See teos on suurepärane vaade inimeste hingedesse ja mõtetesse. Lugu räägib mehest, kes suudab mõtteid lugeda. Lugu ennast ja minu mõtteid selle kohta saab lugeda aasressil: http://www.obs.ee/cgi-bin/w3-msql/algernon/jutt.html?id=963
(jutt aastast 2000)
https://algernon.ee/unen2gude_jumal
eesti keeles: Andre Trinity «Unenägude jumal» 2002
Tegelikult on päris raske Trinity lugude kohta midagi ütelda. Ei tea kunagi, kas olen õigesti aru saanud. (võta seda kui komplimenti)
“Unenägude jumala” mõttetihedus ilmnes alles loo lõpus. Esmapilgul tundus, et autor kavatseb kirjutada ainult M. tähega naistest ning kõiksugustest skisofreenilistest fantaasiatest. Kokkuvõttes nii see oligi, aga lugude vahel jooksvad paralleeltekstid andsid jutule uue tasandi. Algul ei taibanud hoobilt ära, miks need seal üldse on. Teistkordsel lugemisel väändus minategelase nimi (Trinity) juba metafüüsiliseks kolmainsuseks ja unenäo-jeesuseks, kelle objektitu nartsitsism rahuldab oma armastuse vajadust enda loodud maailmas. Ehk Kolmainsusliku Jumala üks osa (N: Jeesus) veedab aega maapeal ja on hädas naiste ja enda olemusest tulenevate ebaharilike kogemustega. Ainuke viide jumalikule päritolule seisneb müstilises võimes teiste mõtteid lugeda ja unenägudes ringi kolada. Minategelase identiteedikriis oli edasi antud mõnusalt vildakate sisemonoloogidena.
See oli vaid üks märgatav tasand. Lugu oli sedavõrd võimalusterikas, et sealt võis välja lugeda veel igasuguseid erinevaid variante. Näiteks, miks on pealkiri “Unenägude jumal”? Tabasin jutu ühes paralleeltekstis mõtte, et Jumalal on igavikus igav ja seetõttupõgeneb ta unenägudesse pakku. Ja maailm polegi midagi muud, kui Jumala unenägu. Võibolla sain valesti aru? Vói peabki nii aru saama, kuidas parasjagu saadakse! Seda ei saagi vist muudmoodi teada, kui tuleb autorilt küsida.
Teine huvitav moment oli selles, et Trinity sunnib selle looga lugema tema varajasemaid tekste. Loost jooksis läbi nii “Meeleparandaja” kui ka “Mina ja Teine”. Mõlemad hakkasid tagant järele uues kontekstis uut moodi paistma. “Mina ja Teise” tegelase Saddor Romero mystiline raamat "Teise Manifest" andis kahe loo vahele mõningat mõtteruumi. “Meeleparandajale” oli ka pisike vihje.
“Mina ja Teine” eraldi jutuna polnud teab mis hea lugu, aga käesoleva loo kontekstis muutus see päris loetavaks. Oluliseks sai hoopis kummaline atmosfäär, mida autori erinevad lood tekitavad.
Stiili osas tahaks veidi nuriseda. Jutustav-pihtimuslik stiil iseenesest oli suurepärane, kuid vahepeal vajus see kuidagi ära. Jutt algas mõnusalt ja köitvalt, kuid loo keskel lõi stiil kõikuma. Hakkas natuke igav. Loo lõpus tuli hea fiiling tagasi. Muidugi väikeste arusaamatustega. Näiteks, miks kasutas autor vahepeal oleviku stiili? Jäi mulje, et minategelane peatas nädalaks aja. Ei-noh, äkki peataski!
Kokkuvõttes oli lugu tervikuna VÄGA HEA. Kaasaegne ja piisavalt uudne lähenemine ulmele. Kui Trinity plaanib tulevikus sama mõttetihedaid jutte kirjutada ja psühholoogilis-realistliku ulme juurde jääda, siis soovin vaid edu! Minu, kui tänuliku lugejaga võid arvestada! Jään ootama…
Praktikas poleks võimalik selle ande salajas hoidmine, kui see avaldus juba lapseeas, nagu autor ütleb. Laps peaks selle võime olemasolu loomulikuks kõigil inimestel ja räägiks sellest oma vanematele. Autori väide, et minategelane seda ei teinud, pole usutav.
Need n.-ö. kompositsioonilised etteheited kaotavad suuresti oma mõtte teksti teist korda lugedes. Siis on kõik täiesti paigas. Nii et tõeliseks küsimuseks, mida antud tekst tõstatab, on järgmine - kas autori poolt jutustatav lugu peab olema täielikult mõistetav esimesel lugemisel? Kas autorist pole ülbe eeldada, et keegi tema teksti ka kaks (või enam) korda lugeda tahab.
Hea küsimus. Asja võib vaadelda ka teisest vaatepunktist. Mulle on alati meeldinud lood, mis midagi varju, ebaselgeks jätavad (sõgedate kirjanike sõgedad lood). Kõik ei pea olema üksipulgi lahti harutatud (ehkki enesestmõistetavalt on kusagil piir, millest alates muutub tekst seosetuks mõminaks) ja hea autori puhul on see pigem boonus kui puudus.
See eeldab siiski teksti üldist köitvust. "Unenägude jumala" puhul on see tingimus täidetud, hoolimata mõnedest segadusseajavatest momentidest esmalugemisel, ei teki hetkeksi igavustunnet ja eri soost tegelaste keerulised suhted on nii või teisiti alati olnud maiuspalaks.
Ja lõpuks pole üldse eriti oluline, et jutu teosoofiline aspekt mul julgelt üle pea käib (lõppkokkuvõttes - kas autor isegi kõike selge ja teadvustatud plaani alusel kokku kirjutas?).
Vaadates eelarvustajate kiidulaulu ja lõputut ahhetamist, murran siin omaette pead, et mis rahvast õigupoolest selle jutu juures köidab? Kas see, et kristluse teemat vägistatakse? Või (pseudo)ajaloolised detailid ja miljöö? Aga jätame selle...
Kindlasti lähtub mu hinnang isiklikust maitsest. Aga kuna olen aastate jooksul õppinud vaatama ka tehnilist teostust, siis see pool kipubki loo uimaseks tegema. Jah, ma tean, et enamus ajaloolisi raamatuid on just võimalikult lohisevas võtmes kirjutatud, kus üle pingutatakse arhailise või poeetilise sõnavalikuga. Aga kui tulemus on selline, et esimesed 30 lehekülge lugu lihtsalt seisab paigal ja viimasel 20 leheküljel teeb paar väikest sammu, siis meenutab lugemiselamus pigem koolipõlve ja oh-kui-tüütuid kohustuslikke raamatuid (balzak ja co), mille mõte mattus paksu sõnadelaviini alla.
Tahaks küsida edasi retooriliselt, et kas (pseudo)ajalooline jutustus nõuab tingimata passiivset jutustuslaadi? Aga samas on see autori valik, kuidas teostada ja kui söödavaks jutt teha. Mõned naudivad... aga mina ohkan raskelt ja leian, et olen kümneid kordi huvitavamaid jutte Hargla sulest lugenud. Ja paremusjärjestuses oleks see jutt kindlasti viimaste seas. 3 pika sabaga...
Nii nagu mina jutu kulgemisest aru sain, ei tuuseldanud kleenuke naisterahvas Alfredi vasaku käega, vaid lahmis jõuetult ja hüsteeriliselt niisama. Tüüpiline näägutav pereema, mu arvates. Dee ei klohminud ka võõrasisa “nigu vana mees”, vaid tal oli ainult üks-kaks võidukat momenti. Ülejäänud aja ta peamiselt põgenes. Gina oli täpselt sihuke, nagu kõik tänapäeva tibid. Okei, see selleks.
Minu arvates on selle jutuga Trinity saavutanud midagi täiuse lähedast. Iga detail on mingi idee teenistuses, iga poetatud vihje kütab pinget ja juhatab lugeja kenasti kulminatiivsesse lõppu. Kausaalsusseosed on üpris geniaalsed. Aga põhiline on ikkagi terviklahendus ja hea lugemiselamus. Pean juttu kogumiku parimaks, kuna see jutt on mulle alatihti uuesti ja uuesti meelde tulnud… a’la, teemal “habras maailm”. Et kui liblikas Uus-Meremaal tiibu lehvitab, võib see New Yorgis tormi põhjustada. Või et kuskil Hansapangas võib minu süütu hiireklõps (viirusega kirjal) põhjustada börsikrahhi. ;)
Fantaasialend liigitub autoril eelpuberteedi ikka. Kümne-kaheteist aastaselt istusin ma pool suve võrkkiiges ja fantaseerisin kõiksugu tulnuk-armulugusid enamvähem samal tasemel. Noorteromaaniks raamatut lugeda ei julge, sest noorteromaan peaks eeldama tegelaste samaealisust, kellega nad ennast samastada võivad.
Täiskasvanuid taoline lapsemeelsus just ei vaimusta, kuna lugedes tuleb tõeline alaarenenu tunne peale. Nõnda ongi raamat eatu ja ajatu.
Mis kirjutuslaadi puutub, siis eelarvustaja on kõik juba ära öelnud. Minu arvates on raamat paha, nõme ja mõttetu, aga kui keegi nii väga tahab, eks lugegu pealegi.
Positiivne ja hea lugu vanal ja tähtsal ideel, mis uues kuues. MFi loeks hea meelega veelgi!