Peategelane sälitab mõned oma funktsionali võimed ja asub otsinguile, et leida Pahade pelgupaik ja funktsionaalsusele lõpp peale teha. Funktsionalid aga püsivad tal pidevalt kannul...
Lugu on hea aga midagi jääb lõpuks nagu puudu. Mitte nii oluliselt et see hinnet alla kisuks aga meenutades sealseid sündmusi on selline tunne, et sebis mis ta sebis aga midagi olulist ei juhtunudki. Ja autor küll filosofeeris ning rääkis tegelase siseilmast, kuid... inimlikust ja hingelisest sügavusest jäi Kirillil puudu. Minu jaoks jäi ta võõraks. Mees oli oma olemuselt tänavakakleja ja tülinorija, keegi selline kellel meeldib teiste peale möödaminnes sülitada ja ta ise peab seda loomulikuks ja on uhke pealekauba. Ei positiivne ega negatiivne kangelane - lihtsalt mingi tolgus.
Võib-olla autor ei mõelnud seda nii, kuid minu jaoks oli see raamat inimesest kellele anti ootamatult kätte väga palju võimu ja kes sellest sõgedaks läks.