Mulle meeldisid Barkeri tekstid siis rohkem, kui ta veel nii varjamatult endast ei kirjutanud. ;) Ülbe arsti tegelaskuju, kel väike viinaviga küljes, pakub vaid niipalju huvi, et kujutada ette Barkerit ennast tolle minategelase prototüübina. Ühest küljest on küll natuke huvitav näha maailma nihilistliku arsti silmade läbi – naturaalselt ja rõvedalt – aga mina küll sellise tüübi juurde oma muret kurtma ei läheks, kes kirjeldab patsiente ja paneb diagnoose sõnadega: “nägemine peaaegu puudub”, “neer on samuti kutu”, “jalgadel möllab gangreen”, “rinnad põlvini ja üleni läbi mädanenud” (lk 75) jne. No respect at all!
Lugu ise on tavaline unenäokas: Nihilistlik arst joob ja tõmbleb haiglas ringi ja kodus võtab portsu uinutit sisse, et korralikult välja puhata. Kui ärkab, siis on vahepeal Eestist hiidlaine vms üle käinud ja kogu selle saasta minema pühkinud. Tartus valitseb anarhia jne. Pärast ärkab tegelane üles ja kõik on jälle ok.
Ümber jutustades on lugu suht mage. Tegelikult jutt nii mage ei ole. Barker kirjutab hästi, selles pole kahtlustki - vastikult, aga hästi. Loo viga on vaid sellessamas ülesehituises. Maailmalõpu kirjeldused ja kõik seal toimuv on lahe, aga point ikkagi puudub. Jääb niru tunne, et oli nagu jutt, aga samas polnud ka. Selline rahuldamatuse tunne.