Lugu sellest, kuidas üks matkasell tühjas Slovakkia külas kellegi vanaeide talus ööseks ulualust leiab ja mis temaga edasi juhtub. Kuna hakatuseks kuulatakse ära võigas hirmulugu siin sõjapäevil toimunust, võib arvata, et eriti meeleline see öö ei saa. Öö saab pigem lausrõve... aga umbes nende kirjelduste ajal selgem jutulõng ka katkeb, ning lugeja on silmitsi nuputamisülesandega. Võib ju välja rehkendada, mis selle kõige mõte oli ja mida pealkiri öelda tahab: kutt nõiuti läbi elama umbes analoogilist kunagise hirmuteo ohvritega ning needus pani ka temale osaduse süükoormast... Mis polegi ju halb idee jutu jaoks, ent paraku ma hindan praegu enda lugemiselamust, seda, kuidas autor oma loo teostas. No on vana tõde, et igasuguste jälkuste kirjeldamine just kõige õudsem ei ole, siin ristatakse see veel segasevõitu lüürikaga. Muidugi on see rõvedus siin taotluslik ja mõneti isegi vajalik. Nii et peamised etteheited tulevad stiilil ja lõpusõnastuse, õieti viimase lõigu kohta. Üldiselt nõuab korralik õuduslugu siiski teravamat lõppu. Praegu tekib tugev alus kahtlemiseks peategelase vaimses tervises – äkki see kõik viirastus talle? Millegagi on siin loos siiski hakkama saadud, aga täpsemalt määratlemine läheb juba keeruliseks. Selline tuuseldav ja hüplik stiil on muidugi maitseasi aga praegu selle eest - no see sai ikka liiga hüsteeriline - üle “kahe” ei anna. Siiski - loo idee mulle meeldis.
PS - Raul Sulbi arvustus näikse olevat märk lähenevast hullumeelsusest. Kas siis arvustajate seas või maailmas üldiselt.