Kasutajainfo

Kalju Maapoeg

  • Eesti

Teosed

· Kalju Maapoeg ·

Osadus

(jutt aastast 2002)

eesti keeles: antoloogia «Halli Hordi tulek»

Tekst leidub kogumikes:
  • Mardus
Hinne
Hindajaid
2
2
3
5
1
Keskmine hinne
2.923
Arvustused (13)

Lugu sellest, kuidas üks matkasell tühjas Slovakkia külas kellegi vanaeide talus ööseks ulualust leiab ja mis temaga edasi juhtub. Kuna hakatuseks kuulatakse ära võigas hirmulugu siin sõjapäevil toimunust, võib arvata, et eriti meeleline see öö ei saa. Öö saab pigem lausrõve... aga umbes nende kirjelduste ajal selgem jutulõng ka katkeb, ning lugeja on silmitsi nuputamisülesandega. Võib ju välja rehkendada, mis selle kõige mõte oli ja mida pealkiri öelda tahab: kutt nõiuti läbi elama umbes analoogilist kunagise hirmuteo ohvritega ning needus pani ka temale osaduse süükoormast... Mis polegi ju halb idee jutu jaoks, ent paraku ma hindan praegu enda lugemiselamust, seda, kuidas autor oma loo teostas. No on vana tõde, et igasuguste jälkuste kirjeldamine just kõige õudsem ei ole, siin ristatakse see veel segasevõitu lüürikaga. Muidugi on see rõvedus siin taotluslik ja mõneti isegi vajalik. Nii et peamised etteheited tulevad stiilil ja lõpusõnastuse, õieti viimase lõigu kohta. Üldiselt nõuab korralik õuduslugu siiski teravamat lõppu. Praegu tekib tugev alus kahtlemiseks peategelase vaimses tervises – äkki see kõik viirastus talle? Millegagi on siin loos siiski hakkama saadud, aga täpsemalt määratlemine läheb juba keeruliseks. Selline tuuseldav ja hüplik stiil on muidugi maitseasi aga praegu selle eest - no see sai ikka liiga hüsteeriline - üle “kahe” ei anna. Siiski - loo idee mulle meeldis.

PS - Raul Sulbi arvustus näikse olevat märk lähenevast hullumeelsusest. Kas siis arvustajate seas või maailmas üldiselt.

Teksti loeti eesti keeles

Kui autori nime ei teaks, arvaks et Hargla kirjutet. Nagu "Koobassaare heinaküün". Sama igav ja mitte eriti originaalne. Väljendus- ja jutustamisoskust on küll, ent sisu mitte. Puänt puudub. Ulmeantoloogia, kus tekst ilmus, "Osaduse" väljajätmisel oma tasemes ilmselt võitnuks.
Teksti loeti eesti keeles

Jube! Ma ei saa aru, kas õudusjuttude idu seisnebki selles, kes suudab ilgemat, jäledamat, rõvedamat jne stseeni kirjeldada? Kui jutt peaks idee poolest õuduskirjanduse alla mahtuma, siis üle 1 ei annaks mingil juhul. Kui aga rõve-kirjanduse alla, siis kolme pika sabaga venitab välja.

Mis kirjutamisse endasse puutub, siis sõnad ja laused hakkavad juba looma. Stiil on siiski suhteliselt laisk ja ülemäärastesse heietustesse laskuv. Kui mingit rõve-jublakat (why not pervo-kirjandust?) juba treida, siis sellele ilustava jahumisega kirjandusliku kuju andmine ei õigusta ennast kuidagi ära.

Miks ma ikkagi ühte ei pane? No mul õnnestus ühe venna haige fantaasia produkti unes näha -- seega, teenib natuke (õige pisut) kõrgema numbri ära!

(Maapojal pole solvumiseks siiski põhjust - et ma sihukese vastiku emotsiooniga asja läbi lugesin ja sellele kuidagi reageerin jne, siis ma ei püüagi objektiivne olla! Kui lugu kannab tugevat emotsiooni, siis emotsiooni ka lugeja poolt!)

Teksti loeti eesti keeles

Loos on powerit. Mida ei eita ka eelarvustajad ;) Soodumuse asi, milliseid emotsioone see vallandab, minu näitel võib väita, et ka positiivsed on võimalikud. Jah, nagu öeldud, jõudu on loos kõvasti.

Kirjeldusi, mida võib - soovi korral -heietusteks pidada, saab sama hästi nautida kui tundlikke ja tabavaid. Kellele kirjeldused ei meeldi, lugegu koomikseid. Loo õhustik on just tänu kirjeldustele veidi gogollik, kuid muidugi räigem, jõhkram, rõvedam. Mis tuleb ainult kasuks.

Hyplev stiil mõjub mulle isiklikult sugestiivselt. Pealegi, kui lugu paneb mõtlema, võib see tulla sellest, et hea lugu on. Ja mõtlemine ei ole valus, kuigi on vist veidi ebatrendikas. Aga ehk kuulub klassikaliste väärtuste hulka, millele ei pea tingimata moelõivu maksma.

Yhesõnaga - pagana hea lugu on.

Neli sellepärast, et Maapoeg alles hakkab kirjutama, potentsiaali aimub liiga palju, et viisi hõikuda.

Teksti loeti eesti keeles

Maapoja lugudega on selline värk, et nad ei kipu end päris yhe korraga avama. Peale esimest lugemist ei tahtnud talle kuidagi yle "mitterahuldava" panna. Igaks juhuks lugesin yle ja avastasin, et asi ei ole sugugi nii halb. OK, on symbolitega yle kyllastatud, on. Kipub sinna r6vekirjanduse poole tikkuma, nii on. Teab mis suuri koledusvärinaid paraku ei suutnud jutt minus tekitada. Oli kätte v6etud igavene hulk erinevaid pärimusi kokku pandud, nimemaagiaga mängitud ja see suht kenasti ja kirjasokusega yles märgitud. Minu jaoks oli just l6pp see, mis andis asjale l6pliku vyrtsi. S6naga väga k6va kolm.
Teksti loeti eesti keeles

Halli Hordi tulekus kõige mõrum jutt, paraku. Sedasorti õudusjutud ei ärata mingit huvi, et veel midagi selles zhanris lugeda. Paha-paha, poiss, ära enam sihukesi asju kirjuta!
Teksti loeti eesti keeles

Üks mu sõber kiitis seda juttu võikuse ja koleduse pärast taevani. Mina vaidlesin talle vastu.Algus oli hea ja päris meeldis mulle. Tekst sujus ja ma lugesin huviga, tekkis lootus, et tegu võib olla millegi paremaga, kui Maapoja nimi uskuda lubas. Ja siis mingil hetkel läks jamaks ning päris jubedaks (mitte et ma nüüd väga kartnud oleks, seda küll mitte. Jube oli see, et selliseid jäkusi suutis üks inimmõistus välja mõelda).Ja lõpp oli nii segane ja kiire, et nagu eriti midagi ei saanud aru. Aga tähelepanelikumalt üle lugeda ka ei viitsi.
Teksti loeti eesti keeles

Selgelt selle "Marduse" parim algupärand, millele ka kõhklemata "viie" ära võib lajatada. Mitte et ta puudusteta oleks, aga need on niivõrd minoorsed, et ei sega lugemist ega vääri ka väljatoomist.

Tegu on tekstiga, millest alates Maapoeg minu jaoks Nimeks muutus, aga ega ma midagi varasemat temalt vist lugeda pole ka viitsinud... Seda juttu lugedes meenusid heldimusega kunagi aastat nelja-viie eest Horrornetist loetud USA ja Kanada amatöörkirjanike õudukad, mis samuti üsna süüdimatul moel pornograafiat ja värvidega mittekoonerdavat soolikaõudust harrastasid. Siinne eksemplar on nondest ehk isegi nauditavam.

Vahva, et ka meie luterlik-vagatsevas kirjandusruumis keegi millegi sellisega välja tulla ei häbene. Ja olulisim ehk on, et selle teksti puhul tundus mulle, et lisaks arenevatele oskustele on just see tegemisrõõm/vaimustus täiesti dominantsel kohal.

Nii hoida!

Teksti loeti eesti keeles

Hästi kirjutatud, mulle meeldis. Lõpp oli küll veidi imelik ja segane, et mis ta sinna metsa otsis, see võttis veidi hinnet alla. Aga muidu peaaegu viite väärt.
Teksti loeti eesti keeles

Kogumiku kahtlemata kõige halvem lugu. Kui aus olla siis üldse üks halvemaid lugusid mida kunagi lugenud olen. Esiteks tohutu pettumus - algus on tegelikult lool väga hea, isegi seljakott seljas ringi rännanud ja rännumehe mõtete kirjeldus väga usutav, raha pakkumis stseen liigutav jne, aga edasine rämps viis igasuguse lugemistuju ära.Teiseks- Peter Hagen on vast Maajas tunduvalt paremat pornot välja mõelnud, ka ulmepornot, ehk proovida veidikenegi temast eeskuju võtta?Kolmandaks, mitte midagi ei saanud aru lõpust. Kas matkasell muutus lõpuks libahundiks? Aga kes siis jutustas lookest lugejale? Libahunt vestis kutsikatele mälestusi? Vastik jutt
Teksti loeti eesti keeles

Õudus võib küll ilge olla aga ilgus õudne küll pole. Ma saan aru et mädaneva vanainimese laibaga sugutegemise kirjeldusid teenisid eesmärki lugejas jubedasegune õudus äratada, või siis lihtsalt šokeerida, ent minu puhul see vähemalt ei töödanud. See metafüüsiline pool, mis algas umbes sealtmaalt kus peategelane lakka ööbima juhatati, oli ilge küll aga selles mõttes, et ilgelt segane, tüütu ja igav. Õudust polnud milligrammigi võrra, lõualuud tahtsid vägisi haigutamisest krampi kiskuda.

Ma kipun nõustuma Indrek Hargla arvustuse postskriptumiga, he he he. Millegi muu kui (hetkelise) hullumeelsusega on taolise soga mõõdutundetut ülistamist raske seletada. Aga oma ääretult sittasid oraaklivõimeid on siin teisedki ilmutanud, vaadake näiteks Orlau arvustuses peituvat ähvardust, et Maapoeg alles hakkab kirjutama. Kus on nüüd see Maapoeg ja kus on tema kirjutised, küsin ma...? Ma annetan ülinõdra "kahe" ja tuleb veel arvestada, et olen lahkes ja leebes meelolus.

Teksti loeti eesti keeles
x
Jan Tepo
18.01.1965
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Selle jutu läbilugemine valmistas mulle piina juba esimestel lehekülgedel. Heietav ja lohisev jutustus ei tekitanud seda köitvat tempot, mis naelutaks pilgu teksti külge ega laseks raamatut või juttu enne käest ära panna, kui asi läbi. Seega tekkis tunne, et autor on loo suht mehhaniliselt ja tuimalt kirja pannud ja selle kirjutamine oli talle ehk sama suur vaev, kui lugemine minu jaoks. Väike tempomuutus toimus jutu lõpus, kuid see ei päästnud enam suurt midagi.

Vaadates eelarvustajate kiidulaulu ja lõputut ahhetamist, murran siin omaette pead, et mis rahvast õigupoolest selle jutu juures köidab? Kas see, et kristluse teemat vägistatakse? Või (pseudo)ajaloolised detailid ja miljöö? Aga jätame selle...

Kindlasti lähtub mu hinnang isiklikust maitsest. Aga kuna olen aastate jooksul õppinud vaatama ka tehnilist teostust, siis see pool kipubki loo uimaseks tegema. Jah, ma tean, et enamus ajaloolisi raamatuid on just võimalikult lohisevas võtmes kirjutatud, kus üle pingutatakse arhailise või poeetilise sõnavalikuga. Aga kui tulemus on selline, et esimesed 30 lehekülge lugu lihtsalt seisab paigal ja viimasel 20 leheküljel teeb paar väikest sammu, siis meenutab lugemiselamus pigem koolipõlve ja oh-kui-tüütuid kohustuslikke raamatuid (balzak ja co), mille mõte mattus paksu sõnadelaviini alla.

Tahaks küsida edasi retooriliselt, et kas (pseudo)ajalooline jutustus nõuab tingimata passiivset jutustuslaadi? Aga samas on see autori valik, kuidas teostada ja kui söödavaks jutt teha. Mõned naudivad... aga mina ohkan raskelt ja leian, et olen kümneid kordi huvitavamaid jutte Hargla sulest lugenud. Ja paremusjärjestuses oleks see jutt kindlasti viimaste seas. 3 pika sabaga...

Teksti loeti eesti keeles

Väga sorav ja põnev lugemine. Eriti meeldis ajastu hõng, mida autor tekitada suutis. Aga lõpp oli liiga klisheelik. Hargla jutte lugedes mõtlen tihtipeale, et kas lõpp ei tule tal alati välja või on tal lihtsalt halb maitse lõppude osas. ;)
Teksti loeti eesti keeles

Kogumiku halvem lugu. Nii segane-sogane, et täiesti võimatu on midagi asjalikku öelda. Autorile soovitaks edaspidi enne korralikult läbi mõelda, millest jutt on. Hakkas tõsiselt huvitama hoopis see, et kas Laur oskab ise jutust arusaadavat lühikokkuvõtet teha, tuues ühtlasi välja ka jutu poindi. Sügavalt kahtlen selles. ;)
Teksti loeti eesti keeles

Barker kirjutab sümpaatselt. Jutt oli samuti hea, kuid arvestades Barkeri võimeid, siis jääb ikkagi sinna keskpärasuse kanti. Tartu miljöö oli mõnus, tegelased huvitavad, aga lõpp polnud paraku suurem asi. Väga "odav" lahendus.
Teksti loeti eesti keeles

Ma ei mõista eelarvustajate nurinat, nagu oleks loos mingeid ebausutavusi. Tänu nendele arvustajatele alustasin lugemist väikese eelarvamusega, kuid kõik osutus väga usutavaks ja normaalseks. Tundub, et BAASis toimib see naljakas printsiip, et üks kobiseb midagi ees ja teised kaagutavad järgi, ise eriti süvenemata. ;)

Nii nagu mina jutu kulgemisest aru sain, ei tuuseldanud kleenuke naisterahvas Alfredi vasaku käega, vaid lahmis jõuetult ja hüsteeriliselt niisama. Tüüpiline näägutav pereema, mu arvates. Dee ei klohminud ka võõrasisa “nigu vana mees”, vaid tal oli ainult üks-kaks võidukat momenti. Ülejäänud aja ta peamiselt põgenes. Gina oli täpselt sihuke, nagu kõik tänapäeva tibid. Okei, see selleks.

Minu arvates on selle jutuga Trinity saavutanud midagi täiuse lähedast. Iga detail on mingi idee teenistuses, iga poetatud vihje kütab pinget ja juhatab lugeja kenasti kulminatiivsesse lõppu. Kausaalsusseosed on üpris geniaalsed. Aga põhiline on ikkagi terviklahendus ja hea lugemiselamus. Pean juttu kogumiku parimaks, kuna see jutt on mulle alatihti uuesti ja uuesti meelde tulnud… a’la, teemal “habras maailm”. Et kui liblikas Uus-Meremaal tiibu lehvitab, võib see New Yorgis tormi põhjustada. Või et kuskil Hansapangas võib minu süütu hiireklõps (viirusega kirjal) põhjustada börsikrahhi. ;)

Teksti loeti eesti keeles

Sepa raamat on "ajatu". Nimelt, kui mõelda, et mis vanuses lugejale teos sobida võiks, siis ei oska öelda.

Fantaasialend liigitub autoril eelpuberteedi ikka. Kümne-kaheteist aastaselt istusin ma pool suve võrkkiiges ja fantaseerisin kõiksugu tulnuk-armulugusid enamvähem samal tasemel. Noorteromaaniks raamatut lugeda ei julge, sest noorteromaan peaks eeldama tegelaste samaealisust, kellega nad ennast samastada võivad.

Täiskasvanuid taoline lapsemeelsus just ei vaimusta, kuna lugedes tuleb tõeline alaarenenu tunne peale. Nõnda ongi raamat eatu ja ajatu.

Mis kirjutuslaadi puutub, siis eelarvustaja on kõik juba ära öelnud. Minu arvates on raamat paha, nõme ja mõttetu, aga kui keegi nii väga tahab, eks lugegu pealegi.

Teksti loeti eesti keeles

Üllatavalt kõrgetasemeline kogumik, mida ei söendaks üldse kogumikuks nimetada. Kuna kõik jutud on nii tihedas seoses, võinuks mingi trikiga raamatu isegi romaaniks vormida. Trinity on minu jaoks suhteliselt värske avastus ja olin päris üllatunud, et kodumaine ulmeautor nii sisukaid ja kvaliteetseid jutte kirjutab. Kui autoril ilmub aastas vaid paar teksti, siis on näha, et rõhk ei ole kvantiteedil. Pea kõikides juttudes on läbivaks teemaks armastus ja klassikalist ulmet asendab kohati kerge nihkega unenäolisus. Tegelased arutlevad ja mõtlevad teinekord kainemalt kui mina lugejana. Ja vahepeal tekkis päris palavikuline tunne. See tähendab vist, et raamat on piisavalt sugestiivne ja kaasakiskuv.
Teksti loeti eesti keeles

Kogumiku viimane jutt on fantaasialennu poolest vahest kõige uhkem. Vahvad tegelased, veel vahvam muinasjutuline ja pooleldi elus maailm, kus kogu see parajalt jabur seiklus aset leiab. Jutu lõpp on eriti optimistlik ja rabab terviklikkusega. Mõtlesin pärast tükk aega järele ja proovisin ühtses maailmas toimuvad lood enda jaoks paika panna, aga see oli päris lootusetu ettevõtmine. "Tervitusi Alcypast" haakus kõige rohkem "Unenägude jumalaga" - mõlemad romatiseerivad vaimuhaigusi ja jätavad autobiograafilise mulje. Võibolla polegi see ainult mulje? Igati hea jutt, omapärase sõnakasutuse ja stiiliga.
Teksti loeti eesti keeles

Lugeda oli huvitav. Kuid selles loos puudub Trinity juttudele iseloomulik müstika. Jutt on ülesehituselt liiga lihtne. See-eest jutu sisu on autorile omase käekirjaga filosoofiline. Keeleliselt väga hea lugu. Tekkis ainult küsimus, et kas kadunud paradiisi idee esitamiseks on tõesti vaja nii ulmelise butafooriaga maailma? Muidu väga tugev lugu, kuid jutu lõpp keeras komödjandiks, mis nullis lugemise käigus tekkinud emotsiooni. Seega tugev neli.
Teksti loeti eesti keeles

Poole lugemise pealt avastasin, et see jutt haakub tugevalt "Unenägude jumalaga". Pisike vihje justkui osutab, et need polegi mõeldud eraldi lugemiseks. Igal juhul meisterlikult teostatud painaja. Oleviku vorm muudab teksti eriti sugestiivseks. Võibolla unenäod (kui ta seda oli) toimuvadki olevikus!
Teksti loeti eesti keeles

Väga värskendav lugemine, mis oma sisu keerukuselt jäi tükiks ajaks painama. Religioosne ja filosoofiline alltekst pulseerub kohati liigagi pealetükkivalt ja hävitab tüüpilisele ulmejutule omase lihtsakoelisuse. Kuid just nimelt see lisabki loole värskust. Müstilised M-tähega naiskujud, hea ja kurja lahustumine, jumalaks ja inimeseks olemine... kõik need sisse poetatud ideed loovad mõnusalt painava keskkonna, rääkimata jutu sügavast ideest. Lugesin ja küsisin endalt, et kas tõesti on tegemist kodumaise autoriga. Kui ei teaks, poleks iial arvanud!
Teksti loeti eesti keeles

Oli täiesti selge ettekujutus esmalt, mida ma selle jutu kohta öelda tahan, aga mida uuut saakski nüüd enam öelda? Tekitas mõtteid, et äkki ongi ajalugu tsükliline! Lugesin vahelduseks liba-ajaloolisi raamatuid, kus arheoloogid spekuleerivad, et vaaroadel olid elektripirnid ja mannamasinad ja lennumasinad ja siis vajusid nad ajaloo käigus unustusehõlma. Miks mitte ei võikski nende õhus keerlevate ideedega nii olla? Vanu asju avastatakse uuesti, jalgrattaid leiutab iga tohman oma koduseinte vahel jne. Kui Aleksandria rmtkogu maha põleb, siis ühel hetkel peab ju keegi need uuesti üle kirjutama.

Positiivne ja hea lugu vanal ja tähtsal ideel, mis uues kuues. MFi loeks hea meelega veelgi!

Teksti loeti eesti keeles

Ei saa nõustuda, et täielik saast puudub. Nii mõnigi mõttetu jutt oli ka tasemel palade vahele poetatud. Aga et kogumik on üle keskmise, sellega tuleb nõustuda. Tõeliselt häid lugusid on pool raamatut täis. Friedenthal ja Trinity olid mu jaoks täiesti uus ja positiivne avastus, Hargla jutud (va paroodiad) olid samuti viimasepeal, ülejäänud kippusid olema mitte enam nii head tekstid. Kokkuvõttes asjalik ettevõtmine.
Teksti loeti eesti keeles

Selline postmodernne muinasjutt, mille peale ei oska suurt midagi öelda. Meeldis natukene, aga enamasti oli tüütu lugeda. See pole hea märk, kui mõtled pidevalt, et küll venib, saaks juba läbi.
Teksti loeti eesti keeles

Väga positiivne elamus oli. Jutu temaatika ja teostus mõjus väga värskendavalt. Jäin pikalt mõtlema lõpu üle, aga etteheiteid teha ei söenda, sest klassikaline puänteeridud lõpp polegi mu maitse. AT on minu jaoks täiesti uus nimi ja selle jutuga on tekkis tõsine huvi ta loomingu vastu. Palju kiidetud autor, nii et tuleb tutvust teha.
Teksti loeti eesti keeles

Jutt on hea, suisa eeskujulik, ent ulmet jäingi otsima. Võibolla pole ma kõige tähelepanelikum lugeja. Isiklikult ei häiri need piiripealsed asjad, sest kui asi hästi kirjutatud, siis mul ükskõik mis teemal see ka pole. Dzässi armastus ka olemas, nii et kõik on normis.
Teksti loeti eesti keeles

Nigel lugu, kuigi midagi nagu oli. Lugesin siis ühe korra veel ja leidsin, et see midagi oli Veskimehe nimi. Paremate lugude ballast seal taga kergitab natuke hinnet, aga kui päris aus olla, siis tahaks kolmega piirduda.
Teksti loeti eesti keeles

Poolik ja viimistlemata, kuigi mõningat elamust siiski pakkus. Meeleolukas, muud ei oskagi öelda, sest süzee oli ikkagi lõpuni läbi töötamata. Ent ML-ist saab asja, niipalju võib lubada.
Teksti loeti eesti keeles

Täiesti arusaamatu ettevõtmine. Võibolla mujal maailmas kuulub see hea tooni juurde, kui parodeeritakse, aga need junnid siin head tooni küll ei näita. Paar vaimukust oli, aga enamasti jääb mulje, et kõvemad mehed tahavad konkurentidele ära teha. Kirjandusest on asi igatahes väga kaugel.
Teksti loeti eesti keeles

Kui MF pole ulmes veel endale nime teinud, siis see jutt annab hea müksu küll. Inteligentne, hea fantaasiaga ja põnev. Järelemõtlemisruumi jääb küllaga. Ei jää midagi muud üle, kui Algernon lahti ja otsima, mis MF veel kirjutanud on. Minu jaoks täiesti uus autor.
Teksti loeti eesti keeles

Ma ei mõista, miks see stsenaarium Stalkeri võitis? Lugeda kõlbas, aga sügavam sisu puudus. Stiili poolest polnud suurem asi.
Teksti loeti eesti keeles

Väga kõrgetasemeline Hargla jutt. Ja see on esimene kord, kui eesti oludes jutustus minus võõristust ei tekita.
Teksti loeti eesti keeles

Kuidas nüüd öelda? Mitte just kõige parem kogumik! Kodumaised autorid olid loetavamad kui ülejäänud. Võibolla on asi selles, et see anglo- ja muu värk, mida mujal maailmas kõvasti hinnatakse, meile (okey, mulle!) eriti peale ei lähe. Kõva madin ja sf jne. Pigem ootaksin natuke inimlikumaid jutte, mis reaalsusest väga kaugele ei lähe. Tõlkelugudest mõni oli isegi selline.
Teksti loeti eesti keeles

Kohutavalt naljakas jutt. Kuigi vähe tuimalt kirja pandud. Natuke kurb on kogumiku parimale loole 4 panna, aga mis teha.
Teksti loeti eesti keeles

Halli Hordi tulekus kõige mõrum jutt, paraku. Sedasorti õudusjutud ei ärata mingit huvi, et veel midagi selles zhanris lugeda. Paha-paha, poiss, ära enam sihukesi asju kirjuta!
Teksti loeti eesti keeles