See romaan on (vist) Roostevaba Terasroti saaga esimene köide. Miks esimene ja miks vist? Nagu pealkirigi näitab on tegu sünnilooga, aga anglo-ameerika kirjandusmaailmas on kõik võimalik. Loo peategelane on oma nüril agraarsel koduplaneedil just äsja kooli lõpetanud ning soovib saada kurjategijaks. Miks nimelt kurjategijaks? See on ju niiiiiiiii romantiline. Enamus planeedi elanikkonast tegeleb mingite sigasiilide (tohutusuured okastega sead) kasvatamise või sellega külgnevate aladega. Pole ju lõbus perspektiiv selliste hulka sattude. Nii otsustabki Jim kurjategijaks saada. Õpetaja kuluks kah ära. Kust teda leida? Muidugi vanglast. Aga vanglasse niisama ka ju ei panda. Tuleb minna panka röövima, see on ju ilmne kuritegu. Selle meeleoluka pangaröövi kirjeldusega romaan algabki. Noh, vanglasse Jim ju satub, aga vangla on täis tõelisi hädavareseid, keda on isegi paha vaadata. Tatt tilgub ja puha. Kui Jim korraks öösel kongist ära käib (põgenemisvõimalusi uurimas), siis pistab mingi tatine kongikaaslane niimoodi undama, et... Vangla kõige vingem kraade on mingi hädamõrtsukas, kellega Jim põgenebki. Vanglast sai Jim vaid sedapalju kasu, et kuulis mingist legendaarsest kurjategijast, keda ta nüüd hoolega otsima asub... ning leiabki... ja romaani lõpuks on ka hilisem kurikuulus Roostevaba Terasrott sündinud. Võrratu romaan ja võrratu huumoriga. Ka see venekeelne tõlge oli võrratu. Kunagi alustasin ka selle sarja (nn. klassikalise triloogia) lugemist vene keeles ning ei saanud üldse aru, milles sarja võlu. Kogu klassikalise triloogia pidin hiljem originaalis üle lugema, et asja olemus kohale jõuaks. Aga selle romaani tõlge vastas üsna originaaltriloogia originaalis loetud meeleolule. Kui tahta veel soovituseks mõnda head stseeni mainida, siis tuleks rääkida iseäranis kahest lõigust: lõbustuspargi kassa tühjendamisest ning sellest kuidas kaks superkaaki täisautomaatse hamburgerirestorani kööklaos redutasid. See oli tase!

Teksti loeti vene keeles

Targo Tennisberg

27.11.1997, kell 17:57

Selle esimene olemisega on nii, et nagu ikka vahel juhtub, kirjutatakse kõigepealt valmis sari raamatuid ja kui hästi läheb, siis ka miski prelüüd asjale. Antud juhul on lisaks muudele ka prelüüd üsna hästi õnnestunud, lahedaks meelelahutuseks on Harrison tõesti hirmus hea. Mõnusalt palju on technot, tegelased on just parasjagu pahad, korrakaitsjad on parasjagu (mitte ülemäära) rumalad ning kogu see asi on hästi lõbusalt kirja pandud - tõepoolest tase. Vähemalt selle natukese osas, mis mina olen Harrisoni lugenud, ei muutu ta kunagi täitsa labaseks, alati jääb mingi mõnus säde alles.
Veel - paistab, et Terasroti raamatuid on kavalam originaalis lugeda, see peamise osa eestikeelne tõlge tundus kahvatum olevat, ei oska täpselt öelda, milles asi. ''Terasrotti'' ennast pole kahjuks jõudnud veel inglise keeles pruukida, kui see ka sama hea on, siis muudan tema hinde ka ''viieks''.
PS Nüüd on peamine rott ka originaalis läbi loetud ja viie-vääriliseks hinnatud, kui keegi administraatori moodi tegelane seda juttu juhtub lugema, siis ta võiks selle ära muuta.

Teksti loeti inglise keeles

Pronto

18.12.1997, kell 11:07

Mõnus lihtsakoeline raamat. Ei mingit keerukat plotti, ei mingit sügavat mõtet, lihtsalt hea lugemine. Kuigi lõpuks kipib asi Harrisonilikult suurejooneliseks minema (see capodega jama) on see antud juhul peaaegu et ära kannatatav. Kogu raamatut läbib teema, et pimedate riigis on ka ühe silmaga mees kuningas. On ju üsna hästi teada, et on amoraalne jätta luuseritele alles nende raha. Huvitav on see, et selles raamatus Rott mitte lihtsalt ei tee tünne, aga ta proovib ka neile vabandust leida (Rott panen pangas rahaga lõikama, pangale maksab kindlustus kahju kinni ehk tema tegevus annab põhjuse asju kindlustada ning seega annab ta tööd kindlustusbusinessile. Samuti annab ta tööd lehemeestele, kes saavad mingi eriti shiki pättuse pärast lehes kirjutada ning igavas maailmas nagu Bit O''Heaven on iga kõlakas kulla hinda väärt). Naljakas on tüübi sissearendatud ahnusrefleks (mis ripakil see ära, mis ripakil pole, see ripakile ja siis ära) ning tema pisut primitiivne suhtumine maailmaasjadesse. The Bishop (tema mentor) on samas rahulik ning tasakaalukas tegelane, kes ei kipu rabistama (erinevalt rotist), kes oskab rõõmu tunda ka muust kui rahakrabinast (näiteks söögist). Vahest rotilugude kõige parem raamat?

Teksti loeti inglise keeles

Kalev

2.10.2000, kell 13:09

Lihtne nauditav lugu Libedale Teele asunud Jimist, kes lihtsalt ja kobedalt teeb ära, mis vaja ja koorib kasumi pealekauba. Se

Teksti loeti vene keeles

Taavi Kalju aka Ghilderich

2.03.2001, kell 14:06

Tõesti hea lihtne lugu. Algus on väga hea, kuid lõpupoole see capodega jamamine väsitas mind natuke ära. Igastahes parem kui sarja peamine osa, mida ma lugesin eesti keeles.

Teksti loeti inglise keeles