Karel Michal

Raamat köidab esimesest silmapilgust ja veab võimsalt lõpuni. Minul ilmnesid klassikalised hea-raamatu-lugemise sümptomid: neelasin lehekülgede kaupa, siis kahetsesin pöörast raiskamist ja püüdsin siis võimalikult vähe ja korralikult lugeda, et jätkuks kauemaks. See on kuidagi väga personaalne ja lähedane lugu. Väga siiras ja läheb hinge. Meisterlikult kirjutatud. Ma leidsin ennast palju kordi kurbust tundmas, et ma ise veel nii kirjutada ei mõista.

Struktuuri mõttes jaotaksin raamatu kahte osasse – esimene pool on Harry Augusti lugu ja tema hakkamasaamine oma korduvate eludega ja siis on autor mõistnud, et tuleb sisse kirjutada kurikael ja võitlus hea ning paha vahel. Võibolla autor kirjutas esimese hooga poole peale välja ilma süžeeta jäi siis kinni ning kirjutas hiljem maailmapäästmise loo sisse. Nii mulle tundus. Kuid see pisiasi ei häirinud mind karvavõrdki. Mõlemad osad on väga hästi kirjutad, kuigi veidi tajutavalt erinevad. Lugu on emotsionaalne ja võimas.

Olen ikka veel raamatu mõju all. Ma ei ole midagi nii põrutavalt head tükk aega lugenud.

Sellelt pinnalt siis hakkab teema arenema. Loomulikult on olemas salajane organisatsioon, mis neid inimesi ühendab - Chronose klubi, mis abistab korduvalt sündivaid inimesi ja natuke kontrollib seda, mis need tegelased korda saadavad (peamise eesmärgiga maailma asjade käiku mitte liiga pööraselt sekkuda) ja loomulikult suheldes omavahel üle ajastute nii minevikku kui tulevikku. Miks on valdavalt levinud arvamus, et maailma asjadesse väga ei tohiks sekkuda, seegi on raamatus lahti räägitud.

Aga mitte kõik Harry saatusekaaslased ei ole seda meelt, et maailma asjadesse ei tohiks sekkuda. Harry saab sõnumi tulevikust, et maailma lõpp läheneb kiiremini kui oleks normaalne.

Kuidas selle teadmisega toime tullakse, mismoodi käib Harry, Chronose klubi ja inimkonna käsi, selles globaalses ajaumbsõlmes, see on tõesti põnev lugemine.

Lugu ise on kirja pandud Harry mälestustena. Selliselt on tekst kohati vastikult hüplik, jutustades läbisegi erinevates eludes juhtunud asjadest, nii nagu need justkui käigu pealt lugu rääkides meelde tulevad - arvukad kõrvalepõiked ja siis peamise liini juurde tagasi tuleks. Teisalt leidsin end korduvalt mõtlemas, et tegelikult sarnaneb see nimelt antud jutustamisviisi tõttu nö päris loo rääkimisega. Ise oma lugusid jutustades me pigem siiski pole nii süstemaatilised ja struktureeritud kui seda on kirjapandud tekstid. Nii et see miinus läheb siiski mingis mõttes kirja plussina.

Igatahes pole jupp aega midagi nõnda head lugema juhtunud.

Hoolimata läbinisti fantastilisest ideest on "Harry Augusti viieteistkümnes elus" ulmelist elementi tegelikult üsna vähe... peamine tähelepanu on minategelase sisekaemustel, inimsuhetel ja kõikvõimalike reiside ning kohtade kirjeldustel. Viimased on ka raamatu tugevaimaks küljeks-North suudab elavalt ja realistlikult kirjeldada nii sõdadevahelist Inglismaad, viiekümnendate aastate Nõukogude Liitu, Kultuurirevolutsiooni-eelset Puna-Hiinat kui ka teisi kohti. Paraku on autori jutustamislaad tüütult hakitud, romaani sündmustik kipub kuidagi venima ja lõppmulje romaanist on üsna keskpärane. Minu maitsele kuidagi liiga psühholoogitsev ja literatuurne.

Kristjan Rätsep mainis eelnevas arvutuses et ulmelist elementi on teoses üsna vähe. Ma sõnastaksin selle pisut teisiti. Ulmeline element on teoses vägagi kesksel kohal, aga autori jaoks on see pigem vahend kui eesmärk. Ei keskenduta mitte sellele et teaduslik-fantastilisest seisukohast selgitada taassünnifenomeni olemust, rääkimata juba sellest et püüda anda mingisugustki füüsikalist sisu kuulsale "kvantpeeglile". Pigem on autori jaoks oluline kirjeldada taassünnifenomeni mõju inimesele ja ühiskonnale, ja sellest aspektist on tegu ulmekirjandusega tema parimal tasemel.