Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Märt Laur ·

Siesta

(jutt aastast 2001)
http://algernon.ee/node/318

ajakirjapublikatsioon: «Algernon» 2001; september
♦   ♦   ♦

eesti keeles: antoloogia «Stalker 2002: Eesti ulmeauhinna Stalker laureaadid ja nominandid»

Tekst leidub kogumikes:
  • Algernon
Hinne
Hindajaid
2
1
8
2
0
Keskmine hinne
3.231
Arvustused (13)

See Ladina-Ameerika kant on ikka yks vahva koht. Harglal leiti sealt Jeesukese säilmed, siin jutus on sinna maetud kurat teab kes.. Järgmine kord avastab keegi seletamatutel asjaoludel Moskvast selvasse kandunud Lenini mausoleumi koos Pirita kloostrist pihta pandud Pyha Birgitta säilmetega.. Pinnase erosioon tekib kõigest sellest hauakaevamisest - kohalikud ei saa maisi kasvatada. ;)

Tekst muidu oli ju ysna Ok. Syzee aga peaks saama ulmeliseks teha ka ilma mystiliste templite ja haudadeta. Peategelane, see kes tydrikuid vahtis kogu aeg, oli kah.. teooria poolest kak miinimum Neptuni kaliibris taat, jutus jäi aga mulje kui jobust. Ainus abiks tegelane - too poksijast preester, kellest oleks pidanud alustama!, jäi kõrvaltegelaseks ja lasti täiesti tarbetult enne lõppu maha..

Koloriiti ju oli, just taustas. Jutt ka jookseb. Asjalikku syzeed on vaja. Mitte niimoodi, et lastakse ja myrgitatakse, keldrites tapetakse kymnete kaupa kylaelanikke.. lugeja aga vaatab seda kõike hajameelses arusaamatuses ja kehitab õlgu.

Sorry et ma niimoodi pahasti aga mulle öeldi autorile tuleb tõtt rääkida.

Teksti loeti eesti keeles

Ausalt öeldes Avole midagi lisada ei oskagi. Märksõnadeks on jah puudused tegelaskujude kujutamisel ning intriigi osas. Selles loos lihtsalt ei olnud midagi sellist, mis sisemuses mingisuguse "nõksu" tekitaks.
Teksti loeti eesti keeles

Midagi on selle loo juures tõsiselt katki. Püüan näppu peale panna.

Esimene asi, mis silma torkab on see, et tegu pole mitte lõpetatud jutu, vaid viimase draftiga, millegi sellisega, mille kirjanik aluseks võtab ja elavaks looks muudab.

Teine nõrkus on see, et eranditult kõik tegelased on kõrvaltegelased. Ühtegi tegelast pole sedavõrd avatud, et ta peategelaseks võiks pretendeerida. Jällegi asjaolu, mis kinnitab, et tegu pole mitte valmis jutu vaid pooltootega. Detailid on täiesti puudu.

Nii et lugu tuleks lõpuni kirjutada. Rohkem tegevust sündmuskohal, rohkem elusat dialoogi, mitte tegevuse kiirreportaazhi; siis ei häiriks ka see et me don mistaniminüüdoligi taustast vähe teada saame, kogu tema missioon üsna segaseks jääb, ja teiste tegelaste käitumine üsna motiveerimatu on.

Mõtestatud lahtikirjutamise tulemuseks võiks olla üsna vihane lühiromaan. Ja kui ise ei viitsi, anna Belialsile.

Teksti loeti eesti keeles

Ütleme kohe ära, et minule see lugu - hoolimata oma puudustest - meeldis. Aga laiema lugejamenu saavutamiseks tuleks autoril eelarvustustes öeldu kõrva taha panna. Jah, ehk ei olegi "Siesta" mõeldud laiatarbekraamiks, ent kahtlemata pole see ka mingi eliitkirjandus.

Tooks välja kolm puudust. Esiteks algas jutt liiga vara peale. Teiseks, oli (kohati) üledetailiseeritud. Kolmandaks puudus peategelane.

Ei puutu küll otseselt teksti, ent ülesehitus oli ikka liiga sarnane "Operatsioon Dekadentsiga"; nii et ka konstruktsiooni üle tuleks ehk mõtiskleda. Inspiratsiooni korrumpeeerunud võimumängudeks polnud vaja kaugelt otsida... ja jutu dateering viitab ju ka üsna selgelt, et kust see kuumuseviha. Aga keskendudes rohkem ühe tegelase teotsemisele saab tavaliselt ladusamalt jooksva loo.

Põhimõtteliselt on see, mida taheti teha, ju välja tulnud. Mulle läks naha vahele sel lõunamere saarel valitsev langusemiljöö, võõrandumine ja degradeerumine, mis ometi don Speio pani vaatama tulevikku, sundis edasi elama, haarama uue armastuse järele, mitte nutma taga minevikku (hukkunud poega). Kui oli vaja valida kättemaksu (mineviku) ning tuleviku (armastus) vahel - mis sellest, et see saab olema don Speio mõistes üürike - langes valik kõige selle suunas, millest tol saarel kõige rohkem puudu oli.

Hinne on peaaegu et "viis"..., ei, tegelikult ongi.

Teksti loeti eesti keeles

peab olema ikka väga, vää-ga ulmesõbralik (trüki)väljaanne, mis seda mustandit kirjanduse hulka kuuluvaks peaks.
Teksti loeti eesti keeles

Märt, ära pane esimeses kolmes arvustuses kõlanud «kriitikat» tähele! Igatahes mulle ei tundu see kuigi adekvaatne.

Mulle jäi tõesti hämaraks, mida «asjaliku süzhee puudumise» all silmas peeti, selge on vaid see, et mõnele arvustajale selline fantaasia-vorm lihtsalt ei sobi, mõni on ilmselt oma kõhu rämpstoiduga (loe: halvemat sorti Mike Resnicku jantlugudega) lihtsalt pöördumatult ära rikkunud ja maitsmismeele minetanud.Mõni jälle ei ole vist enam võimeline tarbima veidi hämaramas laadis kirja pandud ulmetekste, kus kõike ei teha puust ja punaseks, ja kus üht-teist ka ise aru tuleb saada. Ja et igas viimases kui kirjandusteoses ei pea ilmtingimata peategelast olema. Ja nii edasi. Ja nii edasi.

Rääkimata sellest, et tegu pole kaugeltki mitte mingi viimase drafti või mustandiga.

Loodan nüüd sedagi, et märgatakse, et niimoodi eelnevais arvustusis olnud mõtteid kritiseerides olen kenasti välja toonud ka selle, mida mina antud teksti puhul esile tõstan. Ja et tegu pole tühja lahmimisega.

Igaks juhuks siiski. Meeldis kohutavalt see pool-maagilis-realistlik miljöö, mis isegi Harglal selja prügiseks teeb, meeldis see, et jutt ei olnud kirjutatud mingis «traditsioonilises» võtmes, et oli natuke isesuguse ülesehituse ja karakteritepaigutusega. Meeldis huvitav fantastiline külg, samuti see, et tegelasi oli võimalik eristada ka nende jutu ja oleku järgi (mitte nagu Bergil, kus vaid nimed seda rolli täidavad).

Elav, värvikas ja pea perfektne maaling! Otse loomulikult pole see laiatarbekraam. Ning sama loomulikult ei tuleks seda Belialsile anda, kui just soovitajal pole tahtmist lugeda «üht vihast lühiromaani», kus lehekülgede kaupa kaljud ohkavad, keldriseinad ägisevad ja muu ulmekirjanduslik pseudoanimism õilmitseb.

Teksti loeti eesti keeles

Kui mitte väga pretensioonikas olla, siis vóib öelda, et lugu oli seeditav. Algas nagu normaalselt, aga siis jooksis kandev idee kuhugi metsa. Ootasin konkreetsemat esitust, et mis selles kirikus siis nii iseäraliku oli? Millest see tappev kuumus? Kuidas oli teatava don-i missioon kirikuga seotud? Ja miks korraga arusaamatu (ja mitte eriti korda minev) märul lahti läks?

Kirjeldused olid muidugi head, kuigi kohati koormavad. Aga kerge meeleolu tekkis ja see kompenseeris nii móndagi. Ja móned osavalt esitatud detailid (nagu vihje fellatiole) tóstsid loo väärtuse seeditavale tasemele.

Mind ei häirigi niivórd vastamata jäänud kysimused, kui kogu jutt oleks parajas móistuka vótmes kirjutatud vói pretendeeriks katsele viljeleda midagi postmodernset vói meelega AINULT vihjata jutu ivale... Aga kuna jutu esitluslaad mahub siiski klassikalisse raamistikku, siis ootaksin meelsamini, et ma ei peaks lahtiste otsade yle pead murdma jääma. Seetóttu kolm-pluss.

Teksti loeti eesti keeles

Püüdsin ette kujutada, nagu Golikov ja Sulbi arvasid, et see on hiigla hea jutt. Ei tulnud välja.
Autor pingutas ulmelisusega üle. Maailma kõrbestumist ja kuumenemist ning ookeanipinna kilomeetrilist langust ei kasutatud millekski ja sellepärast poleks neid üldse sisse tooma pidanud.

Muidugi ei pea igas loos peategelast olema, aga nad ei tohi ka külmaks jätta. Minu jaoks oli see nagu sipelgate igapäevaelu: see, mida nad teevad, on oluline nende endi jaoks, aga mina ei saa aru Cristobalist ja Mauriciost ja tunnen, et don Speio oli luuser nagu Igor "Igori surmas".
Lanzo assotsieerus mulle paavstiga, kes valitses 913-914 ja oli viimane ilma järjenumbrita paavst. Kui selle haud oleks olnud, siis see oleks veel midagi päästnud, aga pärast vaatasin, et paavst oli hoopis Lando.

Teksti loeti eesti keeles

Kuni viimse 100 täheni olin kindel et virutan jutule nelja, aga...Tohutult oli loogikavigu. See kõrbelinn ei olnud ju teab mis suur? Miks siis sellises mõtetus kolkas peaks olema juveliir ja degusteerija? Pointless job on see Ladina Ameerikas või kus iganes see tegevuspaik oli. Ükski mõistlik linna juhtiv meeskond ei loovuta äärmiselt suurt kultuuriväärtust (pühakoda) mingi tobeda kuumuse pärast -- lihtsalt selle pärast et vantidel oleks kus istuda. Ja kui linnapea oli sihuke altkäemaksuvõtja, siis oleks saanud hoopis teisiti kasutada teda ära... liiga klassikaline oli autori mõttelaad selles osas. Ja siis kuskilt 1000 kilomeetri kauguselt tulevad kohale buldoosrid??!! see ei ole normaalne. Isegi see pole tavaline, et kuskil kuumas kanjonilähedasel maaalal kohtad pühakoda. Kui kirjutada sellistest aladest juttu, siis tasub ikka ennast ka kujutleda sinnasamma. Esiteks pole ehitised sellised nagu sa kirjeldasid ja kirik kui selline on parim koht kus viibida (tead sa kui külmad võivad olla puht-kivist tehtud kirikud?) Igasugu elanike keldriviimised olid pointlessid. Võiks nagu selgitada ka miks see tarvilik on. Tapmine on kõige äärmuslikum ohust väljapääse viis minu teada. Kanjonid olid miskipärast karmilt mudased, massiivsed rauakolakad hakkasid alla vajuma. Ebanormaalsus. Autor ikka võiks tutvuda ka maastikuga, näiteks millised on kanjonid vihmasaju ajal. Loodusfilimidest ainult ei piisa. Targema inimese nõu on tarvis. Ja siis oli teksti lükitud ka mingi tobe naine, kes mõistatuslikul põhjusel pani surematu (jumala ilmselt?) armuma. Oli tahetud macholikult erootilist keskkonda luua teatud kohtades, kui milleks see? Kui sihukest juttu needusest kirjutada, siis tasuks ikka keskenduda rohkem teema läbimõtlemisele kui mingitele suvalistele kõrvalosatäitjatele hetkelisele kirjeldamisele nagu nad kõik olid. Kui kirjutada karmist needusest, siis võiks kirjutada tõsiselt--- realistlikult ja mis tekitaksid tunde nagu lugeja elaks sünduspaigas sees. Autorile lisamärkuseks -- ära lüki sisse mõtetuid võrdlusi (ala "nagu dingo puuris") Ja nimed olid nagu nad olid.. mitte meeldejäävad ja nagu seebikatest võetud. Ja nüüd kui ma üritan arvustust lõpetada (tuli küll välja kui kriitika) -- tekib tunne, et juttu oleks saanud KÕVASTI paremini ette kanda. Kirjutamisoskust autoril on, kuid... võiks nagu mõelda tekst kriitiliselt läbi. Siit ka kaks. PS: Armageddon kirjutatakse ilma H`ta.
Teksti loeti eesti keeles

Poolik ja viimistlemata, kuigi mõningat elamust siiski pakkus. Meeleolukas, muud ei oskagi öelda, sest süzee oli ikkagi lõpuni läbi töötamata. Ent ML-ist saab asja, niipalju võib lubada.
Teksti loeti eesti keeles

Suhteliselt talutav lugu, aga mitte nii hea et ma seda hindega "hea" hinnata raatsiksin. Lugedes kippus meelde Robert Rodriguez`i film "Desperado", kus samuti õhkkond tegevuse üle domineerima kippus. Hea film oli sellest hoolimata.
Teksti loeti eesti keeles

Olen enamasti Märt Saare arvamusega nõus, aga ainult enamasti. Mind vaevas terve jutu vältel tegelikult ainult üks küsimus, kuidas sai selline keset pärapõrgut asuv ja ilmselt ilma mingite kindlate sissetulekuallikateta linn endale kõike seda janti (luksust armastav korrumpeerunud linnapea, ehitustegevus, jne. jne.) lubada? Isegi pöördvõrdeliselt jõukamates regioonides oleks selline trall võimatu. Ja mis kuradima kast seal kirikus siis peaidus oli, et kõik seda ihkasid. Ja need paadunud kurikaelad, kus need tulid? Ja poksijast preester, nagu mingi seriaalikangelane jänkistanist! Inemeste motiveerituse tagamaad jäid ikka üsa ähmaseks. Loomulikult tuleb tunnistada, et atmosfääri tekstis oli, teose ülesehitus rikkus kõik ära. Lõppkokkuvõttes, kena pakend, aga ei mingit sisu. Kolm
Teksti loeti eesti keeles

Esimene autori pala mida olen lugenud, nii et ei oska seda tema teiste töödega võrrelda ja hinnata kas Lauri parimate tööde kategooriasse kuuluva teosega. Seetõttu panen hindeks ka igati korraliku 4, seda üldise eesti ulme kontekstis siis. Aga üldiselt lugu meeldis, eriti tegevuspaik - higist tilkuv kõrbe väikelinn, kus oodatakse iga vihmapiiska kui hingeõnnistust. Kiidan autori kirjutamisoskust, väga ladusalt kirjutatud ning mõnus lugeda, kui leheküljed raamatus kiiresti mööduvad. "Siesta" kutsub kindlasti teiste autori teostega tutvuma.
Teksti loeti eesti keeles
x
Jan Tepo
18.01.1965
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Selle jutu läbilugemine valmistas mulle piina juba esimestel lehekülgedel. Heietav ja lohisev jutustus ei tekitanud seda köitvat tempot, mis naelutaks pilgu teksti külge ega laseks raamatut või juttu enne käest ära panna, kui asi läbi. Seega tekkis tunne, et autor on loo suht mehhaniliselt ja tuimalt kirja pannud ja selle kirjutamine oli talle ehk sama suur vaev, kui lugemine minu jaoks. Väike tempomuutus toimus jutu lõpus, kuid see ei päästnud enam suurt midagi.

Vaadates eelarvustajate kiidulaulu ja lõputut ahhetamist, murran siin omaette pead, et mis rahvast õigupoolest selle jutu juures köidab? Kas see, et kristluse teemat vägistatakse? Või (pseudo)ajaloolised detailid ja miljöö? Aga jätame selle...

Kindlasti lähtub mu hinnang isiklikust maitsest. Aga kuna olen aastate jooksul õppinud vaatama ka tehnilist teostust, siis see pool kipubki loo uimaseks tegema. Jah, ma tean, et enamus ajaloolisi raamatuid on just võimalikult lohisevas võtmes kirjutatud, kus üle pingutatakse arhailise või poeetilise sõnavalikuga. Aga kui tulemus on selline, et esimesed 30 lehekülge lugu lihtsalt seisab paigal ja viimasel 20 leheküljel teeb paar väikest sammu, siis meenutab lugemiselamus pigem koolipõlve ja oh-kui-tüütuid kohustuslikke raamatuid (balzak ja co), mille mõte mattus paksu sõnadelaviini alla.

Tahaks küsida edasi retooriliselt, et kas (pseudo)ajalooline jutustus nõuab tingimata passiivset jutustuslaadi? Aga samas on see autori valik, kuidas teostada ja kui söödavaks jutt teha. Mõned naudivad... aga mina ohkan raskelt ja leian, et olen kümneid kordi huvitavamaid jutte Hargla sulest lugenud. Ja paremusjärjestuses oleks see jutt kindlasti viimaste seas. 3 pika sabaga...

Teksti loeti eesti keeles

Väga sorav ja põnev lugemine. Eriti meeldis ajastu hõng, mida autor tekitada suutis. Aga lõpp oli liiga klisheelik. Hargla jutte lugedes mõtlen tihtipeale, et kas lõpp ei tule tal alati välja või on tal lihtsalt halb maitse lõppude osas. ;)
Teksti loeti eesti keeles

Kogumiku halvem lugu. Nii segane-sogane, et täiesti võimatu on midagi asjalikku öelda. Autorile soovitaks edaspidi enne korralikult läbi mõelda, millest jutt on. Hakkas tõsiselt huvitama hoopis see, et kas Laur oskab ise jutust arusaadavat lühikokkuvõtet teha, tuues ühtlasi välja ka jutu poindi. Sügavalt kahtlen selles. ;)
Teksti loeti eesti keeles

Barker kirjutab sümpaatselt. Jutt oli samuti hea, kuid arvestades Barkeri võimeid, siis jääb ikkagi sinna keskpärasuse kanti. Tartu miljöö oli mõnus, tegelased huvitavad, aga lõpp polnud paraku suurem asi. Väga "odav" lahendus.
Teksti loeti eesti keeles

Ma ei mõista eelarvustajate nurinat, nagu oleks loos mingeid ebausutavusi. Tänu nendele arvustajatele alustasin lugemist väikese eelarvamusega, kuid kõik osutus väga usutavaks ja normaalseks. Tundub, et BAASis toimib see naljakas printsiip, et üks kobiseb midagi ees ja teised kaagutavad järgi, ise eriti süvenemata. ;)

Nii nagu mina jutu kulgemisest aru sain, ei tuuseldanud kleenuke naisterahvas Alfredi vasaku käega, vaid lahmis jõuetult ja hüsteeriliselt niisama. Tüüpiline näägutav pereema, mu arvates. Dee ei klohminud ka võõrasisa “nigu vana mees”, vaid tal oli ainult üks-kaks võidukat momenti. Ülejäänud aja ta peamiselt põgenes. Gina oli täpselt sihuke, nagu kõik tänapäeva tibid. Okei, see selleks.

Minu arvates on selle jutuga Trinity saavutanud midagi täiuse lähedast. Iga detail on mingi idee teenistuses, iga poetatud vihje kütab pinget ja juhatab lugeja kenasti kulminatiivsesse lõppu. Kausaalsusseosed on üpris geniaalsed. Aga põhiline on ikkagi terviklahendus ja hea lugemiselamus. Pean juttu kogumiku parimaks, kuna see jutt on mulle alatihti uuesti ja uuesti meelde tulnud… a’la, teemal “habras maailm”. Et kui liblikas Uus-Meremaal tiibu lehvitab, võib see New Yorgis tormi põhjustada. Või et kuskil Hansapangas võib minu süütu hiireklõps (viirusega kirjal) põhjustada börsikrahhi. ;)

Teksti loeti eesti keeles

Sepa raamat on "ajatu". Nimelt, kui mõelda, et mis vanuses lugejale teos sobida võiks, siis ei oska öelda.

Fantaasialend liigitub autoril eelpuberteedi ikka. Kümne-kaheteist aastaselt istusin ma pool suve võrkkiiges ja fantaseerisin kõiksugu tulnuk-armulugusid enamvähem samal tasemel. Noorteromaaniks raamatut lugeda ei julge, sest noorteromaan peaks eeldama tegelaste samaealisust, kellega nad ennast samastada võivad.

Täiskasvanuid taoline lapsemeelsus just ei vaimusta, kuna lugedes tuleb tõeline alaarenenu tunne peale. Nõnda ongi raamat eatu ja ajatu.

Mis kirjutuslaadi puutub, siis eelarvustaja on kõik juba ära öelnud. Minu arvates on raamat paha, nõme ja mõttetu, aga kui keegi nii väga tahab, eks lugegu pealegi.

Teksti loeti eesti keeles

Üllatavalt kõrgetasemeline kogumik, mida ei söendaks üldse kogumikuks nimetada. Kuna kõik jutud on nii tihedas seoses, võinuks mingi trikiga raamatu isegi romaaniks vormida. Trinity on minu jaoks suhteliselt värske avastus ja olin päris üllatunud, et kodumaine ulmeautor nii sisukaid ja kvaliteetseid jutte kirjutab. Kui autoril ilmub aastas vaid paar teksti, siis on näha, et rõhk ei ole kvantiteedil. Pea kõikides juttudes on läbivaks teemaks armastus ja klassikalist ulmet asendab kohati kerge nihkega unenäolisus. Tegelased arutlevad ja mõtlevad teinekord kainemalt kui mina lugejana. Ja vahepeal tekkis päris palavikuline tunne. See tähendab vist, et raamat on piisavalt sugestiivne ja kaasakiskuv.
Teksti loeti eesti keeles

Kogumiku viimane jutt on fantaasialennu poolest vahest kõige uhkem. Vahvad tegelased, veel vahvam muinasjutuline ja pooleldi elus maailm, kus kogu see parajalt jabur seiklus aset leiab. Jutu lõpp on eriti optimistlik ja rabab terviklikkusega. Mõtlesin pärast tükk aega järele ja proovisin ühtses maailmas toimuvad lood enda jaoks paika panna, aga see oli päris lootusetu ettevõtmine. "Tervitusi Alcypast" haakus kõige rohkem "Unenägude jumalaga" - mõlemad romatiseerivad vaimuhaigusi ja jätavad autobiograafilise mulje. Võibolla polegi see ainult mulje? Igati hea jutt, omapärase sõnakasutuse ja stiiliga.
Teksti loeti eesti keeles

Lugeda oli huvitav. Kuid selles loos puudub Trinity juttudele iseloomulik müstika. Jutt on ülesehituselt liiga lihtne. See-eest jutu sisu on autorile omase käekirjaga filosoofiline. Keeleliselt väga hea lugu. Tekkis ainult küsimus, et kas kadunud paradiisi idee esitamiseks on tõesti vaja nii ulmelise butafooriaga maailma? Muidu väga tugev lugu, kuid jutu lõpp keeras komödjandiks, mis nullis lugemise käigus tekkinud emotsiooni. Seega tugev neli.
Teksti loeti eesti keeles

Poole lugemise pealt avastasin, et see jutt haakub tugevalt "Unenägude jumalaga". Pisike vihje justkui osutab, et need polegi mõeldud eraldi lugemiseks. Igal juhul meisterlikult teostatud painaja. Oleviku vorm muudab teksti eriti sugestiivseks. Võibolla unenäod (kui ta seda oli) toimuvadki olevikus!
Teksti loeti eesti keeles

Väga värskendav lugemine, mis oma sisu keerukuselt jäi tükiks ajaks painama. Religioosne ja filosoofiline alltekst pulseerub kohati liigagi pealetükkivalt ja hävitab tüüpilisele ulmejutule omase lihtsakoelisuse. Kuid just nimelt see lisabki loole värskust. Müstilised M-tähega naiskujud, hea ja kurja lahustumine, jumalaks ja inimeseks olemine... kõik need sisse poetatud ideed loovad mõnusalt painava keskkonna, rääkimata jutu sügavast ideest. Lugesin ja küsisin endalt, et kas tõesti on tegemist kodumaise autoriga. Kui ei teaks, poleks iial arvanud!
Teksti loeti eesti keeles

Oli täiesti selge ettekujutus esmalt, mida ma selle jutu kohta öelda tahan, aga mida uuut saakski nüüd enam öelda? Tekitas mõtteid, et äkki ongi ajalugu tsükliline! Lugesin vahelduseks liba-ajaloolisi raamatuid, kus arheoloogid spekuleerivad, et vaaroadel olid elektripirnid ja mannamasinad ja lennumasinad ja siis vajusid nad ajaloo käigus unustusehõlma. Miks mitte ei võikski nende õhus keerlevate ideedega nii olla? Vanu asju avastatakse uuesti, jalgrattaid leiutab iga tohman oma koduseinte vahel jne. Kui Aleksandria rmtkogu maha põleb, siis ühel hetkel peab ju keegi need uuesti üle kirjutama.

Positiivne ja hea lugu vanal ja tähtsal ideel, mis uues kuues. MFi loeks hea meelega veelgi!

Teksti loeti eesti keeles

Ei saa nõustuda, et täielik saast puudub. Nii mõnigi mõttetu jutt oli ka tasemel palade vahele poetatud. Aga et kogumik on üle keskmise, sellega tuleb nõustuda. Tõeliselt häid lugusid on pool raamatut täis. Friedenthal ja Trinity olid mu jaoks täiesti uus ja positiivne avastus, Hargla jutud (va paroodiad) olid samuti viimasepeal, ülejäänud kippusid olema mitte enam nii head tekstid. Kokkuvõttes asjalik ettevõtmine.
Teksti loeti eesti keeles

Selline postmodernne muinasjutt, mille peale ei oska suurt midagi öelda. Meeldis natukene, aga enamasti oli tüütu lugeda. See pole hea märk, kui mõtled pidevalt, et küll venib, saaks juba läbi.
Teksti loeti eesti keeles

Väga positiivne elamus oli. Jutu temaatika ja teostus mõjus väga värskendavalt. Jäin pikalt mõtlema lõpu üle, aga etteheiteid teha ei söenda, sest klassikaline puänteeridud lõpp polegi mu maitse. AT on minu jaoks täiesti uus nimi ja selle jutuga on tekkis tõsine huvi ta loomingu vastu. Palju kiidetud autor, nii et tuleb tutvust teha.
Teksti loeti eesti keeles

Jutt on hea, suisa eeskujulik, ent ulmet jäingi otsima. Võibolla pole ma kõige tähelepanelikum lugeja. Isiklikult ei häiri need piiripealsed asjad, sest kui asi hästi kirjutatud, siis mul ükskõik mis teemal see ka pole. Dzässi armastus ka olemas, nii et kõik on normis.
Teksti loeti eesti keeles

Nigel lugu, kuigi midagi nagu oli. Lugesin siis ühe korra veel ja leidsin, et see midagi oli Veskimehe nimi. Paremate lugude ballast seal taga kergitab natuke hinnet, aga kui päris aus olla, siis tahaks kolmega piirduda.
Teksti loeti eesti keeles

Poolik ja viimistlemata, kuigi mõningat elamust siiski pakkus. Meeleolukas, muud ei oskagi öelda, sest süzee oli ikkagi lõpuni läbi töötamata. Ent ML-ist saab asja, niipalju võib lubada.
Teksti loeti eesti keeles

Täiesti arusaamatu ettevõtmine. Võibolla mujal maailmas kuulub see hea tooni juurde, kui parodeeritakse, aga need junnid siin head tooni küll ei näita. Paar vaimukust oli, aga enamasti jääb mulje, et kõvemad mehed tahavad konkurentidele ära teha. Kirjandusest on asi igatahes väga kaugel.
Teksti loeti eesti keeles

Kui MF pole ulmes veel endale nime teinud, siis see jutt annab hea müksu küll. Inteligentne, hea fantaasiaga ja põnev. Järelemõtlemisruumi jääb küllaga. Ei jää midagi muud üle, kui Algernon lahti ja otsima, mis MF veel kirjutanud on. Minu jaoks täiesti uus autor.
Teksti loeti eesti keeles

Ma ei mõista, miks see stsenaarium Stalkeri võitis? Lugeda kõlbas, aga sügavam sisu puudus. Stiili poolest polnud suurem asi.
Teksti loeti eesti keeles

Väga kõrgetasemeline Hargla jutt. Ja see on esimene kord, kui eesti oludes jutustus minus võõristust ei tekita.
Teksti loeti eesti keeles

Kuidas nüüd öelda? Mitte just kõige parem kogumik! Kodumaised autorid olid loetavamad kui ülejäänud. Võibolla on asi selles, et see anglo- ja muu värk, mida mujal maailmas kõvasti hinnatakse, meile (okey, mulle!) eriti peale ei lähe. Kõva madin ja sf jne. Pigem ootaksin natuke inimlikumaid jutte, mis reaalsusest väga kaugele ei lähe. Tõlkelugudest mõni oli isegi selline.
Teksti loeti eesti keeles

Kohutavalt naljakas jutt. Kuigi vähe tuimalt kirja pandud. Natuke kurb on kogumiku parimale loole 4 panna, aga mis teha.
Teksti loeti eesti keeles

Halli Hordi tulekus kõige mõrum jutt, paraku. Sedasorti õudusjutud ei ärata mingit huvi, et veel midagi selles zhanris lugeda. Paha-paha, poiss, ära enam sihukesi asju kirjuta!
Teksti loeti eesti keeles