Karel Michal

Kui nüüd Hargla ise millegi uue ja uhkemaga sel aastal ei üllata, siis tahaks ma seda juttu 2002. aasta Stalkeri-võitjaks pakkuda.

Sisust ei räägi, ostke ja lugege Kirjanike Liidu ajakirja, mis muide üha mitmekesisemaks ja nauditavamaks Udo Uibo pädeva toimetajakäe all muutub. Ja Francois Serpenti ajal on ka kriitikarubriiki otsekui uus hingamine tulnud. Pealegi kirjutab Jürka samas numbris Pelevinist ning Belials Harglast.

Selle muusikast ja armastusest rääkiva ning tänapäeva Kopenhaagenis aset leidva jutu puhul pean ka enesele veidi tuhka pähe kallama ning autori suunas vabandused teele saatma. Nimelt, kui seda kunagi esialgses käsikirjaversioonis lugesin, polnud mulje pooltki nii võimas. Et pidin lausa Lucius Shepardi jutu «A Little Night Music» arvustuses ära mainima ja kõrvutades Lääne mehe paremaks kuulutama. Noh, enam ma selles nii kindel polegi. Mõlemad suurepärased fiilingutekstid, veidi skisoidsed. Ja väga erinevad.

Hargla jutt hakkaski elama alles teisel lugemisel, paberilt lugemisel. Imponeeris erakordselt nõtke lausestus, tekst suisa voolab.No lugege, pagan võtaks!:)

Ja otse loomulikult on ulmet selles loos küllaga!

Isegi teksti sujuvuses on Hargla teinud märgatava edasimineku. Varasemadki jutud olid selle poole pealt OK, seekord aga hakkas voolavus lausa silma. Täpselt ei saagi aru, kas selline tekst tuli loomulikku teed pidi, või on selle taga iga lause üle ja üle lihvimine. Tulemus on sellegipoolest meeldiv ja haarav -- ka siis, kui (nagu antud juhulgi) lugejale kõik pealkirjaks oleva muusikastiiliga seonduv üpris esoteeriliseks jääb.

Mida veel -- naispeategelaste nimed kippusid segi minema. Siis, aeg-ajalt tekkisid paralleelid Kenderiga; kohad, kus pilt manati ette pisut pseudoükskõikses jäme-bravuurikas stiilis. Seekord jäi Harglal ka detailirohkuse reha otsa astumata, tegelased ja olustik on kujutatud just paraja põhjalikkusega. Kuna tegevus toimub ajas ja kohas, millega autoril on tihedad isiklikud kokkupuuted, siis on tulemus sellevõrra usutavam ja kergemini omaksvõetav.

Stalker? Ehkki pool aastat seisab veel ees, ma pärast "Fusioni" lugemist teistele autoritele panuseid teha enam ei julgeks...

On väga sümpaatne, et Hargla selle kirjutas -- mulle on alati meeldinud tykid, milles inimesed kirjutavad sellest, mis neile kunstis, kirjanduses, muusikas, armastuses, poliitikas vms asjas olulised on ja ei aja niisama mula.

Stiili osas meenub kohe Kerouaci "Teel", kuid JK oli siiski tunduvalt elavam ning vahetum, käesolevas teoses satuti vahepeal siiski liigsesse targutamisse, seda eriti lõpuosas, nagu Silver Säragi enne mind märkis.

Ulme ja antud teose vahekorra osas vähemalt minu arvates Raul eksib. Siin on fantastikat ulme jaoks liiga vähe, põhivoolu jaoks jälle tiba palju -- tulemus pole liha ega kala. Tavaliselt mulle maagiline realism jms segased suunad meeldivad, ainult et antud loo puhul hakkas millegipärast tüütavaks muutuma -- kui on ette teada, et Hargla nagunii ulmevälist juttu ei kirjuta, siis hakkad alateadlikult ootama, kus nüüd see fantastika sisse tuuakse ning see hakkab pikapeale häirima, eriti kui fantastika veel miagi iseäranis säravat või uudset ei ole ka. Näiteks Bradburyga sellist probleemi ei teki, tema puhul ei või kunagi aimata, kuhu välja jõuutakse. Kui juba on võetud suund piiripealsetele juttudele, siis võiks minu arvates kirjutada ka mõlemal pool piiri asuvaid asju -- seda enam, et ka paljud need RB loo, mis ulme ei ole, on siiski väga erilise kiiksuga. See ootus, et kus siis see lubatud ime on, mis kindlasti tulema peab ja tuligi, segas mind selle jutu juures kõige rohkem -- aga samas on selge, et see konkreetne lugu selles kõiges küll süüdi ei ole.

Ja lõpuks, eesti keeles mina vähemalt eelistan küll "džäss" kirjutada ja lugeda.

Selle tõttu tõmban hinnet alla. Süda ei luba muidugi kirjelduste ja meeleolu pärast palju vähem panna. Positiivse poole peale jääb ka, tsiteerin: «autoripoolne edvistamine spetsiifilise muusikalise maitsega» (vt ülal). Just see, linn, kohvikud, tõstab loo minu jaoks viletsusest välja. Ulmetekstina pole see aga suurem asi – aga vägisi jääbki mulje, et tegemist ongi spetsiaalselt Loomingu jaoks kirjutatud tükiga. Sorry kui eksin.
Viimaks – lihtsalt Kristjani mõtte kordamisena – ütlen veel, et ei ole sugugi hea, kui lugeja hakkab ootama millal see ulme tuleb. Ei ole ju tarvis alati siis ulmet kangutada – niisama oleks parem olnud.