Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Leila Tael-Mikešin ·

Loojate mängud

(romaan aastast 2012)

eesti keeles: Tartu «Fantaasia» 2012

Hinne
Hindajaid
0
0
3
0
2
Keskmine hinne
2.2
Arvustused (5)

Kuidas seda teost siis nüüd liigitada... maagiliseks realismiks? Igatahes puhta žanriulmega pole kindlasti tegu.

On mingi veider paralleelmaailm, mis meenutab meie oma, ent samas ka erineb sellest. Selle maailma üle valvavad reaalselt eksisteerivad kõrgemad jõud, inimeste hulgas on levinud müstilised võimed ja levinud on tavainimeste kummardamine imettegevate pühakutena, jne. Selles maailmas ajavad siis omi asju valdavalt gooti subkultuuri taustaga peategelased, kelle sugu ja seksuaalset kuuluvust võib esimese hooga olla raske kindlaks teha. Armuvad üksteisesse, võitlevad teiste üleloomulikke jõude omavate tegelastega, korraldavad keerulisi suhtedraamasid jne. Ehkki romaani tegelastel on valdavalt inglisepärased nimed (nt. Lucky, Gabriel) võib lugedes aru saada, et teose õhustik peaks pigem viitama autorile tuttavale Tartu metallistide/gootide ringkonnale-lumised talved, keldribaarid, paneelmajad ja eestlaslikult rohke alkoholitarbimine iseloomustavad romaani õhustikku väga hästi.

Veidi meenutab autori stiil Charles de Linti, ent ilma tollele omase sentimentaalsuseta, seda asendab siin küüniline huumor. Kodumaistest autoritest meenub enim vast Andre Trinity. Romaani esimene osa "Vajadus uskuda" meeldis mulle oma küüniliste suhtedraama-kirjeldustega rohkem, teine osa "Viimne puhkepaik" aga mitte niiväga. Kokku hindeks "3+".

Teksti loeti eesti keeles

simene gootiromaan mis kätte sattunud. Huvitavad uued teemad eesti ulmekirjanduses , kuid teos kokkuvõtvalt tekitas kahetisi tundeid. Leila Tael-Mikešini romaan koosneb kahest osast, mille esimene pool oli ikkagi tunduvalt tugevam kui teine (mis tõigi pandud hinde alla 3-le). Esimesel poolel oli eesmärgi pärasem faabula ja tegelaste eesmärgid/motiivid selgemini esile toodud. Teine pool vajus kuidagi ära ja jäi pingutatuks ning tekkis liigne kordumise moment. Kiidaks eriti esimeses osas loodud suhtevõrgustikku ja head iroonilist huumorit, millega tegelased üksteist torkisid. Kokkuvõtvatlt jäi midagi ikkagi puudu. Mingi süzeelik pööre, mis oleks viinud näiteks tegelaskonna kuhugi teise keskkonda või toonud sisse uusi tkaraktereid (mitte samu tegelasi uuestisõndinud kehades).
Teksti loeti eesti keeles

?

?

?

!?

?

Ilmselgelt pole ma evolutsiooniliselt kohastunud antud üllitises leiduvaid võimalike väärtusi konsumeerima...

Teksti loeti eesti keeles

Lugedes tundus nagu tegu oleks näidendi käsikirjaga. Dialoogil oli palju suurem roll, kui tegelaste tegevustel (või pigem tegevusetusel).
Loo oleks kergesti saanud palju paremaks sellega, et kui oleks keskendatud väiksemale arvule tegelastele ja leitud mingi sügavam süzhee. Kirjutada autor justkui täiesti oskas.
Teksti loeti eesti keeles

Täiesti loetamatu tekst. Mitte, et autor üldse kirjutada ei oskaks. Oskab ikka, aga miskipärast on ta pidanud vajalikuks iga kolmandat lauset "vürtsitada" mingite jaburate väljendite ja võrldustega, millel pole muu teksti ja stiiliga midagi pistmist. Justku treenitud koer, kes on triki selgeks saanud ja nüüd kordab seda igal võimalusel, ise seejuures rahulolust mõnuledes. Ehk teisisõnu pole LTM suutnud oma "roa" maitsestamisel piiri pidada ja nii ongi tulemuseks tarbimatu soust, mis mulle lugejana on üdini vastuvõetamatu ja paneb üldse kahtlema, kas kirjastaja enne raamatu väljaandmist, seda enne luges ka.
Teksti loeti eesti keeles
x
Kristjan Ruumet
1974
Kasutaja rollid edit_authors
edit_books
Viimased 25 arvustused:

Tegu on viimase osaga triloogiast "The Final Architecture".
Ma hakkasin lugema seda triloogiat selle pärast, et varasem kokkupuude autoriga ("Elder Race") jättis mulle väga hea mulje. Tagantjärele aga selgus, et võrdlus "The Expanse" sarjaga oli asjakohane ja ma oleksin pidanud seda hoiatust tõsisemalt võtma.
Sarjal oli palju vigu, kuid kaks kõige enam häirivamat olid:
1) Autor kulutas ebareaalselt kaua aega, et võimalikult igavalt ebareaalsust kirjeldada.
2) D&D mängudes pole mitte kunagi sisse toodud tegelast, kelle roll on "jurist". Millegipärast autor aga arvas, et hästi toimivas väikeses kosmoselaevas PEAB olema üks viiest meeskonnaliikmest jurist, kellel mitte ühtki sekundaarset rolli kosmosereisidel ei olegi.
Teksti loeti inglise keeles

Raamatut lugedes oli ka minul tunne, et pingelise tegevuse asemel toimub ainult lakkamatu üksteise õlale patsutamine ja tunnustamine. Hinne oleks "4-".
 
Teksti loeti eesti keeles

Raamatu vead on eelmine arvustaja kenasti välja toodud. Lisaks vaid juurde, et loole taru-robotite juurde lisamine oli liialt kunstlik võte ja selgelt tuli esile, et neid oli vaid vaja selleks, et mingigi normaalne loo lõpp välja mõelda.
 
Väike huvitav lõik: [eelnevalt kirjeldatakse mitmesuguseid nutifoni omadusi ja siis: ] "All it lacked was a concealed gun barrel loaded with .22 hollow-point cartridges (although if you really needed one you could buy it from a Chinese factory, at least until they criminalized bitcoin)." Vist on tegu esimese minu poolt kohatud (ulme)romaaniga, kus bitcoini mainitakse.
Teksti loeti eesti keeles

Ma oleks justkui mingit teistsugust raamatut lugenud, kui eelmised arvustajad. Triloogia ülejäänud osadest loen vaid sisukokkuvõtteid.
 
Teksti loeti eesti keeles