(jutt aastast 2001)
https://algernon.ee/node/317
eesti keeles: Andre Trinity «Unenägude jumal» 2002
antoloogia «Stalker 2002: Eesti ulmeauhinna Stalker laureaadid ja nominandid»
olles ka autoriga nõu pidanud, jään ma ikka arvamuse juurde, et pole suurem asi jutt. et on kokku pandud liiga palju ja liiga erinevaid asju. ok, algus on suht korralik, siuke abielupaari love-hate suhe, midagi veidrat on õhus ja jõnglane seda kõike jälgimas. siis kaob jõnglane sujuvalt ära ja tuleb kaks juppi, millest kumbki sobiks algusega kokku. mees ehitab masina, millega seksuaalfantaasiaid välja elada - ehkki antakse mõista, et masinal on ka muid ja kavalamaid kasutamisvõimalusi. ja selgub, et naine on tegelikult mingi N eksemplaris esinev imepärane tegelane. ei saanud lõpuni päris aru, kas ta on igas viimases kui naises või siiski valikuliselt. aint need valikuprintsiibid jäävad sel juhul segaseks. oleks lugu olemas siis, kui mitte-päris-tavaline naine oleks konkreetse mehe välja valinud just masina ehitamise pärast. (et ta omnipresentsuse-võimest hoolimata täies tükis pooleks aastaks mehe sõbra juurde kaob - no ju see siis sümboliseerib... hmm, midagi naiselikku.) ja et naise üleloomulikest võimetest ning mehe masinaehitamise-võimetest tekib kokku midagi nende ühise jõnglase jaoks (kelles küll mingid võimed veel ei avaldu). et siis praegusel kujul segane ja mitte eriti köitev värk ikkagi.
Kas "Glorie..." lugu ka klassikalise novellikaanoni tingimustele vastab, see jääb minu jaoks vägagi teisejärguliseks. Trinity kirjutab niikuinii parajalt "alternatiivset" teksti, mille lõpuni mõistmine jääb ka kõige hoolsamal vaatlemisel varjatuks. Aga proovida tasub igal juhul.
"Glorie..." loo mõte tundub olevat armastuse, jumala ja muude selliste valdkondade klassikaliste arusaamade õõnestamises. Meelde jäävad mitmed veidrad ja üsna originaalsed kujundid, millega on juttu illustreeritud.
Midagi adekvaatset on mul loo kohta raske öelda, kuna Trinity maailma kohta artiklit kirjutades uppusin ta tekstidesse totaalselt ära ja olen veel siiani nende mõju all. Keda huvitab juttude veidram tasand, võib mu analüütilise artikliga muidugi lähemalt tutvuda (oktoobri Algernon 2001).
Loo teine pool ei ole enam nii välja peetud, läheb kiirustamiseks ja liigseks seletamiseks. Ootakski nüüd kõige lähemas tulevikus Trinity sulest midagi eriti valusat, perioodil sügis 2000-sügis 2001 nähtud jõuline areng annab kõvasti lootust.Ja kannatust lugude lõppude viimistlemisel. See tasub ennast ära, isegi kui tundub veel raske.
Hästi teostatud ka. Vahepeal tundus natuke venivat ja kole segane oli korraks enne lõppu, yldmulje jäi siiski igati ontlik. Preestreid ma ei pelga, Trinityt ei kummarda, tuleb viis ära kyll.
Vaadates eelarvustajate kiidulaulu ja lõputut ahhetamist, murran siin omaette pead, et mis rahvast õigupoolest selle jutu juures köidab? Kas see, et kristluse teemat vägistatakse? Või (pseudo)ajaloolised detailid ja miljöö? Aga jätame selle...
Kindlasti lähtub mu hinnang isiklikust maitsest. Aga kuna olen aastate jooksul õppinud vaatama ka tehnilist teostust, siis see pool kipubki loo uimaseks tegema. Jah, ma tean, et enamus ajaloolisi raamatuid on just võimalikult lohisevas võtmes kirjutatud, kus üle pingutatakse arhailise või poeetilise sõnavalikuga. Aga kui tulemus on selline, et esimesed 30 lehekülge lugu lihtsalt seisab paigal ja viimasel 20 leheküljel teeb paar väikest sammu, siis meenutab lugemiselamus pigem koolipõlve ja oh-kui-tüütuid kohustuslikke raamatuid (balzak ja co), mille mõte mattus paksu sõnadelaviini alla.
Tahaks küsida edasi retooriliselt, et kas (pseudo)ajalooline jutustus nõuab tingimata passiivset jutustuslaadi? Aga samas on see autori valik, kuidas teostada ja kui söödavaks jutt teha. Mõned naudivad... aga mina ohkan raskelt ja leian, et olen kümneid kordi huvitavamaid jutte Hargla sulest lugenud. Ja paremusjärjestuses oleks see jutt kindlasti viimaste seas. 3 pika sabaga...
Nii nagu mina jutu kulgemisest aru sain, ei tuuseldanud kleenuke naisterahvas Alfredi vasaku käega, vaid lahmis jõuetult ja hüsteeriliselt niisama. Tüüpiline näägutav pereema, mu arvates. Dee ei klohminud ka võõrasisa “nigu vana mees”, vaid tal oli ainult üks-kaks võidukat momenti. Ülejäänud aja ta peamiselt põgenes. Gina oli täpselt sihuke, nagu kõik tänapäeva tibid. Okei, see selleks.
Minu arvates on selle jutuga Trinity saavutanud midagi täiuse lähedast. Iga detail on mingi idee teenistuses, iga poetatud vihje kütab pinget ja juhatab lugeja kenasti kulminatiivsesse lõppu. Kausaalsusseosed on üpris geniaalsed. Aga põhiline on ikkagi terviklahendus ja hea lugemiselamus. Pean juttu kogumiku parimaks, kuna see jutt on mulle alatihti uuesti ja uuesti meelde tulnud… a’la, teemal “habras maailm”. Et kui liblikas Uus-Meremaal tiibu lehvitab, võib see New Yorgis tormi põhjustada. Või et kuskil Hansapangas võib minu süütu hiireklõps (viirusega kirjal) põhjustada börsikrahhi. ;)
Fantaasialend liigitub autoril eelpuberteedi ikka. Kümne-kaheteist aastaselt istusin ma pool suve võrkkiiges ja fantaseerisin kõiksugu tulnuk-armulugusid enamvähem samal tasemel. Noorteromaaniks raamatut lugeda ei julge, sest noorteromaan peaks eeldama tegelaste samaealisust, kellega nad ennast samastada võivad.
Täiskasvanuid taoline lapsemeelsus just ei vaimusta, kuna lugedes tuleb tõeline alaarenenu tunne peale. Nõnda ongi raamat eatu ja ajatu.
Mis kirjutuslaadi puutub, siis eelarvustaja on kõik juba ära öelnud. Minu arvates on raamat paha, nõme ja mõttetu, aga kui keegi nii väga tahab, eks lugegu pealegi.
Positiivne ja hea lugu vanal ja tähtsal ideel, mis uues kuues. MFi loeks hea meelega veelgi!