Sõber Taavi kutsus ühel päeval kinno. Filmiks oli "Näljamängud: lahvatab leek" ehk siis triloogia teise raamatu järgi tehtud film. Kui esimene film aasta tagasi välja tuli siis minu silmis langes see huviorbiidist kohe välja. Nimelt 1999 aastal ilmus Jaapanis raamat "バトル・ロワイアル" ehk ingliskeeli "Battle Royale", millest aastal 2000 tehti samanimeline film. "Battle Royale" filmi sisu (raamatut pole lugenud) oli kirjelduse põhjal väga sarnane Suzanne Collinsi raamatuga, palju oli ka juttu sellest, et tegu on lausa plagiaadiga (Collinsi esimene raamat ilmus 9 aastat peale "Battle Royale"-i) . Igaljuhul kuna mulle Jaapani film meeldis väga siis ei tundunud üldsegi huvitav (potentsiaalse) remake`ga tutvust teha. Noh ja sinna see film minust aastal 2012 ka jäi.
2013 lõpus aga läksin kinno, pikk jutt lühidalt (sest praegu ei tule juttu filmist) - jäin rahule. Kui "Battle Royale" oli väga tume ja karm düstoopia siis Hollywood tegi sarnasest süžeest üsna turvalise filmi - mis on endiselt hoiatav tulevikuvisioon.
Terve "Näljamängude" triloogia on kirja pandud teismelise tüdruku Katniss Everdeen`i vaatenurgast. Tegevus toimub tulevikus, kus Põhja-Ameerikat on laastanud sõda ning alles on jäänud üks riik nimega Panem. Keskmes on toretsev ja haljal järjel pealinn Kapitoolium ning seda ümbritsevad 12 (või 13 aga sellest saab täpsemalt raamatust lugeda) virelevat ringkonda. 75 aastat tagasi üritasid ringkonnad mässu tõsta, oli ka paras madin kuid Kapitoolium surus selle veriselt maha. Et enam see ei korduks siis igal aastal korraldab Kapitoolium vaatemängu, näljamängud. Igast ringkonnast valitakse välja üks poiss ja üks tüdruk vanuses 12-18, natuke õpetataks-koolitatakse võitlemis- ja ellujäämiskunsti ning pannakse kogu kamp (24 last) areenile elu ja surma peale võitlema. Ellu saab jääda ainult üks, võitjaid saab olla vaid üks. Areenid on relvi ja lõkse täis riputatud, kogu mängu juhivad ja tõmbavad kulisside taga niite erinevad ametimehed, kõike kantakse lives üle telekanali riigis laiali. Võitja ringkond on järgmise aasta jooksul mõningate privileegidega... kuni lähevad järjekordsed mängud lahti.
Esimeses osas loob Collins päris korralikult tausta, märkimisväärne osa "actionist" toimub üldsegi Katnissi peas. Selles suhtes on film absoluutselt jõuetu, arusaadav kah, et mõningaid asju saab paremini kirjasõnaga edasi anda. Varakult enda pere eest hoolitsemine, isa kaotus varajases nooruses, apaatne je enesesse tõmbunud ema ning väike õde, kelle eest Katniss on kasvõi surema. Või siis astuma näljamängude areenile - mis ka esimeses osas juhtub. Panemi ajalugu, keskkonna kirjeldus, meeleolu, erinevad kõrvaltegelased - kirjanikuproua suudab anda kogu maailma edasi anda üsna piiratud vahenditega. St mitte hemingwaylikult lihtlausetega kuid pole ka sedasorti jorutamist, mida (kaasaegses) fantasy`s ikka kohtab.
Omaette liin on veel Katnissi varajased armusuhted ning klassikaline "kas poiss on sõber või midagi enamat" kõhklused. Varajane ärkav erootika on väga nauditavalt kirja pandud ning ei libastu. See on ilmselt ka üks põhjus, miks raamat/film on naiste hulgas palju huvi tekitanud. Noh ja mulle meeldis ka see joon raamatus.
Teine pool esimesest raamatust toimubki areenil, on võimuvõitlust, actionit, planeerimist ja koostööd ning eks mängijad langevad järjest nagu kärbsed. Ilmselt ei ole mul vedanud kuid suurem osa loetud (heast) kirjandusest on kirjutatud meeste poolt, naiste kirjutatu on aja jooksul kerge skeptsise ja eelarvamuse tekitanud. "Näljamängud" on meeldiv erand, Collins suudab ehtnaiselikult (vabandage mu stereotüüpset väljendusviisi) hästi edasi anda nö. "tundelist" poolt, samuti manab vaheda sulega esile karmimat, nö. "mehelikku" osa tulevikumasendusest.
Selline sümpaatne ja hea raamat. Miinuseid otseselt polegi kuid ülim tipp ja ahhetamapanevalt oivaline ka mitte. Loed järjest ja huviga, endale raamaturiiulisse ostma ei hakka - viid raamatukokku tagasi ja oled kokkuvõttes kulutatud ajaga rahul.
