest, et hea lugu on. Ja mõtlemine ei ole valus, kuigi on vist veidi ebatrendikas. Aga ehk kuulub klassikaliste väärtuste hulka, millele ei pea tingimata moelõivu maksma.
Yhesõnaga - pagana hea lugu on.
Neli sellepärast, et Maapoeg alles hakkab kirjutama, potentsiaali aimub liiga palju, et viisi hõikuda.
Tegu on tekstiga, millest alates Maapoeg minu jaoks Nimeks muutus, aga ega ma midagi varasemat temalt vist lugeda pole ka viitsinud... Seda juttu lugedes meenusid heldimusega kunagi aastat nelja-viie eest Horrornetist loetud USA ja Kanada amatöörkirjanike õudukad, mis samuti üsna süüdimatul moel pornograafiat ja värvidega mittekoonerdavat soolikaõudust harrastasid. Siinne eksemplar on nondest ehk isegi nauditavam.
Vahva, et ka meie luterlik-vagatsevas kirjandusruumis keegi millegi sellisega välja tulla ei häbene. Ja olulisim ehk on, et selle teksti puhul tundus mulle, et lisaks arenevatele oskustele on just see tegemisrõõm/vaimustus täiesti dominantsel kohal.
Nii hoida!
Ma kipun nõustuma Indrek Hargla arvustuse postskriptumiga, he he he. Millegi muu kui (hetkelise) hullumeelsusega on taolise soga mõõdutundetut ülistamist raske seletada. Aga oma ääretult sittasid oraaklivõimeid on siin teisedki ilmutanud, vaadake näiteks Orlau arvustuses peituvat ähvardust, et Maapoeg alles hakkab kirjutama. Kus on nüüd see Maapoeg ja kus on tema kirjutised, küsin ma...? Ma annetan ülinõdra "kahe" ja tuleb veel arvestada, et olen lahkes ja leebes meelolus.
Vaadates eelarvustajate kiidulaulu ja lõputut ahhetamist, murran siin omaette pead, et mis rahvast õigupoolest selle jutu juures köidab? Kas see, et kristluse teemat vägistatakse? Või (pseudo)ajaloolised detailid ja miljöö? Aga jätame selle...
Kindlasti lähtub mu hinnang isiklikust maitsest. Aga kuna olen aastate jooksul õppinud vaatama ka tehnilist teostust, siis see pool kipubki loo uimaseks tegema. Jah, ma tean, et enamus ajaloolisi raamatuid on just võimalikult lohisevas võtmes kirjutatud, kus üle pingutatakse arhailise või poeetilise sõnavalikuga. Aga kui tulemus on selline, et esimesed 30 lehekülge lugu lihtsalt seisab paigal ja viimasel 20 leheküljel teeb paar väikest sammu, siis meenutab lugemiselamus pigem koolipõlve ja oh-kui-tüütuid kohustuslikke raamatuid (balzak ja co), mille mõte mattus paksu sõnadelaviini alla.
Tahaks küsida edasi retooriliselt, et kas (pseudo)ajalooline jutustus nõuab tingimata passiivset jutustuslaadi? Aga samas on see autori valik, kuidas teostada ja kui söödavaks jutt teha. Mõned naudivad... aga mina ohkan raskelt ja leian, et olen kümneid kordi huvitavamaid jutte Hargla sulest lugenud. Ja paremusjärjestuses oleks see jutt kindlasti viimaste seas. 3 pika sabaga...
Nii nagu mina jutu kulgemisest aru sain, ei tuuseldanud kleenuke naisterahvas Alfredi vasaku käega, vaid lahmis jõuetult ja hüsteeriliselt niisama. Tüüpiline näägutav pereema, mu arvates. Dee ei klohminud ka võõrasisa “nigu vana mees”, vaid tal oli ainult üks-kaks võidukat momenti. Ülejäänud aja ta peamiselt põgenes. Gina oli täpselt sihuke, nagu kõik tänapäeva tibid. Okei, see selleks.
Minu arvates on selle jutuga Trinity saavutanud midagi täiuse lähedast. Iga detail on mingi idee teenistuses, iga poetatud vihje kütab pinget ja juhatab lugeja kenasti kulminatiivsesse lõppu. Kausaalsusseosed on üpris geniaalsed. Aga põhiline on ikkagi terviklahendus ja hea lugemiselamus. Pean juttu kogumiku parimaks, kuna see jutt on mulle alatihti uuesti ja uuesti meelde tulnud… a’la, teemal “habras maailm”. Et kui liblikas Uus-Meremaal tiibu lehvitab, võib see New Yorgis tormi põhjustada. Või et kuskil Hansapangas võib minu süütu hiireklõps (viirusega kirjal) põhjustada börsikrahhi. ;)
Fantaasialend liigitub autoril eelpuberteedi ikka. Kümne-kaheteist aastaselt istusin ma pool suve võrkkiiges ja fantaseerisin kõiksugu tulnuk-armulugusid enamvähem samal tasemel. Noorteromaaniks raamatut lugeda ei julge, sest noorteromaan peaks eeldama tegelaste samaealisust, kellega nad ennast samastada võivad.
Täiskasvanuid taoline lapsemeelsus just ei vaimusta, kuna lugedes tuleb tõeline alaarenenu tunne peale. Nõnda ongi raamat eatu ja ajatu.
Mis kirjutuslaadi puutub, siis eelarvustaja on kõik juba ära öelnud. Minu arvates on raamat paha, nõme ja mõttetu, aga kui keegi nii väga tahab, eks lugegu pealegi.
Positiivne ja hea lugu vanal ja tähtsal ideel, mis uues kuues. MFi loeks hea meelega veelgi!