Lugu algab kuue miljoni aasta eest, kui Abagail Gentian lasi endast teha tuhat klooni ja saatis nad galaktikasse laiali: koguma teadmisi, hankima tarkust, kogemusi, mälestusi. Selliseid kloonide suguvõsasid on teisigi. Gentianid tegutsevad galaktikas ehitajatena: nad ümbritsevad kollapseeruvaid tähti tähetammidega, et planeedid, kus elatakse, säiliksid.

Kuue miljoni eduka aasta järel on keegi otsustanud hävitada Gentiani suguvõsa. Suguvõsa liikmetel tuleb hakata detektiivideks, tuleb välja selgitada vaenlased. Paksu raamatu algul oli Abigail Gentiani kloone natuke alla üheksasaja, poole pea väheke üle viiekümne.

Lõpplahendus tuleb naabergalaktikas. Ilmselt on see nii ajaliselt kui ka ruumiliselt kõige mastaapsem Reynoldsi romaan. Kui just norida, siis puuduseks võiks ehk pidada seda, et tegelased intrigeerivad, reedavad ja armastavad just nii nagu seda tehti tuhat aastat tagasi ja tehakse nüüd – kuus miljonit aastat pole inimeses midagi muutnud! Aga teisalt, kui see poleks nii, jääksid kõik tegelased ääretult võõrasteks, paberlikeks. Hindeks muidugi viis

Teksti loeti soome keeles

ichi

13.12.2015, kell 23:52

Mitte midagi halba ei ole võimalik öelda. Reynolds oskab pea iga kord oma ideede ning teoste mastaapsusega üllatada.

Teksti loeti inglise keeles

Toomas Aas

25.07.2016, kell 01:59

Kui oleks olemas mingi kosmoseooperite absoluutskaala, siis niisugusel skaalal ehk ei saakski antud teosele eriti midagi midagi ette heita.

Reynolds aga seadis oma Inhibiitorite sarjaga lati nii kõrgele et midagi pole teha - minu jaoks on ta käesolevaga selle lati alt kindlalt läbi põrutanud. Näpuotsaga astrofüüsikat (mis sama autori eelnevate teostega võrreldes mõjub kuidagi õõnsalt ja ebaveenvalt) ning süžeeks suhteliselt lihtsakoeline, ilma eriliste üllatusteta seiklusjutt. "Kolm" hindena tundub ehk ebaõiglaselt madal, aga nagu alguses öeldud, väljendab pigem mu täitumata ootustest tulenevat pettumust kui absoluutskaalal antud hinnangut teose kvaliteedile.

Teksti loeti inglise keeles

Liisa Vesik

7.03.2018, kell 21:03

Reidar Andreson

14.05.2018, kell 11:26

Üks eepilisemaid SF lugusid, mida olen viimasel ajal lugenud - just aja- ja ruumiskaalal. Reynoldsi muudest sarjadest täiesti iseseisva romaani sisu tegeleb peamiselt "liha" vs metalli intelligentsi võitlusega. Kui välja jätta stseenid ühe Gentian liini sadistliku naisterahvaga, kes kättemaksuks ohvreid lausa organiteks ja rakkudeks segmenteerib, on käesolev romaan võrreldes RS maailmaga oluliselt helgem. Alguses oli raske oma mõistust raamatu mastaabi ja toimuva ümber mässida, kui loo arenedes toimus selginemine ning siis sai üha uusi paljastusi või seletusi endasse ahmitud. Lõpuks selgub, et autor oskab ka südamlik olla. Kui tõesti saab teoks Reynoldsi lubadus sellesse maailma juurde kirjutada, oleks tore lugeda mitte niivõrd "kübemekeste" (ma ei tea, kas see on hea vaste terminile "shatterlings") sekeldustest Linnuteel, vaid saada teada, mis toimub naabergalaktika(te)s. Mis tegusid teevad Esimesed Masinad ja mis asja ajavad/ajasid Priorid, kelle eksistentsi ei mõõdeta miljonites aastates (nagu inimestel ja masinatel), vaid miljardites.

Teksti loeti inglise keeles