(antoloogia aastast 2003)
eesti keeles: Tartu «Fantaasia» 2002 (Maailma fantastikakirjanduse tippteoseid)
Ei hakka nurisema, et see ja see jutt oleks võinud välja jääda! Nii halbu jutte kogumikus lihtsalt pole. Jääb vaid loota, et Stalker 2002 ei jää erandväljaandeks, vaid kujuneb heaks traditsiooniks ja kvaliteedi märgiks.
Aastakokkuvõtet tegevat kogumikku on võimalik teha kahte moodi - lähtuda koostaja subjektiivsest maitsest või siis mingitest objektiivsusele pretendeerivast kriteeriumist. See kui hea lõpptulemus saab olema, sõltub liialt konkreetsetest asjaoludest, et emmale-kummale lähenemisele selget eelistust saaks anda. Siin on selgelt mindud teist teed - Stalkeri hääletustulemuste alusel - ehkki teatud toimetaja maitsevälgatusi vilksatab ka.
Lähtudest hääletustulemustest on võimatu vaidlustada nelja teksti (kaks Harglat, Kõlu ja Tuulepäälse) kohta kogus. Ülejäänu on vaieldav, kuid mitte ülemäära. Kõige rohkem on ehk toimetaja maitsest lähtuvat valikut tunda Veskimehe loo olemasolus ja Abel Cain`i jutu "Mees, kes avas väravad" puudumises.
Koostaja ütleb ka otse välja, et on teadlikult välja jätnud tekste, mis on hiljaaegu raamatukaante vahel ilmunud. Peamiselt puudutab see Hargla Grpowski lugusid, aga ka üht Karen Orlau teksti (kaudselt ehk ka kõike "Marduses" ilmunut?). Resultaadina domineerib kogumikus tugevalt ""Algernoni" liin" (koguni 9st jutust 8). See on ühest küljest objektiivne reaalsus (lugejad eelistasidki neid tekste!), kuid teisalt jätab paratamatult pisut vildaka mulje.
Eelnevast tulenevalt pole raamat mitte niivõrd tasakaalustatud kokkuvõte kui meene nn. wõrgufännile möödunud aastast, mulje, mida tugevdavad ka toimetajapoolsed tekstid. Aga puhtformaalselt on siin norimisväärset siiski vähe.
Kui, siis mõnevõrra üllatav oli raamatust leida paroodiaid, eriti kui on teada J. Kallase väga negatiivne häälestatus nende suhtes. Minu arvamus antud küsimuses oleks risti vastupidine. "Paroodiad" mulle meeldivad, kuid antud kogumikku ma neid mitte mingil juhul pannud poleks.
Tekstid ise? Tuulepäälse on kuidagi närviline ja "Fusion" jättis täiesti ükskõikseks, samuti pole Veskimehe jutu puhul tegu millegi märkimisväärsega. Kui Hargla ja Kõlu välja jätta, domineerib Eesti ulme progressiivsemas tiivas poolikute lugude jutustamine (Laur, Friedenthal, Trinity), aga selge on, et kohalik ulmekirjandus areneb ja on mõne aastaga jõudnud üsna kaugele. Ja seda see raamat kahtlemata demonstreeribki. Neli pluss.
P.S. Ja veel üks õiendus. Eessõnas Hargla "Väendrule" on koostaja solidaarne allakirjutanuga, kes peab "Väendrut" Hargla parimaks etnohorrori stilistikas väljapeetud looks. Noh, esmalt ei kuulu väljend "etnohorror" mu sõnavarasse, teisalt pole ma sellist arvamust ka kusagil väljendanud. Sellega olen nõus, et lugu hea on, aga kas parim, on väga raske ütelda.
"Glorie", "Paroodiad" ja "Õnn kaalule" kuuluvad ka minu meelest 2001. aasta paremikku, ehkki kahe viimatinimetatud kirkus minu silmis ajaga tasapisi tuhmub. "Väendru", "Siesta" ja Friedenthali jutu paigutan keskmike hulka. Friedenthali tekst jääb meelde sellega, et loob lugeja vaimusilma võimsaid kujutluspilte tulevikumaailmast, ent siis sumbub kõik kuhugi ära, nagu ei viitsinuks autor enam edasi kirjutada. Veskimeest, Tuulepäälset ja "Fusionit" poleks mina kogumikku võtnud.
Aga üldiselt - tore, et ikka asi ilmus, et keegi viitsis (ilmselt mitte eriti tulusa) toimetamis- ja kirjastamistöö ära teha. Arvan, et sellised paberil ilmumise võimalused motiveerivad oluliselt ka autoreid.
Mis teha. Loeme senikaua siis seda vana, mis on. Tase on tegelikult kõikuv, minu maitse järgi nad nyyd ka kõik head lood pole. Aga käivad kyll. Alla kolme ei saa mult neist hinnet ykski, ses suhtes pole häda midagi.
Võib-olla kõige mõnusamad olidki minu jaoks needsamad paroodiad. Hea lobe lugemine, iseenesest pretensioonitu ja samas hea märk. Ei ole see eesti ulme olukord nii lootusetu, kui on juba, mida parodeerida. Erinevalt eelarvustajast ytles enamik paroodiatest mulle yht-teist, ju olen viitsinud rohkemgi algtekste lugema. Aga muus osas... noh, eks see kogu kajasta seda, mida kajastada on. Kõige huvitavam oli niikuinii see statistiline osa juttude taga. Kena, kui inimesed viitsivad ka vahel kokkuvõtteid teha. Muidu juhtub seda ju kuriharva.
Miks ma sellest üldse nüüd, 11 aastat hiljem, kirjutan? Tuli lihtsalt mõttesse ajas tagasi vaadata ja veidi mõtiskleda mineviku, oleviku ja tuleviku üle. Teha pole midagi, ei saa ühelgi aastal raamatutäit korralikke jutte Eestist kokku, olgu meil siis ulmeajakirju kaks või kaksteist. Ja ei näe mina vähemalt küll kuskil mingit keskmise taseme tõusu...
2002. aasta on minu jaoks isiklikult veel ühe asja poolest märgiline. Minu jaoks muutus vähemalt algupärase ulme osas Stalkeri auhind ebahuvitavaks alates momendist, mil Erkki Kõlu keskpärane anekdoot selle võitis. Enne 2002. aastat suhtusin sellesse lausa niivõrd tõsiselt, et pidasin vajalikuks Kõlu autastustamise hetkel ruumist lahkuda... Mis edaspidi hakkas mulle endalegi väheke naljakas tunduma (praeguseks on põrmust võetu nagunii juba põrmuks saanud, olgu zhestidega, kuidas on). Muidugi pole mul siinkohal vähimatki soovi kuidagimoodi halvustada kõiki selle hilisemaid laureaate eesotsas Indrek Harglaga, kes neid sest ajast saadik lausa tosinajagu on kogunud. Midagi see auhind kindlasti näitab - ma ei saa aga aru, mida täpselt...
Kõik see ei muuda asja, et jätkuantoloogiat oleks ikka vaja. Kas võiks see tulla eelmisest mööduva tosina aasta peale...?
Vaadates eelarvustajate kiidulaulu ja lõputut ahhetamist, murran siin omaette pead, et mis rahvast õigupoolest selle jutu juures köidab? Kas see, et kristluse teemat vägistatakse? Või (pseudo)ajaloolised detailid ja miljöö? Aga jätame selle...
Kindlasti lähtub mu hinnang isiklikust maitsest. Aga kuna olen aastate jooksul õppinud vaatama ka tehnilist teostust, siis see pool kipubki loo uimaseks tegema. Jah, ma tean, et enamus ajaloolisi raamatuid on just võimalikult lohisevas võtmes kirjutatud, kus üle pingutatakse arhailise või poeetilise sõnavalikuga. Aga kui tulemus on selline, et esimesed 30 lehekülge lugu lihtsalt seisab paigal ja viimasel 20 leheküljel teeb paar väikest sammu, siis meenutab lugemiselamus pigem koolipõlve ja oh-kui-tüütuid kohustuslikke raamatuid (balzak ja co), mille mõte mattus paksu sõnadelaviini alla.
Tahaks küsida edasi retooriliselt, et kas (pseudo)ajalooline jutustus nõuab tingimata passiivset jutustuslaadi? Aga samas on see autori valik, kuidas teostada ja kui söödavaks jutt teha. Mõned naudivad... aga mina ohkan raskelt ja leian, et olen kümneid kordi huvitavamaid jutte Hargla sulest lugenud. Ja paremusjärjestuses oleks see jutt kindlasti viimaste seas. 3 pika sabaga...
Nii nagu mina jutu kulgemisest aru sain, ei tuuseldanud kleenuke naisterahvas Alfredi vasaku käega, vaid lahmis jõuetult ja hüsteeriliselt niisama. Tüüpiline näägutav pereema, mu arvates. Dee ei klohminud ka võõrasisa “nigu vana mees”, vaid tal oli ainult üks-kaks võidukat momenti. Ülejäänud aja ta peamiselt põgenes. Gina oli täpselt sihuke, nagu kõik tänapäeva tibid. Okei, see selleks.
Minu arvates on selle jutuga Trinity saavutanud midagi täiuse lähedast. Iga detail on mingi idee teenistuses, iga poetatud vihje kütab pinget ja juhatab lugeja kenasti kulminatiivsesse lõppu. Kausaalsusseosed on üpris geniaalsed. Aga põhiline on ikkagi terviklahendus ja hea lugemiselamus. Pean juttu kogumiku parimaks, kuna see jutt on mulle alatihti uuesti ja uuesti meelde tulnud… a’la, teemal “habras maailm”. Et kui liblikas Uus-Meremaal tiibu lehvitab, võib see New Yorgis tormi põhjustada. Või et kuskil Hansapangas võib minu süütu hiireklõps (viirusega kirjal) põhjustada börsikrahhi. ;)
Fantaasialend liigitub autoril eelpuberteedi ikka. Kümne-kaheteist aastaselt istusin ma pool suve võrkkiiges ja fantaseerisin kõiksugu tulnuk-armulugusid enamvähem samal tasemel. Noorteromaaniks raamatut lugeda ei julge, sest noorteromaan peaks eeldama tegelaste samaealisust, kellega nad ennast samastada võivad.
Täiskasvanuid taoline lapsemeelsus just ei vaimusta, kuna lugedes tuleb tõeline alaarenenu tunne peale. Nõnda ongi raamat eatu ja ajatu.
Mis kirjutuslaadi puutub, siis eelarvustaja on kõik juba ära öelnud. Minu arvates on raamat paha, nõme ja mõttetu, aga kui keegi nii väga tahab, eks lugegu pealegi.
Positiivne ja hea lugu vanal ja tähtsal ideel, mis uues kuues. MFi loeks hea meelega veelgi!
