Loo ilmselgeks eeskujuks on Ülle Lätte jutt "Udriku küla naised". Väljasurev küla kuskil Eesti maapiirkonnas, mille elanikeks on lisaks leseseisuses vanamuttidele veel mõned joodikud ja üks tõsiusklik noor tüdruk. Ja üleloomulik õudus ja splätter.
Hästi teostatud ja kohati päris naljakas lugu. Toimetamise koha pealt torkas küll silma, et Murka-nimelist koera oli vahepeal ekslikult Mukiks nimetatud...

Teksti loeti eesti keeles

Erkki Toht

27.12.2017, kell 21:12

Lugu on tugev, vähemalt neljavääriline. Esitus on humoorikas, isegi anekdootlik. Karakterid algul stereotüüpsed, hiljem keeratakse vinti peale, nii et lugege parem ise. Meeldib et tegevus toimub Eesti maapiirkonnas, üsna usutavad kirjeldused, enamasti.

Teksti loeti eesti keeles

Andri Riid

8.01.2018, kell 23:11

Mul on tunne, et kui võtta selle loo kõrvale kuue aasta tagusel ulmejutuvõistlusel viiendaks jäänud Ülle Lätte pala ja hakata neid kahte juttu lõik-lõigult paralleelselt lugema, siis oleks tekstide sarnasus stiililt, tegelaste koosseisult, miljöölt ja loo dünaamikas veel näkkukarjuvam, kui praegu pelga lugemismälestuse põhjal paistab. Mitte et ma tahaks autorit plagieerimises süüdistada, aga originaalsusepunkt läheb hinde panemisel küll maha. Tegelikult peaks teise veel võtma, aga olgu.
Täiendus: Varsti peale esialgse arvustuse kirjutamist selgus, et "Meie külas nähti imet" ongi järg "Udriku küla naistele" ning kaugeltki mitte ainus järg, mis juba kirjutatud või töös on. Ega see teadmine nüüd originaalsusepunkte juurde/tagasi ei anna muidugi. Ühesõnaga, kui eesmärgiks oli "samasse maailma" midagi analoogilist kirjutada, siis jah, see kahtlemata õnnestus, aga see on suuresti ka kõik.

Teksti loeti eesti keeles

Liisa Vesik

7.03.2018, kell 19:57

Minu jaoks oli see kogumiku kõige parem lugu, mis pani kaasa elama ja jooksis hästi. Kui mulle üldiselt ei meeldi ropu suuga tegelased, sest ropendamine varjab liiga tihti autori oskamatust, siis selles loos ropendasid nad just õigesti ja niipalju kui vaja. Selles loos on usutav külaelu meeleolu!

Teksti loeti eesti keeles

Triinu Meres

17.06.2018, kell 14:51

Vastukaal eelmisele.
NIIIII halb lugu.
Mitte ühtegi vähegi sümpaatset tegelast. Üks nõrgalt usutav (Kerttu), teised ka täiesi ebausutavad. Vanad mehed teevad sellist huumorit, nagu nõdramõistuslikud teismelised. Vahet oli tegelastel võimalik teha, aga miks peaks, kõik olid ühtemoodi vastikud.
Loogikavaba süžeekulg (jap, kindlast suudab mingi poetagune Kustas teha päeva-paariga nii pädeva jumalapojakuju, et lust näha, kindlasti on see isegi nii detailne, et näo järgi on võimalik ära tunda, et sama nägu inimest ennist nähtud, kindlasti tehakse kuju toorest just mahavõetud puust ja ...) ning no mitte midagi laheda detaili moodi ka ei olnud.
Öäkk. Miks siiski puudulik, mitte nõrk - keeleliselt suht ok ja paar momenti dialoogi olid üpris muhedad.

Teksti loeti eesti keeles

Reidar Andreson

3.09.2018, kell 10:40

Külaeided kambakesi kolli rappimas.

Minu meelest on selles loos kolm probleemi: ulmet liiga vähe, ropendamine ja tegelased. Kui alustada kohe esimesest, siis jäi seda üleloomulikkust mu maitse jaoks väheks. Rohkem veidrust või anomaaliat eitede igapäevaellu. Või kui oli rõhk õudusel, siis oleks taht rohkem õõva. Ropendamine - olgu kohe ära öeldud, et mul pole ropusti ütlemise vastu midagi. Probleemiks on pigem see, et tegelaste suupruuk oli vaene roppusi edastades. Oleks võinud olla naiste puhul loomingulisem. Pigem kasutada tavavestluses vandumist ja kuna lugu oli humoorikas võtmes kirjutet, siis leiutada lahedamaid väljendeid kui t*ra, p*rsse jne. A la "oh sina igavene Pärtli-Aadu aisaürask", "Malle lehmaroju mädapaistes udar" (möönan, et ma olen selles nõrk) või midagi muud jaburat. Kui situatsioon on eluohtlik, siis olen nõus, et pole aega sõnadega kenitleda ja tuleb see karvane sõna huulilt välja kangutada. Siit jõuame kolmanda punktini. Vähe sellest, et eitesid oli raske üksteisest eristada, neid oli raske ka meestest eristada. Olgu, nad jõid vähem (vist?) ja neil olid rinnad. Puudus võimalus pugeda mõne laheda eide nahka või kujutada ette, et oh... see on nagu mu vanaema, kes vajaduse kärbiku või vintpüssiga kolliga madistab. Loo muheduse eest siiski tärn juurde!

Teksti loeti eesti keeles