Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Indrek Hargla ·

Cuncti simus concanentes: Ave Maria

(jutt aastast 2002)
https://algernon.ee/node/249

ajakirjapublikatsioon: «Algernon» 2002; oktoober
♦   ♦   ♦

eesti keeles: antoloogia «Fantastika» 2004

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
  • Algernon
Hinne
Hindajaid
7
6
1
0
0
Keskmine hinne
4.429
Arvustused (14)

Ma jätan sisukirjelduse kellelegi sellisele, kes seda osavamalt teeks, ja kes seda ka rohkem vajalikuks peab. Jutt on ju kõigile kättesaadaval.

Minu arvates parim jutt Harglalt, mis ma üldse lugenud olen. Tegelikult võibolla viimase aja parim lugemiselamus. Hea ülesehitus, korralikud detailid, läbimõeldud sisu. Meeldis. Ei hakanud silma ka teoloogilist vusserdamist ja tüütut holmes-watsonlikku targutamist. Kena ekstaatiline müstitsism. Väga hästi ära tabatud ja kirjeldatud püha prostituudi motiiv (lihalikult vahendatud Jumalik armastus) ning ikooni kaudu maailma jõudev arusaamine sellest. Nõus ka sellega, et sellise doktriini pooldajad pole sisuliselt kristlased. Nagu iga äärmus, muidugi, kätkeks ka selle õpetuse järgimine endas ohtusid, aga sinna ei saanudki lugu välja jõuda. Kas nüüd jääks üle loota järgmist kirgastunud kunstnikku? Või ei saabu maailma enam kunagi nii pühasid ikoone? Ootame ja loodame.

Lõpuks... oli tunda (minu jaoks) «Foucault’ pendli» mõjusid – Kaana pulm, templirüütlid, jumalik Sophia – ja see pole mõeldud etteheitena. Lühidalt, viis pluss.

Teksti loeti eesti keeles

Imelik panna kuidagi nelja.

Kõik oli nagu omal kohal. Meeleolud elasid, tegelased niisamuti. Isegi õlekõrte hõrk hõng, kõrtsimelu ja päikeselaigud Magdaleena kujul tulid ebaloomulikul viisil silme ette.

Kuid ei meeldinud mulle see, mis jutus kõlama jäi: "Ave Maria, sa jumalik hoor."

Hinne on pandud seega täiesti subjektiivselt, huvitavusest ja tasemel-kirjutamisest rääkimata...

Teksti loeti eesti keeles

T6eliselt ekstaatiline jutt! Olenemata igasugusest ajaloolisest taustast ja ysna otsestest ja v6iks öelda isegi suhteliselt j6hkratest vihjetest kubisemisest on tegu suurepäraselt ja p6hjalikult väljapeetud looga. Kuulub kindlasti minu lemmikute hulka yldse. Äärmiselt helge ja positivistlik, suurepärane vaheldus väsitavale ja tihti ka depressiivsele postmodernitlikule maailmale. Samas ka mitte päris eskapism. S6naga: "viis".
Teksti loeti eesti keeles

T6esti hea, asjaga on vaeva na"htud ja to"o:d tehtud, t6eliselt professionaalne jutt ja seda juhul kui ainult ideest oleks piisanud, et ilma erilist vaeva na"gemata keskmiselt hea kirjatykk kokku vorpida. Tuletab natuke meelde " Sierra Titauna nekropoli".
Teksti loeti eesti keeles

Ekstaatiline on see tekst tõesti!

Pean käesolevat juttu Indrek Hargla seni absoluutseks tipuks. Siinkohal võikski arvustuse lõpetada, aga kirjutan veidi veel.

Nagu juba öeldud, best ever on see tükk ning ehk vaid "Uskmatuse hind", "Kindel linn" ja "Mees Assisi linnast" jõuavad kuhugi lähedusse. Samas olin seda lugedes üsna kummalises seisus, kuna Hargla veel ilmumata alt. ajaloolises 16. sajandis aset leidva romaani "Palveränd Uude Maailma" miskisugune tööversioon käsikirjas siinkirjutajal loetud on. Et nagu üsna mitmete tegelaste nimed olid samad, maailm oli sarnane ning osaliselt ka tegelasi liikuma panevad hoovad ning siis see järgnenud liikumine. Oli ka autori hoiatus, et ei maksa väga üle tähtsustada neid seoseid vms.

Nojah, lõppeks on eri tegelaste saatus siinses jutus siiski romaanimaailmast hoopis erinev ning ka vahepalana käesolev lugu miski interluudiumina tollesse mahukasse teksti ei sobiks. Ometigi...

Ei oskagi täpselt oma tundmusi kirjeldada, siin jutus esitatud lugu, maalitud tegelased, kasvõi see sügisene Akvitaania õhk jõuab nagu rohkem lugejani, jõuab paremini kohale. Lööb teravamalt ja sügavamale. Et kuigi tegelikult hoopis teisel teemal kirjutatud, mõjub kõnealune tekst ikkagi nagu romaani meisterlik kvintessentsi geniaalselt edasiandev aperitiiv. Ja see on parem kui romaan. Valusam, värvilisem ja ekstaatilisem.

Ja jälle ka pisike detektiivloo nõks, et kelle mälestustega siis ikkagi tegu on, noh, usun edevalt, et arvasin selle ehk veidi varem ära kui "keskmine lugeja":) Muidu on siin aga Eco "Foucault..." ja ehk mõne varakristluse ja Akvitaania seoseid otsiva teksti mõjusid näha küll, selline üsna Wilson-Baigent-Leigh` pseudoajalooliste telliste ("Püha Graal ja Püha Veri" eestikeelsetest nt.) ja Eco ajaloolis-müstitsistlike konspiratooriumide laadis maiuspala on meil siin tõesti.

Igatahes läbi Akvitaania kuningriigi Santiago de Compostelasse suunduvate Aidanni ja Gretheli, peapiiskop Lutheri, Heinrich Cornelius Agrippa von Nettesheimi, Vahimeeste ordu ning selle prokuraatori, vend Andrease jt. kohtuvad huvilised ehk millalgi 2003. aastal raamatulehekülgedel uuesti.

Seniks aga võib meeldivaid sügistalviseid õhtutunde veeta just selle jutustuse ning ehk ka temaatiliste kulinaarsete saavutuste ja alkoholi seltsis. Igatahes veendun ma üha enam, et max. professionaalselt teostatud alternatiivajalugu on oma rohkete muude kvaliteetide kõrval iga kell parem suvalisest reisikirjast/rännuraamatust.

Aga ega ma tegelt selliseid isiklikult väga läbiraputanud tekste märkimisväärsel tasemel ja seostatud vormis arvustada ei suudagi...

KAIF.

Teksti loeti eesti keeles

Keskajal jutlustab üks sekt armastust ja väidab, et Maarja, keda algkristlased kummardasid, polnud Jeesuse ema, vaid Maarja Magdaleena. Loomulikult kiusab inkvisitsioon sekti taga ja otsib selle viimset reliikviat. 5+
Teksti loeti eesti keeles

Hargla viimase aja produktsiooni lugedes kipub vägisi peale tulema tunne, et ette on sattunud kreemikook, mis lisaks maasikamoosiga üle valatud... Käesolevale tükile pole alla 4+ muidugi põhjust anda, samas jääb see siiski meelelahutuskirjanduse tasemele. Autor on kõvasti vaeva näinud ajaloolise taustaga, kuid samas unustanud inimesed selles: tema tegelasekujutus kipub olema pigem must-valge, me näeme muretuid noori hedoniste armastusjumalanna palverännakul mööda Euroopat ning fanaatilisi põlevasilmseid ilulämmatajaid nendega terase ja tule abil arveid õiendamas. Vähemalt minu jaoks jääb selline tegelaskujutus Holliwoodi kostüümidraamade tasemele, kus pühendatakse ju samuti lõpmatult kaadreid tegelasi ümbritsevale kaunile, kuid pahatihti imevähe tegelasile endile. Kauni Edela-Euroopa ja elurõõmude kirjeldused on justkui ilus toos, mille seest lugeja ei leia paraku aga muud, kui peotäie sarnaseiks treitud malendeid.

Hargla lembus mõnukirjelduste vastu on juba legendiks saanud. Keegi tark mees ütles kunagi, et suurem osa kirjanikke kirjutab kogu elu ühtainust lugu erinevates variatsioonides; nähtavasti käib see ka Indrek Hargla kohta. Mulle tundub, et kui autor edaspidi pingutaks jõudu oma tegelaste psühholoogia ja neid liikumapanevate protsesside keerulisemaks ja mitmetasandilisemaks muutmisel, siis see lugu ainult võidaks.

Keegi kodanik Hallas kirjutab "Eesti Päevalehes", et "Üldse aga kipuvad ulmekirjanduse asjatundjad ulmesse annekteerima teisigi valdkondi, kus on ülekaalus hoopis muud väärtused." Tegemist on arvustusega "Palverännule uude maailma", millega "...Ave Maria" on tihedalt seotud. Jättes kõrvale asjaolu, et alternatiivajalugu on traditsiooniliselt ja mitte mingisuguse hiljutise "annekteerimise" tulemusena ulmekirjanduse osana vaadeldud, tahaks öelda, et vähemalt käesolevas teoses pole teps mitte "ülekaalus hoopis muud väärtused". Suurele (suuremale?) osale ulmekirjandusest on oluline autorit huvitava teadusliku probleemi kesksus, selle prevalveerimine kõigi muude kompositsiooni elementide üle. Täpselt sama võib märgata ka "...Ave Maria" puhul, ainult et füüsika või matemaatika asemel on siin asukohal ajalugu ja usuteadus. Teatud abstraktsiooniastmelt vaadates kasutab "...Ave Maria" ulmekirjandusele omaseid skeeme täpselt samal kombel, kui mõni Isaac Asimovi romaan.

Teksti loeti eesti keeles

Selle jutu läbilugemine valmistas mulle piina juba esimestel lehekülgedel. Heietav ja lohisev jutustus ei tekitanud seda köitvat tempot, mis naelutaks pilgu teksti külge ega laseks raamatut või juttu enne käest ära panna, kui asi läbi. Seega tekkis tunne, et autor on loo suht mehhaniliselt ja tuimalt kirja pannud ja selle kirjutamine oli talle ehk sama suur vaev, kui lugemine minu jaoks. Väike tempomuutus toimus jutu lõpus, kuid see ei päästnud enam suurt midagi.

Vaadates eelarvustajate kiidulaulu ja lõputut ahhetamist, murran siin omaette pead, et mis rahvast õigupoolest selle jutu juures köidab? Kas see, et kristluse teemat vägistatakse? Või (pseudo)ajaloolised detailid ja miljöö? Aga jätame selle...

Kindlasti lähtub mu hinnang isiklikust maitsest. Aga kuna olen aastate jooksul õppinud vaatama ka tehnilist teostust, siis see pool kipubki loo uimaseks tegema. Jah, ma tean, et enamus ajaloolisi raamatuid on just võimalikult lohisevas võtmes kirjutatud, kus üle pingutatakse arhailise või poeetilise sõnavalikuga. Aga kui tulemus on selline, et esimesed 30 lehekülge lugu lihtsalt seisab paigal ja viimasel 20 leheküljel teeb paar väikest sammu, siis meenutab lugemiselamus pigem koolipõlve ja oh-kui-tüütuid kohustuslikke raamatuid (balzak ja co), mille mõte mattus paksu sõnadelaviini alla.

Tahaks küsida edasi retooriliselt, et kas (pseudo)ajalooline jutustus nõuab tingimata passiivset jutustuslaadi? Aga samas on see autori valik, kuidas teostada ja kui söödavaks jutt teha. Mõned naudivad... aga mina ohkan raskelt ja leian, et olen kümneid kordi huvitavamaid jutte Hargla sulest lugenud. Ja paremusjärjestuses oleks see jutt kindlasti viimaste seas. 3 pika sabaga...

Teksti loeti eesti keeles

Esialgu mõtlesin piirduda klassikalise fraasiga "kuna pole ulme, ei arvusta", aga järele mõeldes leidsin, et ehk ei ole see ikka päris õige. Pealegi on mul kombeks, et kui tõesti pole ulme, siis ikka tõesti ei arvusta ja ei pane hinnet ka.

Aga kui nüüd järgi mõelda, siis kus see ulme siin õigupoolest on? Et alternatiivajalugu? Kuna ma pole mittealternatiiv-ajaloo alal spetsialist, ei julge ma tegelikult väga kindlate väidetega esineda, aga minu meelest on siiski tegu pigem keskaja teemalise müstifikatsiooni kui alternatiivajalooga. Alternatiivajalugu on minu jaoks ikka Dicki "Mees kõrges lossis" või midagi taolist.

Mis ei tähenda, et tegu poleks ilusa jutuga. On küll ilus jutt.

Et miks ma siis ikkagi seda arvustust kirjutan, kui ma leian et tegu ei ole ulmega? Vahetult enne talletasin nimelt BAASi oma märkmed Terry Pratchetti "Jingo" kohta, ning nüüd hakkasin järgi mõtlema et kas too oli millegi poolest eriti rohkem ulme. Ei suutnud ennast veenda.

Teksti loeti eesti keeles
x
Jan Tepo
18.01.1965
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Selle jutu läbilugemine valmistas mulle piina juba esimestel lehekülgedel. Heietav ja lohisev jutustus ei tekitanud seda köitvat tempot, mis naelutaks pilgu teksti külge ega laseks raamatut või juttu enne käest ära panna, kui asi läbi. Seega tekkis tunne, et autor on loo suht mehhaniliselt ja tuimalt kirja pannud ja selle kirjutamine oli talle ehk sama suur vaev, kui lugemine minu jaoks. Väike tempomuutus toimus jutu lõpus, kuid see ei päästnud enam suurt midagi.

Vaadates eelarvustajate kiidulaulu ja lõputut ahhetamist, murran siin omaette pead, et mis rahvast õigupoolest selle jutu juures köidab? Kas see, et kristluse teemat vägistatakse? Või (pseudo)ajaloolised detailid ja miljöö? Aga jätame selle...

Kindlasti lähtub mu hinnang isiklikust maitsest. Aga kuna olen aastate jooksul õppinud vaatama ka tehnilist teostust, siis see pool kipubki loo uimaseks tegema. Jah, ma tean, et enamus ajaloolisi raamatuid on just võimalikult lohisevas võtmes kirjutatud, kus üle pingutatakse arhailise või poeetilise sõnavalikuga. Aga kui tulemus on selline, et esimesed 30 lehekülge lugu lihtsalt seisab paigal ja viimasel 20 leheküljel teeb paar väikest sammu, siis meenutab lugemiselamus pigem koolipõlve ja oh-kui-tüütuid kohustuslikke raamatuid (balzak ja co), mille mõte mattus paksu sõnadelaviini alla.

Tahaks küsida edasi retooriliselt, et kas (pseudo)ajalooline jutustus nõuab tingimata passiivset jutustuslaadi? Aga samas on see autori valik, kuidas teostada ja kui söödavaks jutt teha. Mõned naudivad... aga mina ohkan raskelt ja leian, et olen kümneid kordi huvitavamaid jutte Hargla sulest lugenud. Ja paremusjärjestuses oleks see jutt kindlasti viimaste seas. 3 pika sabaga...

Teksti loeti eesti keeles

Väga sorav ja põnev lugemine. Eriti meeldis ajastu hõng, mida autor tekitada suutis. Aga lõpp oli liiga klisheelik. Hargla jutte lugedes mõtlen tihtipeale, et kas lõpp ei tule tal alati välja või on tal lihtsalt halb maitse lõppude osas. ;)
Teksti loeti eesti keeles

Kogumiku halvem lugu. Nii segane-sogane, et täiesti võimatu on midagi asjalikku öelda. Autorile soovitaks edaspidi enne korralikult läbi mõelda, millest jutt on. Hakkas tõsiselt huvitama hoopis see, et kas Laur oskab ise jutust arusaadavat lühikokkuvõtet teha, tuues ühtlasi välja ka jutu poindi. Sügavalt kahtlen selles. ;)
Teksti loeti eesti keeles

Barker kirjutab sümpaatselt. Jutt oli samuti hea, kuid arvestades Barkeri võimeid, siis jääb ikkagi sinna keskpärasuse kanti. Tartu miljöö oli mõnus, tegelased huvitavad, aga lõpp polnud paraku suurem asi. Väga "odav" lahendus.
Teksti loeti eesti keeles

Ma ei mõista eelarvustajate nurinat, nagu oleks loos mingeid ebausutavusi. Tänu nendele arvustajatele alustasin lugemist väikese eelarvamusega, kuid kõik osutus väga usutavaks ja normaalseks. Tundub, et BAASis toimib see naljakas printsiip, et üks kobiseb midagi ees ja teised kaagutavad järgi, ise eriti süvenemata. ;)

Nii nagu mina jutu kulgemisest aru sain, ei tuuseldanud kleenuke naisterahvas Alfredi vasaku käega, vaid lahmis jõuetult ja hüsteeriliselt niisama. Tüüpiline näägutav pereema, mu arvates. Dee ei klohminud ka võõrasisa “nigu vana mees”, vaid tal oli ainult üks-kaks võidukat momenti. Ülejäänud aja ta peamiselt põgenes. Gina oli täpselt sihuke, nagu kõik tänapäeva tibid. Okei, see selleks.

Minu arvates on selle jutuga Trinity saavutanud midagi täiuse lähedast. Iga detail on mingi idee teenistuses, iga poetatud vihje kütab pinget ja juhatab lugeja kenasti kulminatiivsesse lõppu. Kausaalsusseosed on üpris geniaalsed. Aga põhiline on ikkagi terviklahendus ja hea lugemiselamus. Pean juttu kogumiku parimaks, kuna see jutt on mulle alatihti uuesti ja uuesti meelde tulnud… a’la, teemal “habras maailm”. Et kui liblikas Uus-Meremaal tiibu lehvitab, võib see New Yorgis tormi põhjustada. Või et kuskil Hansapangas võib minu süütu hiireklõps (viirusega kirjal) põhjustada börsikrahhi. ;)

Teksti loeti eesti keeles

Sepa raamat on "ajatu". Nimelt, kui mõelda, et mis vanuses lugejale teos sobida võiks, siis ei oska öelda.

Fantaasialend liigitub autoril eelpuberteedi ikka. Kümne-kaheteist aastaselt istusin ma pool suve võrkkiiges ja fantaseerisin kõiksugu tulnuk-armulugusid enamvähem samal tasemel. Noorteromaaniks raamatut lugeda ei julge, sest noorteromaan peaks eeldama tegelaste samaealisust, kellega nad ennast samastada võivad.

Täiskasvanuid taoline lapsemeelsus just ei vaimusta, kuna lugedes tuleb tõeline alaarenenu tunne peale. Nõnda ongi raamat eatu ja ajatu.

Mis kirjutuslaadi puutub, siis eelarvustaja on kõik juba ära öelnud. Minu arvates on raamat paha, nõme ja mõttetu, aga kui keegi nii väga tahab, eks lugegu pealegi.

Teksti loeti eesti keeles

Üllatavalt kõrgetasemeline kogumik, mida ei söendaks üldse kogumikuks nimetada. Kuna kõik jutud on nii tihedas seoses, võinuks mingi trikiga raamatu isegi romaaniks vormida. Trinity on minu jaoks suhteliselt värske avastus ja olin päris üllatunud, et kodumaine ulmeautor nii sisukaid ja kvaliteetseid jutte kirjutab. Kui autoril ilmub aastas vaid paar teksti, siis on näha, et rõhk ei ole kvantiteedil. Pea kõikides juttudes on läbivaks teemaks armastus ja klassikalist ulmet asendab kohati kerge nihkega unenäolisus. Tegelased arutlevad ja mõtlevad teinekord kainemalt kui mina lugejana. Ja vahepeal tekkis päris palavikuline tunne. See tähendab vist, et raamat on piisavalt sugestiivne ja kaasakiskuv.
Teksti loeti eesti keeles

Kogumiku viimane jutt on fantaasialennu poolest vahest kõige uhkem. Vahvad tegelased, veel vahvam muinasjutuline ja pooleldi elus maailm, kus kogu see parajalt jabur seiklus aset leiab. Jutu lõpp on eriti optimistlik ja rabab terviklikkusega. Mõtlesin pärast tükk aega järele ja proovisin ühtses maailmas toimuvad lood enda jaoks paika panna, aga see oli päris lootusetu ettevõtmine. "Tervitusi Alcypast" haakus kõige rohkem "Unenägude jumalaga" - mõlemad romatiseerivad vaimuhaigusi ja jätavad autobiograafilise mulje. Võibolla polegi see ainult mulje? Igati hea jutt, omapärase sõnakasutuse ja stiiliga.
Teksti loeti eesti keeles

Lugeda oli huvitav. Kuid selles loos puudub Trinity juttudele iseloomulik müstika. Jutt on ülesehituselt liiga lihtne. See-eest jutu sisu on autorile omase käekirjaga filosoofiline. Keeleliselt väga hea lugu. Tekkis ainult küsimus, et kas kadunud paradiisi idee esitamiseks on tõesti vaja nii ulmelise butafooriaga maailma? Muidu väga tugev lugu, kuid jutu lõpp keeras komödjandiks, mis nullis lugemise käigus tekkinud emotsiooni. Seega tugev neli.
Teksti loeti eesti keeles

Poole lugemise pealt avastasin, et see jutt haakub tugevalt "Unenägude jumalaga". Pisike vihje justkui osutab, et need polegi mõeldud eraldi lugemiseks. Igal juhul meisterlikult teostatud painaja. Oleviku vorm muudab teksti eriti sugestiivseks. Võibolla unenäod (kui ta seda oli) toimuvadki olevikus!
Teksti loeti eesti keeles

Väga värskendav lugemine, mis oma sisu keerukuselt jäi tükiks ajaks painama. Religioosne ja filosoofiline alltekst pulseerub kohati liigagi pealetükkivalt ja hävitab tüüpilisele ulmejutule omase lihtsakoelisuse. Kuid just nimelt see lisabki loole värskust. Müstilised M-tähega naiskujud, hea ja kurja lahustumine, jumalaks ja inimeseks olemine... kõik need sisse poetatud ideed loovad mõnusalt painava keskkonna, rääkimata jutu sügavast ideest. Lugesin ja küsisin endalt, et kas tõesti on tegemist kodumaise autoriga. Kui ei teaks, poleks iial arvanud!
Teksti loeti eesti keeles

Oli täiesti selge ettekujutus esmalt, mida ma selle jutu kohta öelda tahan, aga mida uuut saakski nüüd enam öelda? Tekitas mõtteid, et äkki ongi ajalugu tsükliline! Lugesin vahelduseks liba-ajaloolisi raamatuid, kus arheoloogid spekuleerivad, et vaaroadel olid elektripirnid ja mannamasinad ja lennumasinad ja siis vajusid nad ajaloo käigus unustusehõlma. Miks mitte ei võikski nende õhus keerlevate ideedega nii olla? Vanu asju avastatakse uuesti, jalgrattaid leiutab iga tohman oma koduseinte vahel jne. Kui Aleksandria rmtkogu maha põleb, siis ühel hetkel peab ju keegi need uuesti üle kirjutama.

Positiivne ja hea lugu vanal ja tähtsal ideel, mis uues kuues. MFi loeks hea meelega veelgi!

Teksti loeti eesti keeles

Ei saa nõustuda, et täielik saast puudub. Nii mõnigi mõttetu jutt oli ka tasemel palade vahele poetatud. Aga et kogumik on üle keskmise, sellega tuleb nõustuda. Tõeliselt häid lugusid on pool raamatut täis. Friedenthal ja Trinity olid mu jaoks täiesti uus ja positiivne avastus, Hargla jutud (va paroodiad) olid samuti viimasepeal, ülejäänud kippusid olema mitte enam nii head tekstid. Kokkuvõttes asjalik ettevõtmine.
Teksti loeti eesti keeles

Selline postmodernne muinasjutt, mille peale ei oska suurt midagi öelda. Meeldis natukene, aga enamasti oli tüütu lugeda. See pole hea märk, kui mõtled pidevalt, et küll venib, saaks juba läbi.
Teksti loeti eesti keeles

Väga positiivne elamus oli. Jutu temaatika ja teostus mõjus väga värskendavalt. Jäin pikalt mõtlema lõpu üle, aga etteheiteid teha ei söenda, sest klassikaline puänteeridud lõpp polegi mu maitse. AT on minu jaoks täiesti uus nimi ja selle jutuga on tekkis tõsine huvi ta loomingu vastu. Palju kiidetud autor, nii et tuleb tutvust teha.
Teksti loeti eesti keeles

Jutt on hea, suisa eeskujulik, ent ulmet jäingi otsima. Võibolla pole ma kõige tähelepanelikum lugeja. Isiklikult ei häiri need piiripealsed asjad, sest kui asi hästi kirjutatud, siis mul ükskõik mis teemal see ka pole. Dzässi armastus ka olemas, nii et kõik on normis.
Teksti loeti eesti keeles

Nigel lugu, kuigi midagi nagu oli. Lugesin siis ühe korra veel ja leidsin, et see midagi oli Veskimehe nimi. Paremate lugude ballast seal taga kergitab natuke hinnet, aga kui päris aus olla, siis tahaks kolmega piirduda.
Teksti loeti eesti keeles

Poolik ja viimistlemata, kuigi mõningat elamust siiski pakkus. Meeleolukas, muud ei oskagi öelda, sest süzee oli ikkagi lõpuni läbi töötamata. Ent ML-ist saab asja, niipalju võib lubada.
Teksti loeti eesti keeles

Täiesti arusaamatu ettevõtmine. Võibolla mujal maailmas kuulub see hea tooni juurde, kui parodeeritakse, aga need junnid siin head tooni küll ei näita. Paar vaimukust oli, aga enamasti jääb mulje, et kõvemad mehed tahavad konkurentidele ära teha. Kirjandusest on asi igatahes väga kaugel.
Teksti loeti eesti keeles

Kui MF pole ulmes veel endale nime teinud, siis see jutt annab hea müksu küll. Inteligentne, hea fantaasiaga ja põnev. Järelemõtlemisruumi jääb küllaga. Ei jää midagi muud üle, kui Algernon lahti ja otsima, mis MF veel kirjutanud on. Minu jaoks täiesti uus autor.
Teksti loeti eesti keeles

Ma ei mõista, miks see stsenaarium Stalkeri võitis? Lugeda kõlbas, aga sügavam sisu puudus. Stiili poolest polnud suurem asi.
Teksti loeti eesti keeles

Väga kõrgetasemeline Hargla jutt. Ja see on esimene kord, kui eesti oludes jutustus minus võõristust ei tekita.
Teksti loeti eesti keeles

Kuidas nüüd öelda? Mitte just kõige parem kogumik! Kodumaised autorid olid loetavamad kui ülejäänud. Võibolla on asi selles, et see anglo- ja muu värk, mida mujal maailmas kõvasti hinnatakse, meile (okey, mulle!) eriti peale ei lähe. Kõva madin ja sf jne. Pigem ootaksin natuke inimlikumaid jutte, mis reaalsusest väga kaugele ei lähe. Tõlkelugudest mõni oli isegi selline.
Teksti loeti eesti keeles

Kohutavalt naljakas jutt. Kuigi vähe tuimalt kirja pandud. Natuke kurb on kogumiku parimale loole 4 panna, aga mis teha.
Teksti loeti eesti keeles

Halli Hordi tulekus kõige mõrum jutt, paraku. Sedasorti õudusjutud ei ärata mingit huvi, et veel midagi selles zhanris lugeda. Paha-paha, poiss, ära enam sihukesi asju kirjuta!
Teksti loeti eesti keeles