Eesti ulmelugejate arvamuste arhiiv
Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Raul Sulbi ·

Täheaeg 1: Sädelevad uksed

(antoloogia aastast 2002)

eesti keeles: Tartu «Fantaasia» 2002

Sisukord:
Hinne
Hindajaid
0
7
4
1
0
Keskmine hinne
3.5
Arvustused (12)
Indrek Hargla

Pikemalt analüüsima siinkohal ei hakka, piirdun vaid mõne isikliku muljega. Kõigepealt muidugi seda, et taolise antoloogia koostamine ja kirjastamine on ainult kiiduväärt ettevõtmine. Valitud autorite ja juttude lõikes on kõigil kindlasti omad eelistused. Ise kannan positiivse poole peale tutvuse säärase huvitava autori nagu Eric Browniga. Ka McDonald veenis veelkord, et võib väga mõtterikkalt kirjutada. Russo ja Goldini jutud on selline õlgukehitamapanev reaulme. Reynolds võiks olla üsna huvitav, kui talle tegelased rohkem korda läheks. No ja Swanwick paraku negatiivne elamus (aga ega ma temalt muud midagi oodanudki). Eesti omad tegijad mingit pommi sinna kogumikku lõppu ei tekita... Koondhinne võib muidugi kujuneda väga erinevatest teguritest. Antud juhul lihtsalt märgib üldist huvi, põnevust ja pinget. "Viie" jaoks on neli teksti (pooled seega) ikka liiga nõrgad.
Teksti loeti eesti keeles
Silver Sära

Arvestades saatesõnas lubatud SF-i kitsamas mõttes, võib üldiselt siiski rahule jääda. Tehnikavaenuliku ja -kartliku inimesena ootasin halvemat. McDonaldi ja Reynoldsi lood tekitasid küll tugevat tõrget, ent Brown ja Goldin kompenseerisid. Mida arvata tehtud valiku ülevaatlikkuse või esinduslikkuse kohta, mina ei tea. Küllap saaks angloameeriklastest ja mõnest Eesti autorist kokku panna kümneid ja sadu erinevaid kogumikke, mistõttu annab "Täheaeg" kindlasti parema ülevaate Sulbi maitsest kui angloameerika ulme hetkeseisust. See pole etteheide, sest kellegi maitse järgi ju see koostada tuleb. Kui paar maitseotsustust aga kokku jooksevad, võib üldiselt rahule jääda.
Teksti loeti eesti keeles
Ats Miller

Üldiselt raha mahavisatuks ei loe, sest tõlgitud jutud olid kõik - erinevalt eelarvustajate öeldust - minuarust vähemasti loetavad ja nende reastamine "meeldis/eimeeldi" skaalal on maitse küsimus. Loomulikult annavad Rauli koostatud kogud ühtlasi ka detailse ülevaate ta maitsest, aga viimase vastu pole mul suuremat midagi ;-)

Parim aga oleks nüüd muidugi, kui neid Täheaegu hakkakski tulema nii paar tükki aastas...
Teksti loeti eesti keeles
Andri Riid

Esiteks tuleb muidugi nentida, et antoloogia mõte on õige ja ilus. Kui pole kahtlust, et ulmekirjanduse romaaniklassika ja jooksvad müügihitid nii või teisiti varem või hiljem eesti keelde jõuavad, siis lühiproosa osas pole sellist perspektiivi küll kuskilt otsast näha ja iga sammu sellel teel tuleb põhimõtteliselt tervitada.

Mis käesoleva antoloogia vaagimisel esmalt silma torkab on asjaolu, et koostamisel on toimetaja mõelnud rohkem iseendale kui potentsiaalsele lugejale. Juhul kui koostaja maitse korreleerub hästi lugejate üldosa maitsega, pole sellest katki midagi. Paraku on antud juhul tegu väga iseäralike eelistustega. Lisaks heidaks toimetajale ette vähest lugemust. Lugemus ei pruugi olla, kuid enamasti on eduka antologiseerimise tähtsaks eelduseks ning antud juhul on vähene kogemus lubanud antoloogiasse mitu teksti, mis ei kirjanduslikult ega zhanrisiseselt endast midagi ei kujuta. Resultaadina jätab raamat võrdlemisi suvalise mulje, teatud ühtlus on hoomatav vaid lugude stilistikas.

Niisiis, laad, mis eesti lugejale peale eeldatakse minevat on "tehnitsistlik löömakas", mille stiilipuhtaimaks kehastuseks on "Spirey ja kuninganna". Ilmselt on kahe esimese loo valiku taga soov lugeja jalust maha rabada, Russo ja Goldini võib juba nimetatud vähese lugemuse arvele kirjutada. Eesti lugude puhul on peetud tähtsamaks ambitsioone ja pretensioone kui võimeid nende realiseerimiseks ja korralikku lõpptulemust. Lõppkokkuvõttes on raamatu lugemine väsitav ja mingit erilist rahuldust, mis vaeva kompenseeriks, ei tule.

Saatesõna on pointless ja autoritutvustused kannatavad väljendi "võrratu" väärkasutuse all. Mis puutub allusioonidesse 90ndate alul episoodiliselt ilmunud ulmeajakirjaga "Täheaeg", siis jäägu need juba koostaja südametunnistusele.

Minu tagasihoidlik arvamus on, et käesolevas antoloogias sisalduv "moodne" ulmekirjandus ei ole päris see, mida eesti lugejal esimeses järjekorras vaja oleks. Vähe on kasu rahvaülikooli juhuslikult valitud loengutest kui põhikool on pooleli jäänud. Tunduvalt olulisem kui moodsaimate trendidega tutvumine, on ajaproovile vastu pidanud klassikaliste tekstide tundmine, millele hilisem ulmekirjandus suurel määral toetub. Sest mis on klassikast mööndusteta loetav tänasel päeval, on seda tõenäoliselt ka lähitulevikus, erinevalt suuremast osast eelmise viisaastaku Nebula nominantidest. Aga muidugi on selliste lugude väljapeilimine ja nendest mõtestatud valiku teostamine pisut raskem kui juhuslikult loetud lugude reastamine meeldivuse järjekorras. Loodan antoloogiasarja jätkumisele, seda küll tunduvalt läbimõeldumal tasemel.
Teksti loeti eesti keeles
Jan Tepo

Kuidas nüüd öelda? Mitte just kõige parem kogumik! Kodumaised autorid olid loetavamad kui ülejäänud. Võibolla on asi selles, et see anglo- ja muu värk, mida mujal maailmas kõvasti hinnatakse, meile (okey, mulle!) eriti peale ei lähe. Kõva madin ja sf jne. Pigem ootaksin natuke inimlikumaid jutte, mis reaalsusest väga kaugele ei lähe. Tõlkelugudest mõni oli isegi selline.
Teksti loeti eesti keeles
Valge Vares

Ei olnud paha lugemine. Swanwick oli muidugi pettumus, mille McDonald aga kompenseeris. Ja Browni jutt mind ka nördimusest õhku ahmima ei pannud - Nabokovi «Lolita» ilmus ju juba ligi 40 aastat varem, nii et aega harjuda küll... Igatahes ei olnud RSi seekordses antoloogias ühtegi sellist teksti, mis oleks kõhu keerama pannud või erilist vaimset vastumeelsust tekitanud. Teisalt jäi ka sära väheks, aga tean omast käest, kui raskelt see pärlite püüdmine ühe antoloogia tarbeks käib... Nii et kui minu poolt «Süngetele varjudele» antud neli sisaldas endas teatud avanssi, siis nüüd võib selle küll kustutatuks lugeda!
Teksti loeti eesti keeles
Taavi Kalju aka Ghilderich

Olles tutvunud raamatu sisuga, tundub sõna "täheaeg" kasutamine raamatu pealkirjas sulaselge mõnitamisena. Raamatus oli kaks head juttu - Brown`i ja McDonald`i omad. Ülejäänust pooled olid loetavad, teised mitte. Muidu aga kirjutan kahe käega alla Andri Riidi arvustusele.

Päris mahavistatuks ma ka sellele raamatule kulunud aega ei loeks. Brown`i ja McDonald`i lood panid autorite teisi tekste otsima, samuti tean mida edaspidi vältida.
Teksti loeti eesti keeles
Johannes Koit

Tase oli tõesti ebaühtlane. Kolm tipp-lugu ja ülejäänud enam-vähem loetavad. Silmaringi võib ju selline kogumik avardada, kuid erilist lugemiselamust see küll ei paku. Ei tea küll milles asi, kuid loodan, et järgmine "Täheaeg" on natuke parem.
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Sander

Lubati moodsat ulmet. Ainuke moodne ja hea välismaine lugu on "Hulpivad koerad". "Kuid sõdurina - oma maa eest" on keskpärane, aga aastakümneid vana. Ülejäänu on küll moodne, aga põhk. Sellest tõdemusest tuleneb ka hinne.
Teksti loeti eesti keeles
Meelis Sepp

Ei jah, mis moodsat ulmet siin ikka. Tänavaslängis öeldakse sellise asja kohta "lödi jobistamine", mis siis peab tähendama tasapaksu uimast keskmiselt mälutavat toodet, ilma eriliste hiilgemomentideta, aga ka ilma suuremate ämbriteta. Ma tõstaks siiski esile kahte juttu, Michael Swanwicki kogumikule nime andnud "Sädelevaid uksi" ja Ian McDonaldi "Hulpivaid koeri". Need kaks seisid ülejäänud keskpärasusest haisevast hunnikust kõvasti kõrgemal, isegi niipalju et ma leian "kolme" olevat paras hinne. Päris algajatele soovitus: kui te tahate alustada ulmelugemist ja seda just miskist kogumikust, siis vältige käesolevat, alustage ikka klassikalistest "Lilled Algernonile", või kui vene ulme meelepärasem on, "Diogenese laternast". Kui aga on soov sellel sajandil ilmunud ulmekogumikega lähemat tutvust teha, siis pöörake pilgud alustuseks Skarabeuse suvekogumike poole, "Aphra" näituseks.
Teksti loeti eesti keeles
x
Jan Tepo
18.01.1965
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:
Jan Tepo

Selle jutu läbilugemine valmistas mulle piina juba esimestel lehekülgedel. Heietav ja lohisev jutustus ei tekitanud seda köitvat tempot, mis naelutaks pilgu teksti külge ega laseks raamatut või juttu enne käest ära panna, kui asi läbi. Seega tekkis tunne, et autor on loo suht mehhaniliselt ja tuimalt kirja pannud ja selle kirjutamine oli talle ehk sama suur vaev, kui lugemine minu jaoks. Väike tempomuutus toimus jutu lõpus, kuid see ei päästnud enam suurt midagi.

Vaadates eelarvustajate kiidulaulu ja lõputut ahhetamist, murran siin omaette pead, et mis rahvast õigupoolest selle jutu juures köidab? Kas see, et kristluse teemat vägistatakse? Või (pseudo)ajaloolised detailid ja miljöö? Aga jätame selle...

Kindlasti lähtub mu hinnang isiklikust maitsest. Aga kuna olen aastate jooksul õppinud vaatama ka tehnilist teostust, siis see pool kipubki loo uimaseks tegema. Jah, ma tean, et enamus ajaloolisi raamatuid on just võimalikult lohisevas võtmes kirjutatud, kus üle pingutatakse arhailise või poeetilise sõnavalikuga. Aga kui tulemus on selline, et esimesed 30 lehekülge lugu lihtsalt seisab paigal ja viimasel 20 leheküljel teeb paar väikest sammu, siis meenutab lugemiselamus pigem koolipõlve ja oh-kui-tüütuid kohustuslikke raamatuid (balzak ja co), mille mõte mattus paksu sõnadelaviini alla.

Tahaks küsida edasi retooriliselt, et kas (pseudo)ajalooline jutustus nõuab tingimata passiivset jutustuslaadi? Aga samas on see autori valik, kuidas teostada ja kui söödavaks jutt teha. Mõned naudivad... aga mina ohkan raskelt ja leian, et olen kümneid kordi huvitavamaid jutte Hargla sulest lugenud. Ja paremusjärjestuses oleks see jutt kindlasti viimaste seas. 3 pika sabaga...
Teksti loeti eesti keeles
Jan Tepo

Väga sorav ja põnev lugemine. Eriti meeldis ajastu hõng, mida autor tekitada suutis. Aga lõpp oli liiga klisheelik. Hargla jutte lugedes mõtlen tihtipeale, et kas lõpp ei tule tal alati välja või on tal lihtsalt halb maitse lõppude osas. ;)
Teksti loeti eesti keeles
Jan Tepo

Kogumiku halvem lugu. Nii segane-sogane, et täiesti võimatu on midagi asjalikku öelda. Autorile soovitaks edaspidi enne korralikult läbi mõelda, millest jutt on. Hakkas tõsiselt huvitama hoopis see, et kas Laur oskab ise jutust arusaadavat lühikokkuvõtet teha, tuues ühtlasi välja ka jutu poindi. Sügavalt kahtlen selles. ;)
Teksti loeti eesti keeles
Jan Tepo

Barker kirjutab sümpaatselt. Jutt oli samuti hea, kuid arvestades Barkeri võimeid, siis jääb ikkagi sinna keskpärasuse kanti. Tartu miljöö oli mõnus, tegelased huvitavad, aga lõpp polnud paraku suurem asi. Väga "odav" lahendus.
Teksti loeti eesti keeles
Jan Tepo

Ma ei mõista eelarvustajate nurinat, nagu oleks loos mingeid ebausutavusi. Tänu nendele arvustajatele alustasin lugemist väikese eelarvamusega, kuid kõik osutus väga usutavaks ja normaalseks. Tundub, et BAASis toimib see naljakas printsiip, et üks kobiseb midagi ees ja teised kaagutavad järgi, ise eriti süvenemata. ;)

Nii nagu mina jutu kulgemisest aru sain, ei tuuseldanud kleenuke naisterahvas Alfredi vasaku käega, vaid lahmis jõuetult ja hüsteeriliselt niisama. Tüüpiline näägutav pereema, mu arvates. Dee ei klohminud ka võõrasisa “nigu vana mees”, vaid tal oli ainult üks-kaks võidukat momenti. Ülejäänud aja ta peamiselt põgenes. Gina oli täpselt sihuke, nagu kõik tänapäeva tibid. Okei, see selleks.

Minu arvates on selle jutuga Trinity saavutanud midagi täiuse lähedast. Iga detail on mingi idee teenistuses, iga poetatud vihje kütab pinget ja juhatab lugeja kenasti kulminatiivsesse lõppu. Kausaalsusseosed on üpris geniaalsed. Aga põhiline on ikkagi terviklahendus ja hea lugemiselamus. Pean juttu kogumiku parimaks, kuna see jutt on mulle alatihti uuesti ja uuesti meelde tulnud… a’la, teemal “habras maailm”. Et kui liblikas Uus-Meremaal tiibu lehvitab, võib see New Yorgis tormi põhjustada. Või et kuskil Hansapangas võib minu süütu hiireklõps (viirusega kirjal) põhjustada börsikrahhi. ;)

Teksti loeti eesti keeles
Jan Tepo

Sepa raamat on "ajatu". Nimelt, kui mõelda, et mis vanuses lugejale teos sobida võiks, siis ei oska öelda.

Fantaasialend liigitub autoril eelpuberteedi ikka. Kümne-kaheteist aastaselt istusin ma pool suve võrkkiiges ja fantaseerisin kõiksugu tulnuk-armulugusid enamvähem samal tasemel. Noorteromaaniks raamatut lugeda ei julge, sest noorteromaan peaks eeldama tegelaste samaealisust, kellega nad ennast samastada võivad.

Täiskasvanuid taoline lapsemeelsus just ei vaimusta, kuna lugedes tuleb tõeline alaarenenu tunne peale. Nõnda ongi raamat eatu ja ajatu.

Mis kirjutuslaadi puutub, siis eelarvustaja on kõik juba ära öelnud. Minu arvates on raamat paha, nõme ja mõttetu, aga kui keegi nii väga tahab, eks lugegu pealegi.
Teksti loeti eesti keeles
Jan Tepo

Üllatavalt kõrgetasemeline kogumik, mida ei söendaks üldse kogumikuks nimetada. Kuna kõik jutud on nii tihedas seoses, võinuks mingi trikiga raamatu isegi romaaniks vormida. Trinity on minu jaoks suhteliselt värske avastus ja olin päris üllatunud, et kodumaine ulmeautor nii sisukaid ja kvaliteetseid jutte kirjutab. Kui autoril ilmub aastas vaid paar teksti, siis on näha, et rõhk ei ole kvantiteedil. Pea kõikides juttudes on läbivaks teemaks armastus ja klassikalist ulmet asendab kohati kerge nihkega unenäolisus. Tegelased arutlevad ja mõtlevad teinekord kainemalt kui mina lugejana. Ja vahepeal tekkis päris palavikuline tunne. See tähendab vist, et raamat on piisavalt sugestiivne ja kaasakiskuv.
Teksti loeti eesti keeles
Jan Tepo

Kogumiku viimane jutt on fantaasialennu poolest vahest kõige uhkem. Vahvad tegelased, veel vahvam muinasjutuline ja pooleldi elus maailm, kus kogu see parajalt jabur seiklus aset leiab. Jutu lõpp on eriti optimistlik ja rabab terviklikkusega. Mõtlesin pärast tükk aega järele ja proovisin ühtses maailmas toimuvad lood enda jaoks paika panna, aga see oli päris lootusetu ettevõtmine. "Tervitusi Alcypast" haakus kõige rohkem "Unenägude jumalaga" - mõlemad romatiseerivad vaimuhaigusi ja jätavad autobiograafilise mulje. Võibolla polegi see ainult mulje? Igati hea jutt, omapärase sõnakasutuse ja stiiliga.
Teksti loeti eesti keeles
Jan Tepo

Lugeda oli huvitav. Kuid selles loos puudub Trinity juttudele iseloomulik müstika. Jutt on ülesehituselt liiga lihtne. See-eest jutu sisu on autorile omase käekirjaga filosoofiline. Keeleliselt väga hea lugu. Tekkis ainult küsimus, et kas kadunud paradiisi idee esitamiseks on tõesti vaja nii ulmelise butafooriaga maailma? Muidu väga tugev lugu, kuid jutu lõpp keeras komödjandiks, mis nullis lugemise käigus tekkinud emotsiooni. Seega tugev neli.
Teksti loeti eesti keeles
Jan Tepo

Poole lugemise pealt avastasin, et see jutt haakub tugevalt "Unenägude jumalaga". Pisike vihje justkui osutab, et need polegi mõeldud eraldi lugemiseks. Igal juhul meisterlikult teostatud painaja. Oleviku vorm muudab teksti eriti sugestiivseks. Võibolla unenäod (kui ta seda oli) toimuvadki olevikus!
Teksti loeti eesti keeles
Jan Tepo

Väga värskendav lugemine, mis oma sisu keerukuselt jäi tükiks ajaks painama. Religioosne ja filosoofiline alltekst pulseerub kohati liigagi pealetükkivalt ja hävitab tüüpilisele ulmejutule omase lihtsakoelisuse. Kuid just nimelt see lisabki loole värskust. Müstilised M-tähega naiskujud, hea ja kurja lahustumine, jumalaks ja inimeseks olemine... kõik need sisse poetatud ideed loovad mõnusalt painava keskkonna, rääkimata jutu sügavast ideest. Lugesin ja küsisin endalt, et kas tõesti on tegemist kodumaise autoriga. Kui ei teaks, poleks iial arvanud!
Teksti loeti eesti keeles
Jan Tepo

Oli täiesti selge ettekujutus esmalt, mida ma selle jutu kohta öelda tahan, aga mida uuut saakski nüüd enam öelda? Tekitas mõtteid, et äkki ongi ajalugu tsükliline! Lugesin vahelduseks liba-ajaloolisi raamatuid, kus arheoloogid spekuleerivad, et vaaroadel olid elektripirnid ja mannamasinad ja lennumasinad ja siis vajusid nad ajaloo käigus unustusehõlma. Miks mitte ei võikski nende õhus keerlevate ideedega nii olla? Vanu asju avastatakse uuesti, jalgrattaid leiutab iga tohman oma koduseinte vahel jne. Kui Aleksandria rmtkogu maha põleb, siis ühel hetkel peab ju keegi need uuesti üle kirjutama.

Positiivne ja hea lugu vanal ja tähtsal ideel, mis uues kuues. MFi loeks hea meelega veelgi!
Teksti loeti eesti keeles
Jan Tepo

Ei saa nõustuda, et täielik saast puudub. Nii mõnigi mõttetu jutt oli ka tasemel palade vahele poetatud. Aga et kogumik on üle keskmise, sellega tuleb nõustuda. Tõeliselt häid lugusid on pool raamatut täis. Friedenthal ja Trinity olid mu jaoks täiesti uus ja positiivne avastus, Hargla jutud (va paroodiad) olid samuti viimasepeal, ülejäänud kippusid olema mitte enam nii head tekstid. Kokkuvõttes asjalik ettevõtmine.
Teksti loeti eesti keeles
Jan Tepo

Selline postmodernne muinasjutt, mille peale ei oska suurt midagi öelda. Meeldis natukene, aga enamasti oli tüütu lugeda. See pole hea märk, kui mõtled pidevalt, et küll venib, saaks juba läbi.
Teksti loeti eesti keeles
Jan Tepo

Väga positiivne elamus oli. Jutu temaatika ja teostus mõjus väga värskendavalt. Jäin pikalt mõtlema lõpu üle, aga etteheiteid teha ei söenda, sest klassikaline puänteeridud lõpp polegi mu maitse. AT on minu jaoks täiesti uus nimi ja selle jutuga on tekkis tõsine huvi ta loomingu vastu. Palju kiidetud autor, nii et tuleb tutvust teha.
Teksti loeti eesti keeles
Jan Tepo

Jutt on hea, suisa eeskujulik, ent ulmet jäingi otsima. Võibolla pole ma kõige tähelepanelikum lugeja. Isiklikult ei häiri need piiripealsed asjad, sest kui asi hästi kirjutatud, siis mul ükskõik mis teemal see ka pole. Dzässi armastus ka olemas, nii et kõik on normis.
Teksti loeti eesti keeles
Jan Tepo

Nigel lugu, kuigi midagi nagu oli. Lugesin siis ühe korra veel ja leidsin, et see midagi oli Veskimehe nimi. Paremate lugude ballast seal taga kergitab natuke hinnet, aga kui päris aus olla, siis tahaks kolmega piirduda.
Teksti loeti eesti keeles
Jan Tepo

Poolik ja viimistlemata, kuigi mõningat elamust siiski pakkus. Meeleolukas, muud ei oskagi öelda, sest süzee oli ikkagi lõpuni läbi töötamata. Ent ML-ist saab asja, niipalju võib lubada.
Teksti loeti eesti keeles
Jan Tepo

Täiesti arusaamatu ettevõtmine. Võibolla mujal maailmas kuulub see hea tooni juurde, kui parodeeritakse, aga need junnid siin head tooni küll ei näita. Paar vaimukust oli, aga enamasti jääb mulje, et kõvemad mehed tahavad konkurentidele ära teha. Kirjandusest on asi igatahes väga kaugel.
Teksti loeti eesti keeles
Jan Tepo

Kui MF pole ulmes veel endale nime teinud, siis see jutt annab hea müksu küll. Inteligentne, hea fantaasiaga ja põnev. Järelemõtlemisruumi jääb küllaga. Ei jää midagi muud üle, kui Algernon lahti ja otsima, mis MF veel kirjutanud on. Minu jaoks täiesti uus autor.
Teksti loeti eesti keeles
Jan Tepo

Ma ei mõista, miks see stsenaarium Stalkeri võitis? Lugeda kõlbas, aga sügavam sisu puudus. Stiili poolest polnud suurem asi.
Teksti loeti eesti keeles
Jan Tepo

Väga kõrgetasemeline Hargla jutt. Ja see on esimene kord, kui eesti oludes jutustus minus võõristust ei tekita.
Teksti loeti eesti keeles
Jan Tepo

Kuidas nüüd öelda? Mitte just kõige parem kogumik! Kodumaised autorid olid loetavamad kui ülejäänud. Võibolla on asi selles, et see anglo- ja muu värk, mida mujal maailmas kõvasti hinnatakse, meile (okey, mulle!) eriti peale ei lähe. Kõva madin ja sf jne. Pigem ootaksin natuke inimlikumaid jutte, mis reaalsusest väga kaugele ei lähe. Tõlkelugudest mõni oli isegi selline.
Teksti loeti eesti keeles
Jan Tepo

Kohutavalt naljakas jutt. Kuigi vähe tuimalt kirja pandud. Natuke kurb on kogumiku parimale loole 4 panna, aga mis teha.
Teksti loeti eesti keeles
Jan Tepo

Halli Hordi tulekus kõige mõrum jutt, paraku. Sedasorti õudusjutud ei ärata mingit huvi, et veel midagi selles zhanris lugeda. Paha-paha, poiss, ära enam sihukesi asju kirjuta!
Teksti loeti eesti keeles