Märt Laur

Minnes abstraktselt sõimult üle konkreetsele, tahan üles lugeda järgnevad ebaõnnestumised:

Korraks tundus isegi, et seni loetust kogumiku parim lugu, aga siis juhtus midagi kohutavat. Jõudsime omadega Hitleri aega ja see tõmbas rõõmule kriipsu peale. Ühtlasi hakkas kirjutamise tase ka selgelt alla käima. Polnud huvitav ja igasugune tekkinud äng kadus päris kiiresti.

Ütleme nii, et kui lugu oleks teises suunas arenenud -- hoopis teises suunas -- siis juba algse võimaliku idee poolest oleks see kuhugi karmi ulmesse kenasti välja vedanud.

Mul pole alt-ajaloo vastu midagi, aga konkreetne jutt tundus tõesti sellisena, nagu koosneks ta täiesti kahest erinevast osast. Algus oli ju väga ulme ja sitaks huvitav, teine pool hoopist teist masti. Tundus, et autor hakkas otsast kirjutama ja poole pealt mõtles ümber, et kirjutab hoopis ajaloolisse pöördesse. Ja nii tundub siiamaani. Seetõttu sihuke keskmine hinne.

"Patukahetsuse lävi" liigitub esimesse kategooriasse. Tekstile kui sellisele ei oska midagi ette heita. Ent lugu, mida tekst kirjeldab, paneb vaid õlgu kehitama. Suurepärane on see hiiglaslik masinavärk, isegi pimeda peategelase poolt edasiantuna tekkis asjast võimas kujutluspilt. Kuid mul ei tekkinud kaastunnet ohvrite ega peategelase vastu, ei tekkinud isegi huvi, millega see kõik võiks lõppeda. Kui selgus, et asja taga on Hitler, võis vaid kahetseda, et Märdil mõnda huvitavamat lahendust pähe ei hüpanud.

Miinusega nelja poole kaldun siiski seetõttu, et autor on teinud sammu edasi "In Memoriam Al-Dhiyad"-ist, mis tundus ikka täiesti sisutu.

Selleks aga et üht head juttu kirjutada, ei piisa sellest, et oskab sõnu kaunikesti ritta seada. Rohkem sügavust ja usutavust, paluks.
Kolm ja miinus.

Eksisteerib pooleldi põrandaalune nn. revisjonistlik vaatenurk holokaustile, mis seab kahtluse alla selle toimumise üldse, või vähemalt toimumise meil populariseeritud kujul. Kujutagem nüüd ette vastupidist olukorda, et siiamaani ei tea keegi holokaustist midagi, kuid järsku kerkib esile antirevisjonistlik teooria, mis väidab et juute hävitati plaanipäraselt sarnaseid mehhanisme kasutades, mida ML oma jutus kirjeldab. Oleks ju jabur?

Lõppkokkuvõttes võib ju jutu kirjutada kasvõi sellest, kuidas II maailmasõja võitnud liitlased mitte ainult ei vaiki maha holokausti toimumist, vaid võtavad innukalt teatepulga natsidelt üle ja jätkavad kuni võiduka lõpuni, olgu nende motiivid siis millised tahes ja avalikkus ei tea sellest mitte muhvigi.Nõme oleks, kui sellise jutu kirjutaks juut (või kirjutaks eestlane jutu eestlaste tagakiusamisest samadel alustel), aga eestlane, why not?

See selleks, loo esimene pool oleks võinud olla siiski paigutatud kusagile kaugemasse tulevikku, teisele planeedile vms. ja teisest poolest oleks saanud kasvõi mitteulmelise reeturi loo II maailmasõja ajast. Et kõigi olemasolevate mõtete kuhjamine ühte teksti ei pruugi alati olla tark lahendus.

Lõppkokkuvõttes, ML on Trinity kõrval teine täiesti isemoodi autor eesti ulmes, vähemalt jääb selline mulje, kui lugeda näiteks Inkubaator Dekadentsi, Siesta`t ja käesolevat juttu ning ei jää üle muud kui kummardada autori meelekindluse ees. Aga ... aga, ML teoseid iseloomustab teatud ebaküpsus, elukogemuse puudumine, (mis pole ka eriline ime, autori vanust vaadates) ja seepärast ettepanek - äkki kirjutaks ML vahelduse mõttes kasvõi ühe jutu pisut traditsioonilisemas võtmes. Kasvõi selleks, et tõestada - saan hakkama. Sest antud hetkel näivad need kirjanduslikud kukerpallid tekstiga veel pisut üle jõu jäivat ja erilist lugejamenu pole ka selle läbi oodata.Hindeks antud neli on nõrgemavõitu, aga teatud õnnestumist loo esimeses osas tuleb kuidagi märkida.

Kuigi hindan ulmelugude puhul eelkõige selgust ja loogilisust, ei ole mul samas ka midagi nö. nihestatud reaalsuse või lausa sürrealistlikus vaimus kirjutatud juttude vastu. Kui feeling on tõeliselt hea, siis ei hakka tekstist loogikat otsimagi, ja antud jutu puhul oligi hea - kuni tegevuse kandumiseni maapealsesse Vaterlandi, kus see täiesti hajus ja jäi vaid kunstlik taustkonstruktsioon. Nii et hinne tuleb loo esimese ja teise poole eraldi hinnete keskmisena paraku see, mis kõrvalt näha on.

Äkki on Eesti lugeja vastumeelsus niisuguse lahenduse suhtes tingitud lihtsalt sellest, et "pahasid natse" jutlustati meile kogu nõukogude aja ja meil on sellest lihtsalt kõrini?

Tulles tagasi esimese arvustuse juurde - antoloogiasse "Täheaeg 1" sobib see jutt tõesti suurepäraselt. Aga mingit õnnetust ma siin kuskil küll ei näe.

Miskipärast tõi mulle muheluse näole paaris korras mainitud ohjeldamatu tiirasus, millega natsiohvitserid vangide kallale sööstavad, eeskätt meessoost vangide, kuigi seal oli ka naisi vangis. Ja no muidugi see "kurjad ebainimlikud natsid" teema, mis suudab äratada ainult haigutuskrambi... Üldse oli kogu see taust nagu ennist öeldud, uskumatult jabur ja ma neelasin kogu selle kompoti alla ainult eeldusega, et tegu on žanripuhta ulmega ja tegevus toimub kuskil teisel planeedil, või kui soovite, alternatiivses maailmas. Meie omaga sel igatahes palju pistmist polnud. Hinne "kolm" tuleneb sellest, et kuigi M.Lauril on ekslik arusaam, nagu tähendaks head juttu võimatult sogane diibipeksmine segatuna groteskse tegevusega, oli see siin võrdlemisi huviga loetav.

Lisaks "The Cube`le" meenus ka Alastair Reynolds`i "Diamond Dogs", aga võrdlus Lauriga on muidugi nagu Shakespeare`i sonetti võrrelda lasteaialapse lullaga.