Eesti ulmelugejate arvamuste arhiiv
Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Poul Anderson ·

Duel on Syrtis

(jutt aastast 1951)

ajakirjapublikatsioon: «Planet Stories» 1951; märts
♦   ♦   ♦

eesti keeles: «Duell Syrtisel»
autorikogu «Taevarahvas» 2008

Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
5
4
0
2
0
Keskmine hinne
4.091
Arvustused (11)
Tarmo Õuemaa

Maalased on Marsi koloniseerinud ja selle põlisasukad orjastanud. Tegelikult on jutu tegevusajaks marslaste orjapidamine küll keelatud ja nende küttimine kah. Aga ega neist suurt midagi järgi enam pole.

Ropprikas miljonär Riordan on otsustanud oma trofeekogu täiustada, kuni veel võimalik, korralik metsiku marslase nahaga. Saabki siis viimase vaba ja metsiku marslase koordinaadid ja duell algab.

Siuke tõsine ja heroiline lugu. Tore on see, et Anderson on jahimehestki aru saada püüdnud ning ei mõista teda 100% hukka. Päris lõpp kisub küll viiele väikse miinuse taha.
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Sander

Mõte, et kiviaja tasemel pärismaalane raketi ärandab ja viib sellest leitud seadmed ja relvad omade juurde kopeerimiseks, on nii tobe, et kuidagi ei saa rahuldavat hinnet anda. Seda, et hiir püssi lõhki lööb, ma ka ei usu. St. tänapäeval küll, aga kui juba Marsi peal jahti peetakse, siis võiks arvata, et relvameistrite käsutuses on tänastest palju edevamaid sulameid ja nii edasi.

12.06.2008: Kristjan-Jaak Rätsepa analoogia 19. sajandi püssidega on väär. Esiteks ei õppinud indiaanlased ka neid ise valmistama (küll aga lahti võtma ning kokku tagasi panema) ja teiseks saab püssilaskmise katse-eksituse meetodil enamvähem ära õppida, elektroonikat täis lennuki juhtimist aga mitte.
Teksti loeti inglise keeles
Andres Septer

Ähh, mind häiris nagu see, et kuidas saab hibernatsioonis aju 100% täistaktiga töötada? Aju on ju kõige suurem hapnikuõgerd üleüldse ja "energiasäästurezhiimi" minnes tõmmatakse kõigepealt ikka "protsessoril" takti maha. Kuna loo puant oli üles ehitatud ebatõesele faktile, siis saab "4"
Teksti loeti eesti keeles
Meelis Sepp

Selle loo "parim enne" kuupäev ületati aastakümneid enne minu sündi ja kahjuks pole tegu igihalja klassikaga, mis aastatega oma väärtust ei kaota.
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Jah, lugu on tehnoloogiliselt kaasajast maha jäänud ja nagu kunagi Heinleini arvustades mainitud, ei suuda ma lugusid Marsi kõrbetest ning Veenuse džunglitest võtta nii tõsiselt, kui näiteks Alastair Reynoldsi loomingut, ent see selleks... Muidu pole ju tegu halva looga, ehkki tahaks teada, milleni viis jahi ootamatu lõpp laiemas plaanis Marsi elus.

Ma ei arva, et mõte raketti ärandavast pärismaalasest oleks tobedam kui valgetelt püssid ja hobused käigupealt üle võtnud indiaanlased või mingi kannibalidest Aafrika geriljarühmituse kodulehekülg võrgus. Mõistuslikud olendid on võimelised enda arengutasemest tükk maad kõrgemal seisvat tehnikat kiiresti kasutama õppima. Konkreetne "öökullike" oli ju aastaid maalaste baasi lähedal viibinud ja teadis nende elust ühte koma teist.
Teksti loeti eesti keeles
Indrek Hargla

Jutt mis mulle normaalasendis üldse ei peaks meeldima, kuna on üles ehitatud (negatiivses mõttes) hemingwaylikus laadis - ainult miski looduses trampimine ja jahitegevuse kirjeldus. Aga näe meeldis. "Duell Syrtisel" on hea näide sellisest 1951. aasta ulmest, mis ei ole tänapäevaks moraalselt ega kirjanduslikult vananenud ja on endiselt heas vormis. Jutt näitab, et juba siis oskas Anderson end seada "peavoolust" veidi erinevale lainele käsitledes mitte Marsilt lähtuvat invasiooniohtu vaid inimkolonisatsioonist lähtuvat ohtu muudele maailmadele. Noore autori kohta erakordselt küps tekst ja lõpp on ka võimas. Saab kindla "viie".
Teksti loeti eesti keeles
Andreas Jõesaar

Minu meelest selline bradburylik Marsi-lugu. Kuid mitte päris, sest Bradbury oleks olnud ilmselt süngem, vähem seikluslik ja rohkem psühholoogilisem.

Loo lõpp, tuhat aastat üksildust, on aga sama rafineeritud, kui see Suurmeistril oleks olnud.

Hoolimata suhteliselt ettearvatavast lõpust mulle see lugu meeldis, humanist nagu ma olen. Paralleelid Ameerika Ühendriikide kodusõja ja orjade ning orjapidajatega ei seganud, pigem vastupidi.
Teksti loeti eesti keeles
Siim Espenberg

Väga hea lugu. Võib-olla mõned tehnoloogiat ja selle kasutamist puudutavad nüansid olid küsitava väärtusega, kuid jutu idee ja tekstiga loodud atmosfäär olid suurepärased. Kindel "viis".
Teksti loeti eesti keeles
Johannes Koit

Maalased on Marsi koloniseerinud ning kohalikud orjastanud. Hiljem küll anti marslastele vabadus tagasi, kuid inimeste põlglik suhtumine nendesse kui alamatesse olenditesse säilis. Saabub ühel päeval punasele planeedile rikas kütt, kelle ainus soov on kohalikule jahti pidada. Leitaksegi sobiv isend ja mäng võib alata. Kuigi mulle väga need Marsi lood väga ei istu, sest ma ei saa kuidagi üle ega ümber faktist, et seal ei ole elu, mulle see lugu meeldis. Eelkõige just teostuse pärast. Suhteliselt igavast ideest oli päris kena jutt kokku pandud. Ebaloogilisused kõrvale jättes kindel neli
Teksti loeti eesti keeles
Pärtel Riit

Mulle meeldis süžee ja loo hoogsus. Meeldis keskkond. Mis ei meeldinud, oli see, et tekst oli liiga klišeelik ja ettearvatav ning midagi väga üllatavat välja ei pakkunud.
Teksti loeti eesti keeles
x
Kristjan Ruumet
1974
Kasutaja rollid edit_authors
edit_books
Viimased 25 arvustused:
Kristjan Ruumet

Tegu on viimase osaga triloogiast "The Final Architecture".
Ma hakkasin lugema seda triloogiat selle pärast, et varasem kokkupuude autoriga ("Elder Race") jättis mulle väga hea mulje. Tagantjärele aga selgus, et võrdlus "The Expanse" sarjaga oli asjakohane ja ma oleksin pidanud seda hoiatust tõsisemalt võtma.
Sarjal oli palju vigu, kuid kaks kõige enam häirivamat olid:
1) Autor kulutas ebareaalselt kaua aega, et võimalikult igavalt ebareaalsust kirjeldada.
2) D&D mängudes pole mitte kunagi sisse toodud tegelast, kelle roll on "jurist". Millegipärast autor aga arvas, et hästi toimivas väikeses kosmoselaevas PEAB olema üks viiest meeskonnaliikmest jurist, kellel mitte ühtki sekundaarset rolli kosmosereisidel ei olegi.
Teksti loeti inglise keeles
Kristjan Ruumet

Raamatut lugedes oli ka minul tunne, et pingelise tegevuse asemel toimub ainult lakkamatu üksteise õlale patsutamine ja tunnustamine. Hinne oleks "4-".
 
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Ruumet

Raamatu vead on eelmine arvustaja kenasti välja toodud. Lisaks vaid juurde, et loole taru-robotite juurde lisamine oli liialt kunstlik võte ja selgelt tuli esile, et neid oli vaid vaja selleks, et mingigi normaalne loo lõpp välja mõelda.
 
Väike huvitav lõik: [eelnevalt kirjeldatakse mitmesuguseid nutifoni omadusi ja siis: ] "All it lacked was a concealed gun barrel loaded with .22 hollow-point cartridges (although if you really needed one you could buy it from a Chinese factory, at least until they criminalized bitcoin)." Vist on tegu esimese minu poolt kohatud (ulme)romaaniga, kus bitcoini mainitakse.
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Ruumet

Ma oleks justkui mingit teistsugust raamatut lugenud, kui eelmised arvustajad. Triloogia ülejäänud osadest loen vaid sisukokkuvõtteid.
 
Teksti loeti eesti keeles