Kasutajainfo

André Trinity

23.09.1974–

  • Eesti

Teosed

· André Trinity ·

Glorie igavene kohalolek

(jutt aastast 2001)
https://algernon.ee/node/317

ajakirjapublikatsioon: «Algernon» 2001; september
♦   ♦   ♦

eesti keeles: Andre Trinity «Unenägude jumal» 2002
antoloogia «Stalker 2002: Eesti ulmeauhinna Stalker laureaadid ja nominandid»

Tekst leidub kogumikes:
  • Algernon
Hinne
Hindajaid
6
6
3
1
0
Keskmine hinne
4.063
Arvustused (16)

Tükk aega avaldamisest juba möödas, aga keegi pole arvustanud... teeme siis otsa lahti. "Glorie" polegi niiväga in-your-face slipstream kui Trinity nime autorina nähes arvata võiks. Ulmelist elementi on rahuldavas koguses, olgugi et selle võinuks veidi vähemale arvule lehekülgedele laiali määrida. Jutu fookuses on võluv naine-protagonist, kes näib suutvat samal ajal eri kohtades olla; otse loomulikult tekitab see ka hulgaliselt probleeme nii tema teadlasest (eks)abikaasas kui teistes (küll vähestes) tegelastes. Sisust rohkem ei räägi, see on kirjutatud üpris realistlikus võtmes, mis Trinity puhul on vist samuti tavaline. Hinde tõmbab alla see, et kirjeldused ei suutnud silme ette pilti luua -- kõik askeldasid ja toimetasid ja rääkisid, aga silme ette see ei kerkinud, kui paar juhtu välja jätta. Näiteks need karjuvad silmad, detail, mida ma olen eelnevalt kindlasti juba kusagil lugenud/näinud; või siis viide kroanismile. Ja puändiga seoses meenub kohe "Dogma"-nimeline film. Kuid üldjoontes... mõttega kirjutatud ning loetav. Mõneti selgema süzhee ja põhjendatumate dialoogidega kah, kui mõned eelmised, letargiasse kalduvad jutud.
Teksti loeti eesti keeles

Hästi kirjutatud, kuid poole pealt tõmbas jamaks... See oli nüüd minu äärmiselt subjektiivne seisukoht. Nimelt jätavad mind religiooni ja eriti kristluse üle arutlemised suhteliselt külmaks ning see käib ka ja eriti käesoleva jutu kohta. Sealtmaalt, kus minategelane preestriga kohtus, oli lugu minu jaoks kadunud. Aga ma komplimenteerin tõsiselt jutu esimest poolt, kaasarvatud need vestlused, mida eelarvustaja kritiseeris. Muuhulgas üllatas jutu esimene pool meeldivalt hämara hägu suhtelise puudumisega, sündmustik oli mõistetav ning ei tekkinud küsimust sellest, kas autor ikka ise saab aru, mida kirja paneb. Hindeks tugev kolm, kuid seda eelkõige sisulise käänaku eest religiooni teedele, ainult vormi eest annaksin vabalt viie ära.
Teksti loeti eesti keeles

nais-jeesus! kuna kromosoomid ei võimalda poisslapse neitsistsündi! mis puutuvad kromosoomid juudi müstikasse? ja liiatigi omnipresentne? mis teatavasti kolmainsuse miski muu osa atribuut. juudi (vms) müstikale pole ju mõtet loogikaga läheneda. seda kas usutakse või ei usuta.

olles ka autoriga nõu pidanud, jään ma ikka arvamuse juurde, et pole suurem asi jutt. et on kokku pandud liiga palju ja liiga erinevaid asju. ok, algus on suht korralik, siuke abielupaari love-hate suhe, midagi veidrat on õhus ja jõnglane seda kõike jälgimas. siis kaob jõnglane sujuvalt ära ja tuleb kaks juppi, millest kumbki sobiks algusega kokku. mees ehitab masina, millega seksuaalfantaasiaid välja elada - ehkki antakse mõista, et masinal on ka muid ja kavalamaid kasutamisvõimalusi. ja selgub, et naine on tegelikult mingi N eksemplaris esinev imepärane tegelane. ei saanud lõpuni päris aru, kas ta on igas viimases kui naises või siiski valikuliselt. aint need valikuprintsiibid jäävad sel juhul segaseks. oleks lugu olemas siis, kui mitte-päris-tavaline naine oleks konkreetse mehe välja valinud just masina ehitamise pärast. (et ta omnipresentsuse-võimest hoolimata täies tükis pooleks aastaks mehe sõbra juurde kaob - no ju see siis sümboliseerib... hmm, midagi naiselikku.) ja et naise üleloomulikest võimetest ning mehe masinaehitamise-võimetest tekib kokku midagi nende ühise jõnglase jaoks (kelles küll mingid võimed veel ei avaldu). et siis praegusel kujul segane ja mitte eriti köitev värk ikkagi.

Teksti loeti eesti keeles

Nõustun Kristjani ja Musta Kassiga, aga mitte Märdiga. Loodetavasti polnud Glorie siiski protagonist.
Algus oleks juba vaat et viiegi andnud, aga lõpp on vale koha peal. Võinuks olla varem, veel parem, kui olnuks hiljem. Mida teadlane oma teadmisega nüüd peale hakkab? Praegu 4-.
Teksti loeti eesti keeles

Selle jutu puhul hindan väga kõrgelt teatavate ja mitte nii väga silma torkavate ideede rakendust. Järjepidev siduvus enamuse eelnevate (ja miks mitte ka tulevaste) lugudega moodustab ühtse maailma ja see köidab.

Kas "Glorie..." lugu ka klassikalise novellikaanoni tingimustele vastab, see jääb minu jaoks vägagi teisejärguliseks. Trinity kirjutab niikuinii parajalt "alternatiivset" teksti, mille lõpuni mõistmine jääb ka kõige hoolsamal vaatlemisel varjatuks. Aga proovida tasub igal juhul.

"Glorie..." loo mõte tundub olevat armastuse, jumala ja muude selliste valdkondade klassikaliste arusaamade õõnestamises. Meelde jäävad mitmed veidrad ja üsna originaalsed kujundid, millega on juttu illustreeritud.

Midagi adekvaatset on mul loo kohta raske öelda, kuna Trinity maailma kohta artiklit kirjutades uppusin ta tekstidesse totaalselt ära ja olen veel siiani nende mõju all. Keda huvitab juttude veidram tasand, võib mu analüütilise artikliga muidugi lähemalt tutvuda (oktoobri Algernon 2001).

Teksti loeti eesti keeles

Panen täiesti rahuliku sydamega viie ära. Ma ei saa öelda, et mulle isiklikult Trinity tekstid hullu moodi meeldiksid, kuid see on rohkem minu isiklik kiiks ja oleks patt selle pärast väärt jutule n6rgem hinne panna. Hindan Trinity juures eriti seda, et ta on suutnud luua mingisuguse oma maailma, mis jookseb ta juttudest läbi (kuna ei ole lugenud tema k6iki tekste, nii et ei tea, kas see on kogu tema loomingu puhul nii). Väga tubli tykk. Paraku pean n6ustuma eelpool arvustanud Taivoga, kelle jaoks lugu valel kohal l6ppes.
Teksti loeti eesti keeles

Teksti algus lubab paljut. Omapärane on, et kui jõudsin mõttele, et osaliste suhted on nii keerdus, et edasiseks teema arenduseks sobiks sorts seksi nagu rusikas silmaauku, olingi mõne lehekülje pärast seksistseeni tunnistajaks. Tõsi, mitte päris sel kujul kui mina seda ootasin, aga ega mul autori pakutu poolse vastu ka midagi ei ole.

Loo teine pool ei ole enam nii välja peetud, läheb kiirustamiseks ja liigseks seletamiseks. Ootakski nüüd kõige lähemas tulevikus Trinity sulest midagi eriti valusat, perioodil sügis 2000-sügis 2001 nähtud jõuline areng annab kõvasti lootust.Ja kannatust lugude lõppude viimistlemisel. See tasub ennast ära, isegi kui tundub veel raske.

Teksti loeti eesti keeles

Väga positiivne elamus oli. Jutu temaatika ja teostus mõjus väga värskendavalt. Jäin pikalt mõtlema lõpu üle, aga etteheiteid teha ei söenda, sest klassikaline puänteeridud lõpp polegi mu maitse. AT on minu jaoks täiesti uus nimi ja selle jutuga on tekkis tõsine huvi ta loomingu vastu. Palju kiidetud autor, nii et tuleb tutvust teha.
Teksti loeti eesti keeles

Suurepärane horror. Juba lausest "Terve maailm ja minu ettekujutus... Sellest juba tuleks midagi!" piisaks. Aga kogu see gloriendus ajas mu turjakarvad algusest peale turrrri. Uhh!

Hästi teostatud ka. Vahepeal tundus natuke venivat ja kole segane oli korraks enne lõppu, yldmulje jäi siiski igati ontlik. Preestreid ma ei pelga, Trinityt ei kummarda, tuleb viis ära kyll.

Teksti loeti eesti keeles

Ka mina pean nõustuma nendega, kes arvasid, et alates preestriga kohtumisest läheb jutt käest ära. Mul pole ristiusu ja selle üle mõtisklemise vastu midagi, kuid selle jutule see minu arust kohe üldse ei sobinud. Omnipresentne naine, kes luusib pidevalt sinu ümbruses ringi ja ajab asju, millest sa aru ei saa, on iseenesest juba päris kohutav ning autor oleks pidanud selle idee juurde ka jääma. Jumalast, kolmainsusest, nais-jeesusest ja muust sellisest oleks saanud teise loo kirjutada, materjali oleks jagunud. Samuti jäid need masinaehitamise motiivid natuke häguseks. Autor küll põhjendas, kuid liiga otsituna tundus see. Üldiselt aga päris asjalik tekst. Neli
Teksti loeti eesti keeles

Hinde neli panen ainult autori idee eest nais Jeesusest. Kuid üldiselt jäi pala kuidagi nõrgemaks võrreldes mõnede muude Trinity töödega, kuigi midagi otseselt ei oskagi ette heita.
Teksti loeti eesti keeles
x
Jan Tepo
18.01.1965
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Selle jutu läbilugemine valmistas mulle piina juba esimestel lehekülgedel. Heietav ja lohisev jutustus ei tekitanud seda köitvat tempot, mis naelutaks pilgu teksti külge ega laseks raamatut või juttu enne käest ära panna, kui asi läbi. Seega tekkis tunne, et autor on loo suht mehhaniliselt ja tuimalt kirja pannud ja selle kirjutamine oli talle ehk sama suur vaev, kui lugemine minu jaoks. Väike tempomuutus toimus jutu lõpus, kuid see ei päästnud enam suurt midagi.

Vaadates eelarvustajate kiidulaulu ja lõputut ahhetamist, murran siin omaette pead, et mis rahvast õigupoolest selle jutu juures köidab? Kas see, et kristluse teemat vägistatakse? Või (pseudo)ajaloolised detailid ja miljöö? Aga jätame selle...

Kindlasti lähtub mu hinnang isiklikust maitsest. Aga kuna olen aastate jooksul õppinud vaatama ka tehnilist teostust, siis see pool kipubki loo uimaseks tegema. Jah, ma tean, et enamus ajaloolisi raamatuid on just võimalikult lohisevas võtmes kirjutatud, kus üle pingutatakse arhailise või poeetilise sõnavalikuga. Aga kui tulemus on selline, et esimesed 30 lehekülge lugu lihtsalt seisab paigal ja viimasel 20 leheküljel teeb paar väikest sammu, siis meenutab lugemiselamus pigem koolipõlve ja oh-kui-tüütuid kohustuslikke raamatuid (balzak ja co), mille mõte mattus paksu sõnadelaviini alla.

Tahaks küsida edasi retooriliselt, et kas (pseudo)ajalooline jutustus nõuab tingimata passiivset jutustuslaadi? Aga samas on see autori valik, kuidas teostada ja kui söödavaks jutt teha. Mõned naudivad... aga mina ohkan raskelt ja leian, et olen kümneid kordi huvitavamaid jutte Hargla sulest lugenud. Ja paremusjärjestuses oleks see jutt kindlasti viimaste seas. 3 pika sabaga...

Teksti loeti eesti keeles

Väga sorav ja põnev lugemine. Eriti meeldis ajastu hõng, mida autor tekitada suutis. Aga lõpp oli liiga klisheelik. Hargla jutte lugedes mõtlen tihtipeale, et kas lõpp ei tule tal alati välja või on tal lihtsalt halb maitse lõppude osas. ;)
Teksti loeti eesti keeles

Kogumiku halvem lugu. Nii segane-sogane, et täiesti võimatu on midagi asjalikku öelda. Autorile soovitaks edaspidi enne korralikult läbi mõelda, millest jutt on. Hakkas tõsiselt huvitama hoopis see, et kas Laur oskab ise jutust arusaadavat lühikokkuvõtet teha, tuues ühtlasi välja ka jutu poindi. Sügavalt kahtlen selles. ;)
Teksti loeti eesti keeles

Barker kirjutab sümpaatselt. Jutt oli samuti hea, kuid arvestades Barkeri võimeid, siis jääb ikkagi sinna keskpärasuse kanti. Tartu miljöö oli mõnus, tegelased huvitavad, aga lõpp polnud paraku suurem asi. Väga "odav" lahendus.
Teksti loeti eesti keeles

Ma ei mõista eelarvustajate nurinat, nagu oleks loos mingeid ebausutavusi. Tänu nendele arvustajatele alustasin lugemist väikese eelarvamusega, kuid kõik osutus väga usutavaks ja normaalseks. Tundub, et BAASis toimib see naljakas printsiip, et üks kobiseb midagi ees ja teised kaagutavad järgi, ise eriti süvenemata. ;)

Nii nagu mina jutu kulgemisest aru sain, ei tuuseldanud kleenuke naisterahvas Alfredi vasaku käega, vaid lahmis jõuetult ja hüsteeriliselt niisama. Tüüpiline näägutav pereema, mu arvates. Dee ei klohminud ka võõrasisa “nigu vana mees”, vaid tal oli ainult üks-kaks võidukat momenti. Ülejäänud aja ta peamiselt põgenes. Gina oli täpselt sihuke, nagu kõik tänapäeva tibid. Okei, see selleks.

Minu arvates on selle jutuga Trinity saavutanud midagi täiuse lähedast. Iga detail on mingi idee teenistuses, iga poetatud vihje kütab pinget ja juhatab lugeja kenasti kulminatiivsesse lõppu. Kausaalsusseosed on üpris geniaalsed. Aga põhiline on ikkagi terviklahendus ja hea lugemiselamus. Pean juttu kogumiku parimaks, kuna see jutt on mulle alatihti uuesti ja uuesti meelde tulnud… a’la, teemal “habras maailm”. Et kui liblikas Uus-Meremaal tiibu lehvitab, võib see New Yorgis tormi põhjustada. Või et kuskil Hansapangas võib minu süütu hiireklõps (viirusega kirjal) põhjustada börsikrahhi. ;)

Teksti loeti eesti keeles

Sepa raamat on "ajatu". Nimelt, kui mõelda, et mis vanuses lugejale teos sobida võiks, siis ei oska öelda.

Fantaasialend liigitub autoril eelpuberteedi ikka. Kümne-kaheteist aastaselt istusin ma pool suve võrkkiiges ja fantaseerisin kõiksugu tulnuk-armulugusid enamvähem samal tasemel. Noorteromaaniks raamatut lugeda ei julge, sest noorteromaan peaks eeldama tegelaste samaealisust, kellega nad ennast samastada võivad.

Täiskasvanuid taoline lapsemeelsus just ei vaimusta, kuna lugedes tuleb tõeline alaarenenu tunne peale. Nõnda ongi raamat eatu ja ajatu.

Mis kirjutuslaadi puutub, siis eelarvustaja on kõik juba ära öelnud. Minu arvates on raamat paha, nõme ja mõttetu, aga kui keegi nii väga tahab, eks lugegu pealegi.

Teksti loeti eesti keeles

Üllatavalt kõrgetasemeline kogumik, mida ei söendaks üldse kogumikuks nimetada. Kuna kõik jutud on nii tihedas seoses, võinuks mingi trikiga raamatu isegi romaaniks vormida. Trinity on minu jaoks suhteliselt värske avastus ja olin päris üllatunud, et kodumaine ulmeautor nii sisukaid ja kvaliteetseid jutte kirjutab. Kui autoril ilmub aastas vaid paar teksti, siis on näha, et rõhk ei ole kvantiteedil. Pea kõikides juttudes on läbivaks teemaks armastus ja klassikalist ulmet asendab kohati kerge nihkega unenäolisus. Tegelased arutlevad ja mõtlevad teinekord kainemalt kui mina lugejana. Ja vahepeal tekkis päris palavikuline tunne. See tähendab vist, et raamat on piisavalt sugestiivne ja kaasakiskuv.
Teksti loeti eesti keeles

Kogumiku viimane jutt on fantaasialennu poolest vahest kõige uhkem. Vahvad tegelased, veel vahvam muinasjutuline ja pooleldi elus maailm, kus kogu see parajalt jabur seiklus aset leiab. Jutu lõpp on eriti optimistlik ja rabab terviklikkusega. Mõtlesin pärast tükk aega järele ja proovisin ühtses maailmas toimuvad lood enda jaoks paika panna, aga see oli päris lootusetu ettevõtmine. "Tervitusi Alcypast" haakus kõige rohkem "Unenägude jumalaga" - mõlemad romatiseerivad vaimuhaigusi ja jätavad autobiograafilise mulje. Võibolla polegi see ainult mulje? Igati hea jutt, omapärase sõnakasutuse ja stiiliga.
Teksti loeti eesti keeles

Lugeda oli huvitav. Kuid selles loos puudub Trinity juttudele iseloomulik müstika. Jutt on ülesehituselt liiga lihtne. See-eest jutu sisu on autorile omase käekirjaga filosoofiline. Keeleliselt väga hea lugu. Tekkis ainult küsimus, et kas kadunud paradiisi idee esitamiseks on tõesti vaja nii ulmelise butafooriaga maailma? Muidu väga tugev lugu, kuid jutu lõpp keeras komödjandiks, mis nullis lugemise käigus tekkinud emotsiooni. Seega tugev neli.
Teksti loeti eesti keeles

Poole lugemise pealt avastasin, et see jutt haakub tugevalt "Unenägude jumalaga". Pisike vihje justkui osutab, et need polegi mõeldud eraldi lugemiseks. Igal juhul meisterlikult teostatud painaja. Oleviku vorm muudab teksti eriti sugestiivseks. Võibolla unenäod (kui ta seda oli) toimuvadki olevikus!
Teksti loeti eesti keeles

Väga värskendav lugemine, mis oma sisu keerukuselt jäi tükiks ajaks painama. Religioosne ja filosoofiline alltekst pulseerub kohati liigagi pealetükkivalt ja hävitab tüüpilisele ulmejutule omase lihtsakoelisuse. Kuid just nimelt see lisabki loole värskust. Müstilised M-tähega naiskujud, hea ja kurja lahustumine, jumalaks ja inimeseks olemine... kõik need sisse poetatud ideed loovad mõnusalt painava keskkonna, rääkimata jutu sügavast ideest. Lugesin ja küsisin endalt, et kas tõesti on tegemist kodumaise autoriga. Kui ei teaks, poleks iial arvanud!
Teksti loeti eesti keeles

Oli täiesti selge ettekujutus esmalt, mida ma selle jutu kohta öelda tahan, aga mida uuut saakski nüüd enam öelda? Tekitas mõtteid, et äkki ongi ajalugu tsükliline! Lugesin vahelduseks liba-ajaloolisi raamatuid, kus arheoloogid spekuleerivad, et vaaroadel olid elektripirnid ja mannamasinad ja lennumasinad ja siis vajusid nad ajaloo käigus unustusehõlma. Miks mitte ei võikski nende õhus keerlevate ideedega nii olla? Vanu asju avastatakse uuesti, jalgrattaid leiutab iga tohman oma koduseinte vahel jne. Kui Aleksandria rmtkogu maha põleb, siis ühel hetkel peab ju keegi need uuesti üle kirjutama.

Positiivne ja hea lugu vanal ja tähtsal ideel, mis uues kuues. MFi loeks hea meelega veelgi!

Teksti loeti eesti keeles

Ei saa nõustuda, et täielik saast puudub. Nii mõnigi mõttetu jutt oli ka tasemel palade vahele poetatud. Aga et kogumik on üle keskmise, sellega tuleb nõustuda. Tõeliselt häid lugusid on pool raamatut täis. Friedenthal ja Trinity olid mu jaoks täiesti uus ja positiivne avastus, Hargla jutud (va paroodiad) olid samuti viimasepeal, ülejäänud kippusid olema mitte enam nii head tekstid. Kokkuvõttes asjalik ettevõtmine.
Teksti loeti eesti keeles

Selline postmodernne muinasjutt, mille peale ei oska suurt midagi öelda. Meeldis natukene, aga enamasti oli tüütu lugeda. See pole hea märk, kui mõtled pidevalt, et küll venib, saaks juba läbi.
Teksti loeti eesti keeles

Väga positiivne elamus oli. Jutu temaatika ja teostus mõjus väga värskendavalt. Jäin pikalt mõtlema lõpu üle, aga etteheiteid teha ei söenda, sest klassikaline puänteeridud lõpp polegi mu maitse. AT on minu jaoks täiesti uus nimi ja selle jutuga on tekkis tõsine huvi ta loomingu vastu. Palju kiidetud autor, nii et tuleb tutvust teha.
Teksti loeti eesti keeles

Jutt on hea, suisa eeskujulik, ent ulmet jäingi otsima. Võibolla pole ma kõige tähelepanelikum lugeja. Isiklikult ei häiri need piiripealsed asjad, sest kui asi hästi kirjutatud, siis mul ükskõik mis teemal see ka pole. Dzässi armastus ka olemas, nii et kõik on normis.
Teksti loeti eesti keeles

Nigel lugu, kuigi midagi nagu oli. Lugesin siis ühe korra veel ja leidsin, et see midagi oli Veskimehe nimi. Paremate lugude ballast seal taga kergitab natuke hinnet, aga kui päris aus olla, siis tahaks kolmega piirduda.
Teksti loeti eesti keeles

Poolik ja viimistlemata, kuigi mõningat elamust siiski pakkus. Meeleolukas, muud ei oskagi öelda, sest süzee oli ikkagi lõpuni läbi töötamata. Ent ML-ist saab asja, niipalju võib lubada.
Teksti loeti eesti keeles

Täiesti arusaamatu ettevõtmine. Võibolla mujal maailmas kuulub see hea tooni juurde, kui parodeeritakse, aga need junnid siin head tooni küll ei näita. Paar vaimukust oli, aga enamasti jääb mulje, et kõvemad mehed tahavad konkurentidele ära teha. Kirjandusest on asi igatahes väga kaugel.
Teksti loeti eesti keeles

Kui MF pole ulmes veel endale nime teinud, siis see jutt annab hea müksu küll. Inteligentne, hea fantaasiaga ja põnev. Järelemõtlemisruumi jääb küllaga. Ei jää midagi muud üle, kui Algernon lahti ja otsima, mis MF veel kirjutanud on. Minu jaoks täiesti uus autor.
Teksti loeti eesti keeles

Ma ei mõista, miks see stsenaarium Stalkeri võitis? Lugeda kõlbas, aga sügavam sisu puudus. Stiili poolest polnud suurem asi.
Teksti loeti eesti keeles

Väga kõrgetasemeline Hargla jutt. Ja see on esimene kord, kui eesti oludes jutustus minus võõristust ei tekita.
Teksti loeti eesti keeles

Kuidas nüüd öelda? Mitte just kõige parem kogumik! Kodumaised autorid olid loetavamad kui ülejäänud. Võibolla on asi selles, et see anglo- ja muu värk, mida mujal maailmas kõvasti hinnatakse, meile (okey, mulle!) eriti peale ei lähe. Kõva madin ja sf jne. Pigem ootaksin natuke inimlikumaid jutte, mis reaalsusest väga kaugele ei lähe. Tõlkelugudest mõni oli isegi selline.
Teksti loeti eesti keeles

Kohutavalt naljakas jutt. Kuigi vähe tuimalt kirja pandud. Natuke kurb on kogumiku parimale loole 4 panna, aga mis teha.
Teksti loeti eesti keeles

Halli Hordi tulekus kõige mõrum jutt, paraku. Sedasorti õudusjutud ei ärata mingit huvi, et veel midagi selles zhanris lugeda. Paha-paha, poiss, ära enam sihukesi asju kirjuta!
Teksti loeti eesti keeles