Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Indrek Hargla ·

Tema päevad Liinaga

(jutt aastast 2011)

eesti keeles: Indrek Hargla «Suudlevad vampiirid» 2011

Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
1
3
1
0
0
Keskmine hinne
4.0
Arvustused (5)

Indrek Hargla «Minu päevad Liinaga» oli selline kummaline tekst, mina ütleksin ebaõnnestumine, ning tõik, et jutt pälvis Tukla auhinna vaid kinnitab seda hinnangut.

Suurem osa ulmelugejaist igatahes ei saanud aru, mida autor looga öelda tahab, ehk et mis loos pealispinna, esmase kirjeldava tasandi all toimub. Sellist juhtumit ei saa õnnestumiseks pidada!

Nüüd on loole ilmunud n-ö. käsiraamat, selgitus, manuaal. Jah, see seletab nüüd kõik lahti küll, aga on omal kombel iseseisva ühikuna kuidagi... totakas. Või noh, seegi on huvitav lugemine, aga ilma esimese Liina-loota ilmselgelt iseseisva väärtuseta.

Sisuliselt tundub see mulle kui lugejale vigade parandusena, teise katsega soovitut ära seletada ja nüüd juba kõige lihtsamas võimalikus keeles ja sõnastuses.

Samas saan ma ideaalselt aru, et esimesse juttu oligi üsna võimatu sisse panna seda teist, abikaasa vaatenurka, seega ei saa soovitada, et ideaaljuhul võinuks autor neist kahest ühe hea loo kokku kirjutada, ei.

Aga ideaalvariant on olemas. See oleks olnud üsna tipptasemel kirjandussündmus, kui need lood ilmunuks koos, kõrvuti, üksteise järel samas ajakirjanumbris.

Aga niimoodi mitu aastat hiljem avaldada n-ö. autori enda süžeekavand, mille järgi ta kirjutas keeruka ja peidetud tähendusega loo, noh, see on imelik, seda imelikum on, et kogumikus pole Liina-lood kõrvuti, vaid neid on lahutama säetud mitu teksti.

Sisust: «Minu päevad Liinaga» sündmustik esitatakse meile siin külanaise kleidipaeltesse takerdunud kirjanikuhärra abikaasa pilgu läbi. Kui esimene lugu on sürreaalne, siis teine lugu on ratsionaalne ja reaalne.

Nii kahju, et need omal ajal (ja ka nüüd) kõrvuti ei ilmunud!

Miljöö on ikka seesama Hargla Lõuna-Eesti etnoõuduse atmosfäär, millega saime tuttavaks juba aprillis 1999 lühiromaanis «Uskmatuse hind» ja mida kirjanik on meile järgnevail aastail üha uuesti ja uuesti erinevais versioonides pakkunud («Väendru», «Truuta», «Viljakoll», «Tontla metsas»... «Koobassaare heinaküün» ja «Rabaröövel» sellesse loetellu ei sobi, teatava eripärase ängi ja õõva-atmosfääri täieliku puudumise tõttu) ja mis on üks minu lemmikmiljöösid Hargal loomingulises portfellis.

Sooritus on kaunis, aga... võistlus ise toimus ju juba kolme aasta eest! Hüpe oli tolgi korral pikk ja ilus, aga kahjuks mitte mõõtekasti, vaid tõkke taga asunud basseini.

Väidan täie veendumusega, et Tukla ja Stalkeri korjas lugu toona puhtalt seepärast, et tundus segane ja «nagu päris kirjandus», et polnud aru saada, mida kirjanik täpselt öelda tahtis. Kas klassikalises jutukirjanduses selline tendents hea on, ma ei tea. Ega ma praegugi sellesse Liina-diloogiasse õieti suhtuda ei oska. Sellest ka hinne. Kirjatehnika vääriks ju maksimumi.

Teksti loeti eesti keeles

Mulle meeldis veidi rohkem, kui Liina-diloogia esimene osa-polnud nii rõhutatult segane. "Truutale" leiab siit ikka väga otseseid vihjeid.

Meenutab Stephen Kingi uuemat loomingut-peategelaseks keskealine pereisast menukirjanik, kes mingite müstiliste ja painavate sündmuste sekka satub...

Teksti loeti eesti keeles

Ma kuulusin ka nende debiilikute hulka, kes loost "Minu päevad Liinaga" ei saanud miskit aru. Seepärast oli kogumikust väga hea alustuseks üle lugeda "Minu päevad" ja sinna otsa siis kohe ka "Tema päevad". Ma pole Rauli kriitikaga eriti nõus, mulle igatahes väga meeldis, et ülimalt segane "Minu päevad" lahti seletatakse. Iseseisvana see lugu muidugi ei kõlba kuhugi, kuid omalaadse diloogia teise osana küll. Mina hindan igatahes "viiega", seda just "Minu päevade" lahtiseletamise eest. Tundub, et ütlematajätmise ja lugeja fantaasia töölepanemise ning täiesti arusaamatu jaburduse vahel on õhkõrn piir ja kirjanikud teinekord tahtmatult kas ületavad seda piiri või siis ülehindavad oma lugejat.
Teksti loeti eesti keeles
x
Kristjan Ruumet
1974
Kasutaja rollid edit_authors
edit_books
Viimased 25 arvustused:

Tegu on viimase osaga triloogiast "The Final Architecture".
Ma hakkasin lugema seda triloogiat selle pärast, et varasem kokkupuude autoriga ("Elder Race") jättis mulle väga hea mulje. Tagantjärele aga selgus, et võrdlus "The Expanse" sarjaga oli asjakohane ja ma oleksin pidanud seda hoiatust tõsisemalt võtma.
Sarjal oli palju vigu, kuid kaks kõige enam häirivamat olid:
1) Autor kulutas ebareaalselt kaua aega, et võimalikult igavalt ebareaalsust kirjeldada.
2) D&D mängudes pole mitte kunagi sisse toodud tegelast, kelle roll on "jurist". Millegipärast autor aga arvas, et hästi toimivas väikeses kosmoselaevas PEAB olema üks viiest meeskonnaliikmest jurist, kellel mitte ühtki sekundaarset rolli kosmosereisidel ei olegi.
Teksti loeti inglise keeles

Raamatut lugedes oli ka minul tunne, et pingelise tegevuse asemel toimub ainult lakkamatu üksteise õlale patsutamine ja tunnustamine. Hinne oleks "4-".
 
Teksti loeti eesti keeles

Raamatu vead on eelmine arvustaja kenasti välja toodud. Lisaks vaid juurde, et loole taru-robotite juurde lisamine oli liialt kunstlik võte ja selgelt tuli esile, et neid oli vaid vaja selleks, et mingigi normaalne loo lõpp välja mõelda.
 
Väike huvitav lõik: [eelnevalt kirjeldatakse mitmesuguseid nutifoni omadusi ja siis: ] "All it lacked was a concealed gun barrel loaded with .22 hollow-point cartridges (although if you really needed one you could buy it from a Chinese factory, at least until they criminalized bitcoin)." Vist on tegu esimese minu poolt kohatud (ulme)romaaniga, kus bitcoini mainitakse.
Teksti loeti eesti keeles

Ma oleks justkui mingit teistsugust raamatut lugenud, kui eelmised arvustajad. Triloogia ülejäänud osadest loen vaid sisukokkuvõtteid.
 
Teksti loeti eesti keeles