Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Suzanne Collins ·

The Hunger Games

(romaan aastast 2008)

eesti keeles: «Näljamängud»
Tallinn «Tänapäev» 2009

Sarjad:
Hinne
Hindajaid
2
4
1
0
0
Keskmine hinne
4.143
Arvustused (7)

Romaani tegevus toimub Ameerikas, kunagi tulevikus. Keskvõim asub Kapitooliumil ja talle alluvad 13 ringkonda. Ammu aega tagasi (kuskil seitsmekümne aasta ringis) tõstsid ringkonnad keskvõimu vastu mässu, mis aga uputati verre. Kolmeteistkümnes ringkond tehti selle käigus tuumarelvaga maatasa. Nüüd korraldatakse igal aastal ülestõusu mahasurumise puhul pidustused. Selleks peab iga ringkond saatma sellele üritusele ühe poisi ja ühe tüdruku vanuses 12-18 eluaastat, kes valitakse loosi teel. Need 24 last võitlevad omavahel elu ja surma peale suurel areenil. Väga suurel areenil. Keset mägesid, orge jne. Kogu maastik on mängumeistrite kontrolli all. Tahavad - sajab paduvihma, tahavad - toimub maavärin jne. Relvi, toitu ja muud varustust peavad mängijad ise omal käel hankima. Need ongi Näljamängud. Kes viimasena ellu jääb, on võitja ning pärib igavese au ja rikkuse.

Väga põnev raamat. Kuidagi ei saanud teda käest pandud, enne kui lõpp vastu tuli. Pinge oli kogu aeg üleval, emotsioonid kõikusid ühest servast teise, keel oli ladus ja sujuv.

Lugemise ajal olin täiesti vaimustuses. Hiljem aga, kui raamat läbi ja loetust mõni aeg möödas, siis hakkas tunduma, et kõik oli isegi liiga ladus ja sujuv. Liiga hea. Ma ei saanud tükk aega aru, et mis mind ei rahulda - raamat on ju täiesti super. Siis aga mõistsin - kogu lugemise aja oli kõik väga ere ja pingeline. Hiljem aga kui hakkasin sisule tagasi mõtlema, siis ei tulnud ette midagi erilist, midagi säärast, mis oleks mällu sööbinud ja teravalt meelde jäänud. Pigem nagu kerkib keelele sõna tüüpiline. „Running man“ lastega versioon. Väga kaasakiskuvalt ja söödavalt kirja pandud… aga midagi erilist nagu ei olnud. Ehk järgmistes osades.

Teksti loeti eesti keeles

Lugeda sai seda kiirelt ja kergelt ja sisu oli haarav. Aga samas oli tal palju vigu. Eelpool arvustajale lisaks juurde veel mõned:
1) Miks oli (pea)tegelastele füüsiline vägivald võõras ja veidi vastumeelne, kui "KÕIK" ju vaatasid televisioonist iga aasta show ülekannet
2) Majandusmudelist ei saanud eriti aru. Ringkond 13 suurus oli liiga väike, et (teiste ringkondadega koostöös) Kapitooliumis kirjeldatud majanduselu üleval pidada

Lugedes seda raamatut tuli esimese asjana pähe võrdlus, et raamat on "Surelike masinate"-sarja ja "Maa lapsed"-sarja ristsugutis.
Teksti loeti eesti keeles

Esimeses arvustuses on piisavalt sisust juttu.

Seega raamatu tugevused:

1. Pingeline tegevustik, mõningad ootamatud pöörded;

2. Alguses häirivat oleviku vormis minajutustust (mida oma lugemuse piires ei mäleta, et oleksin kuskil mujal kohanud) loen juba alates selle köite esimesest veerandist pigem plussiks.

Raamatu puudused: nõustun 100% võrdlusega filmiga "Running man", mis tundus ka kunagi 1990.aastatel vaadates kõva sõna, kuid hiljuti üle vaadates...
Teksti loeti eesti keeles

Jälle on toimunud mingit sorti globaalne? kataklüsm ning tsivilisatsioon, sellisena nagu meie seda tunneme, on langenud tagasi peaaegu barbaarsusesse. Priviligeeritud klass istub kuskil pilvepiiril ning rõhub tavalist tööinimest, piirates nende õigusi ja vabadusi. Näljamängud, kus lapsed elu ja surma peale võitlus peavad, on vaid ebavõrdsuse tipp.Ma teadsin kohe algusest peale, et tegu on vanameister Kingi "Running Mani" kinoversiooni adaptsiooniga nooremale lugejale. See fakt mind ei häirinud, pigem tekitas huvi, mis sai ka rahuldatud. Tegemist pole otseselt halva raamatuga. Vähemalt esmapilgul mitte, sest kõik on justkui paigas. Karakterid, setting, tegevus. Lugeda oli ka päris mõnus. Autor suudab põnevust kruvida ning saavutatud pinget ka hoida. Sisuliselt kuni lõpuni välja. Küsimused tulevad sellepärast ka hiljem, peale teose käest panemist ning vastuseta jäänud kuidas ja mikside hulk tõmbab hinde natuke alla. Nelja teenib välja, kuid seda lootuses, et järgmised osad selgitavad "Näljamängude" maailma toimimispõhimõtteid vähe paremini
Teksti loeti eesti keeles

Minul assotsieerus see raamat esmalt Running Man’i, tõsielusarjade (nt Robinsonid) ja „Kärbeste jumalaga“, mis on teismeliste jaoks põnevuslooks kokku miksitud, lõppu on näpuotsaga lisatud ka kohustuslikku romantilist tundlemist. Karta on, et noorte armukolmnurk saab järgmistes osades keskseks teemaks, aga vähemalt siin oli see enam-vähem kontrolli all hoitud. Kuid see on vaid teose vorm ja narratiiv.

Mulle oli raamatu kõige olulisem sõnum suhtumine toitu, ehk tegu on tegelikult väga hea ühiskonnakriitilise teosega. Nälg ei ole naljaasi.

Maailm, milles tegevus toimub, oli päris õõvastav. Väga lahti autor seda ei kirjutanud, piirdus vaid üldise taustaga (huvitav, kas peale Panemi ka muu maailm eksisteerib?), et põhjendada toimuvat, aga kogu raamatut täitev julmuse allhoovus tekitab külmavärinaid.
Eespool olevas kommentaaris tõstatatud küsimusele vastaks aga, et vägivald oli ka kõigile teistele vastumeelne (v.a. Kapitooliumile, kes käsib, poob ja laseb ning peab kuidagi oma jõudeaega sisustama ja kontrolli säilitama). Ringkondi sunniti vaatama, kuidas nende lapsed sisuliselt surnuks piinati.
Tiba harjumatu oli, et tekst esitati oleviku ainsuse esimeses pöördes, aga kuna lugu oli nii kaasahaarav, siis see väga elamust ei häirinud. Kuigi selle valiku eesmärk jäi mulle pisut segaseks – kolmanda pöörde kasutamine ei annaks peategelase sisemaailma ja pinget ilmselt nii hästi edasi; lihtmineviku mina-vorm aga näitaks, et peategelase jaoks lõppes eluohtlik katsumus positiivselt, ta saab sellest tagantjärgi rääkida, kuid ometi teab lugeja, et kui ühest tegelasest lähtuvalt on kirjutatud raamat (3 raamatut), siis midagi letaalset temaga juhtuda ei saa.

Mis seal salata, lugu on tõesti põnevalt kirja pandud ja raamatut käest panna polnud niisama lihtne. Lisaks pani see (vähemalt mind) ka veidi mõtlema.

Teksti loeti eesti keeles

Üsna düstoopiline tuleviku Põhja-Ameerika, kus USA on lagunenud. Peategelane, tüdruk, elab provintsis tohutus vaesuses ja viletsuses, nagu muide enamik selle provintsi elanikke. Neid valitseb raudse rusikaga rikas keskus, mille vastu provintsid kunagi mässasid ja mis nüüd kord aastas võtab karistuseks loosiga igast 13st provintsist poisi ja tüdruku elu ja surma peale võitlema telesõusse "Näljamängud". Peategelane peab samuti sellest osa võtma. Alguses mind häirisid natuke sellised küsimused, nagu miks peaks keskus sõuga provintsides enda vastu iga aasta uut viha tekitama. Aga üsna varsti keskendus tekst mängule endale ja see osa oli hoogne ja kaasakiskuv. Üldse mitte nii hull kui ma enne lugemist kartsin. Hakkasin pärast lugemist jälle nethacki mängima :)
Teksti loeti inglise keeles

Sõber Taavi kutsus ühel päeval kinno. Filmiks oli "Näljamängud: lahvatab leek" ehk siis triloogia teise raamatu järgi tehtud film. Kui esimene film aasta tagasi välja tuli siis minu silmis langes see huviorbiidist kohe välja. Nimelt 1999 aastal ilmus Jaapanis raamat "バトル・ロワイアル" ehk ingliskeeli "Battle Royale", millest aastal 2000 tehti samanimeline film. "Battle Royale" filmi sisu (raamatut pole lugenud) oli kirjelduse põhjal väga sarnane Suzanne Collinsi raamatuga, palju oli ka juttu sellest, et tegu on lausa plagiaadiga (Collinsi esimene raamat ilmus 9 aastat peale "Battle Royale"-i) . Igaljuhul kuna mulle Jaapani film meeldis väga siis ei tundunud üldsegi huvitav (potentsiaalse) remake`ga tutvust teha. Noh ja sinna see film minust aastal 2012 ka jäi.

2013 lõpus aga läksin kinno, pikk jutt lühidalt (sest praegu ei tule juttu filmist) - jäin rahule. Kui "Battle Royale" oli väga tume ja karm düstoopia siis Hollywood tegi sarnasest süžeest üsna turvalise filmi - mis on endiselt hoiatav tulevikuvisioon.

Terve "Näljamängude" triloogia on kirja pandud teismelise tüdruku Katniss Everdeen`i vaatenurgast. Tegevus toimub tulevikus, kus Põhja-Ameerikat on laastanud sõda ning alles on jäänud üks riik nimega Panem. Keskmes on toretsev ja haljal järjel pealinn Kapitoolium ning seda ümbritsevad 12 (või 13 aga sellest saab täpsemalt raamatust lugeda) virelevat ringkonda. 75 aastat tagasi üritasid ringkonnad mässu tõsta, oli ka paras madin kuid Kapitoolium surus selle veriselt maha. Et enam see ei korduks siis igal aastal korraldab Kapitoolium vaatemängu, näljamängud. Igast ringkonnast valitakse välja üks poiss ja üks tüdruk vanuses 12-18, natuke õpetataks-koolitatakse võitlemis- ja ellujäämiskunsti ning pannakse kogu kamp (24 last) areenile elu ja surma peale võitlema. Ellu saab jääda ainult üks, võitjaid saab olla vaid üks. Areenid on relvi ja lõkse täis riputatud, kogu mängu juhivad ja tõmbavad kulisside taga niite erinevad ametimehed, kõike kantakse lives üle telekanali riigis laiali. Võitja ringkond on järgmise aasta jooksul mõningate privileegidega... kuni lähevad järjekordsed mängud lahti.

Esimeses osas loob Collins päris korralikult tausta, märkimisväärne osa "actionist" toimub üldsegi Katnissi peas. Selles suhtes on film absoluutselt jõuetu, arusaadav kah, et mõningaid asju saab paremini kirjasõnaga edasi anda. Varakult enda pere eest hoolitsemine, isa kaotus varajases nooruses, apaatne je enesesse tõmbunud ema ning väike õde, kelle eest Katniss on kasvõi surema. Või siis astuma näljamängude areenile - mis ka esimeses osas juhtub. Panemi ajalugu, keskkonna kirjeldus, meeleolu, erinevad kõrvaltegelased - kirjanikuproua suudab anda kogu maailma edasi anda üsna piiratud vahenditega. St mitte hemingwaylikult lihtlausetega kuid pole ka sedasorti jorutamist, mida (kaasaegses) fantasy`s ikka kohtab.

Omaette liin on veel Katnissi varajased armusuhted ning klassikaline "kas poiss on sõber või midagi enamat" kõhklused. Varajane ärkav erootika on väga nauditavalt kirja pandud ning ei libastu. See on ilmselt ka üks põhjus, miks raamat/film on naiste hulgas palju huvi tekitanud. Noh ja mulle meeldis ka see joon raamatus.

Teine pool esimesest raamatust toimubki areenil, on võimuvõitlust, actionit, planeerimist ja koostööd ning eks mängijad langevad järjest nagu kärbsed. Ilmselt ei ole mul vedanud kuid suurem osa loetud (heast) kirjandusest on kirjutatud meeste poolt, naiste kirjutatu on aja jooksul kerge skeptsise ja eelarvamuse tekitanud. "Näljamängud" on meeldiv erand, Collins suudab ehtnaiselikult (vabandage mu stereotüüpset väljendusviisi) hästi edasi anda nö. "tundelist" poolt, samuti manab vaheda sulega esile karmimat, nö. "mehelikku" osa tulevikumasendusest.

Selline sümpaatne ja hea raamat. Miinuseid otseselt polegi kuid ülim tipp ja ahhetamapanevalt oivaline ka mitte. Loed järjest ja huviga, endale raamaturiiulisse ostma ei hakka - viid raamatukokku tagasi ja oled kokkuvõttes kulutatud ajaga rahul.
Teksti loeti eesti keeles
x
Kristjan Ruumet
1974
Kasutaja rollid edit_authors
edit_books
Viimased 25 arvustused:

Tegu on viimase osaga triloogiast "The Final Architecture".
Ma hakkasin lugema seda triloogiat selle pärast, et varasem kokkupuude autoriga ("Elder Race") jättis mulle väga hea mulje. Tagantjärele aga selgus, et võrdlus "The Expanse" sarjaga oli asjakohane ja ma oleksin pidanud seda hoiatust tõsisemalt võtma.
Sarjal oli palju vigu, kuid kaks kõige enam häirivamat olid:
1) Autor kulutas ebareaalselt kaua aega, et võimalikult igavalt ebareaalsust kirjeldada.
2) D&D mängudes pole mitte kunagi sisse toodud tegelast, kelle roll on "jurist". Millegipärast autor aga arvas, et hästi toimivas väikeses kosmoselaevas PEAB olema üks viiest meeskonnaliikmest jurist, kellel mitte ühtki sekundaarset rolli kosmosereisidel ei olegi.
Teksti loeti inglise keeles

Raamatut lugedes oli ka minul tunne, et pingelise tegevuse asemel toimub ainult lakkamatu üksteise õlale patsutamine ja tunnustamine. Hinne oleks "4-".
 
Teksti loeti eesti keeles

Raamatu vead on eelmine arvustaja kenasti välja toodud. Lisaks vaid juurde, et loole taru-robotite juurde lisamine oli liialt kunstlik võte ja selgelt tuli esile, et neid oli vaid vaja selleks, et mingigi normaalne loo lõpp välja mõelda.
 
Väike huvitav lõik: [eelnevalt kirjeldatakse mitmesuguseid nutifoni omadusi ja siis: ] "All it lacked was a concealed gun barrel loaded with .22 hollow-point cartridges (although if you really needed one you could buy it from a Chinese factory, at least until they criminalized bitcoin)." Vist on tegu esimese minu poolt kohatud (ulme)romaaniga, kus bitcoini mainitakse.
Teksti loeti eesti keeles

Ma oleks justkui mingit teistsugust raamatut lugenud, kui eelmised arvustajad. Triloogia ülejäänud osadest loen vaid sisukokkuvõtteid.
 
Teksti loeti eesti keeles