Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Robert Jordan ·

The Shadow Rising

(romaan aastast 1992)

Sarjad:
Hinne
Hindajaid
8
0
1
0
1
Keskmine hinne
4.4
Arvustused (10)

Yks. Jah, t@esti, yks. Yldiselt ma yhte ei pane, kui raamat pole otsene plagiaat v@i lihtsalt loetamatu. See raamat pole Tolkieni pealt otseselt maha kirjutatud nagu seeria esimene raamat ja lugeda nagu synnib, kuigi vaevaliselt. Häda on selles, et raamat käib närvidele. Kõik peategelased käituvad nagu 4-aastased lapsed. Noh, kamp talulapsi võivad ju nii käituda kui nad oma karjamaalt äkki linna sattusid. Aga selleks raamatuks on neil juba 3 raamatut seiklusi seljataga. Peategelased pole ainult sotsiaalselt vähearenenud lapsed vaid ka kõige vastikumate stereotüüpide järgi käituvad lapsed. Iga kord, kui yks meestegelane teatas, "ei mina saa naistest aru," või kui üks naine ütleb, "need mehed on kõik lollpead," pidin end tagasi hoidma, et mitte raamatut nurka visata. Tegelaste mõtted liiguvad umbes nii: "Hmm, X on mu lapsepõlvesõber ja praegu ajavad mind taga igasugused koletised ja mustad monstrumid. Ega ma ikka oma lapsepõlvesõpra usaldada ei saa..." Ah jaa, see seeria on VÄGA PIKK ja ei kavatse kunagi ära lõppeda. Read at your own risk.
Teksti loeti inglise keeles

Mnjahh.. Siit maalt hakkab too seeria Jordanil yle pea kasvama ja venima. Kurb. Samas, esimesed kolm raamarut on piisavalt head, et neil kes neid lugenud on ilmselt raskusi pidama saamisega. Ja ega ta nyyd nii hull ka ei ole et yldse lugeda ei kõlbaks.
Teksti loeti inglise keeles

Alguses ma arvasin, et umbes kusagilt kolmandast raamatust hakkab see seeria parasjagu kiiva kiskuma. Nüüd kus ma parasjagu loen seda sarja ca neljandat korda (kuna kaheksas raamat peaks ilmuma 20. oktoober, 1998 ning asjad vajavad mõningast meeldetuletamist) pean ma tunnistama, et mõnes mõttes on see üllitis isegi parem, kui kolm eelmist. Esimeste kordade juures tegi asja raskeks see, et osa teksti oli suurelt määralt kahemõtteline ning seletati lahti alles hilisemates teostes. Jordani miinuseks võiks lugeda seda, et ta on proovinud kirjutada n.ö. pereraamatut, nundides maha kõik kahtlase väärtusega seigad, kui SISU juures see ei häiri, eriti kui oled juba tema ümberaugu stiiliga harjunud. Teine miinus on vahest see, et ta kipub ennast kordama, kasutades äärmiselt piiratud hulka väljendeid (näiteks esineb kõikidel naisterahvastel raamatus tungiv vajadus igal võimalusel *sniff*-da). Õnneks on raamatul siiski tõsine uba sees ning süzhee on oluliselt rohkem arendatud, kui enamustel selle ala kirjanikel. Ausalt öeldes näiteks Tolkieni teostes ma pean suureks miinuseks seda, et ta ei proovi tegelaskujudele anda mingisugust personaalsust (väljaarvatud näiteks Kääbik, kuid see oli kirjutatud hoopis teise lugejaskonna tarvis). Parima tulemuse oleks andnud ilmselt selline olukord, kus Jordan on mõelnud välja stoori ning backgroundi ja Tolkien oleks võtnud storytellingu oma kraesse. Vaatamata sellele pean tunnistama, et kui inimene suudab selles veidrast koorikust läbi närida on sees VÄGA hea jutt. Omaoodi nagu "tainted saidin". Üldine sisu hakkab pihta eelmise raamatu lõpust, kus Rand on Callandori Tear-st kätte saanud ning avastanud, et Draakonirahvas on tegelikult Aielid. Pärast seda, kui erinevad fraktsioonid on proovinud talle raskelt tuupi teha otsustab ta, et aeg on hakata ise mehetegusi tegema. Uurides vanu ettekuulutusi ning kasutades veel muidki käepäraseid vahendeid asub ta teele Rhuidean-i poole. Rhuideanis märgistatakse ta lõplikult kui Car''a''Carn ehk Aieli pealikute pealik (mis aga osadele Aielitele suuremat ei istu ning mis viitab järgnevas raamatus algavale suuremale kodusõjale). Stseenid Rhuideanist on tõeliselt meeldejäävad ning heidavad mõningast valgust Aielite ja Rändava Rahva minevikule. Lõpuks mängib Lanfear Randile pihku oma "liitlase", Asmodeani, kes on sunnitud Randi õpetajaks hakkama. Teise liinina raamatud läheb Perrin Two Riversisse korda majja lööma Whitecloak-d ning Trollocid on seal märkimisväärse agarusega laamendama kippunud ning maailma näinud juhti kodupiirkonnal hädasti vaja. Uue tegelasena ilmub selle liini peal platsi Slayer, kes tundub olevad segu Luc-st (Tigraine vend) ja Isam-st (Lan-i poolvend). Tegemist on ilmselegelt eelmistes raamatutes vihjatud Dark Prophecy tegelasega. Üsna meeldejääv tegelisnski, kes Two Riversis üsna kahepalgeliselt palju tolmu üles keerutab.
Teksti loeti inglise keeles

Mulle tundub, et autor suudab oma loodud maailma päris hästi ohjes hoida. Igatahes ei oska ma siin näha märke sarja üldisest allakäigust. Pigem tundus pärast eelmise osa lõputut Tearis kükitamist ja paleeintriigide punumist päris värskendav jälle välja laia maailma pääseda. Eks näis, kas järgmine osa tuleb halvem.
Teksti loeti eesti keeles

Siiamaani loetutest oli see osa küll kõige parem. Polnud mingeid märke eelmiste arvustajate märgatud üldisest allakäigust. Vastupidi, asi läks järjest huvitavamaks. Samuti on tugev liialdus võrrelda Jordanit Tolkieniga. Kui Jordan üldse kuskilt mõjutusi on saanud, siis on see kahtlemata Frank Herberti "Düün". Võibolla ka mingil määral ladina - ameerika seebisarjad. Aga Düüniga sarnaneb see Wheel of Time ikka päris kõvasti. Aielid - fremenid, Dragon Reborn - Kwisatz Haderach, Aes Sedai - Bene Gesserit jne. Peale kolmanda osa pisut tüütavat finaali oli tõeline värskendus, kui tegelased kõik eri suundadesse jälle laiali läksid. Ja ülekaalukamalt kõige vastikumaks tegelaseks, kes jätab trollocid, myrddraalid, Forsakenid, Padan Faini ja Baalzamoni kaugele seljataha on muutunud Nynaeve. Jordan kujutab päris andekalt jubedat vanatüdrukut, kes tegeleb ainult vingumisega ja oma patsi täiest jõust sikutamisega. 99 % Nynaevele pühendatud lehekülgedest on täidetud pideva irina, solvunut mängimise ja lõputu, tapvalt tüütu vingumisega. 1% on pühendatud Warder Lani järele õhkamisele. Kusjuures Nynaeve on ainult umbes 23 - 24 aastat vana. Aga kui Nynaeve lehekülgedele mitte tähelepanu pöörata, siis teiste tegelaste juhtumised on piisavalt huvitavad, et ennast üsna mitmeks õhtuks unustada.
Teksti loeti inglise keeles
x
Kristjan Ruumet
1974
Kasutaja rollid edit_authors
edit_books
Viimased 25 arvustused:

Tegu on viimase osaga triloogiast "The Final Architecture".
Ma hakkasin lugema seda triloogiat selle pärast, et varasem kokkupuude autoriga ("Elder Race") jättis mulle väga hea mulje. Tagantjärele aga selgus, et võrdlus "The Expanse" sarjaga oli asjakohane ja ma oleksin pidanud seda hoiatust tõsisemalt võtma.
Sarjal oli palju vigu, kuid kaks kõige enam häirivamat olid:
1) Autor kulutas ebareaalselt kaua aega, et võimalikult igavalt ebareaalsust kirjeldada.
2) D&D mängudes pole mitte kunagi sisse toodud tegelast, kelle roll on "jurist". Millegipärast autor aga arvas, et hästi toimivas väikeses kosmoselaevas PEAB olema üks viiest meeskonnaliikmest jurist, kellel mitte ühtki sekundaarset rolli kosmosereisidel ei olegi.
Teksti loeti inglise keeles

Raamatut lugedes oli ka minul tunne, et pingelise tegevuse asemel toimub ainult lakkamatu üksteise õlale patsutamine ja tunnustamine. Hinne oleks "4-".
 
Teksti loeti eesti keeles

Raamatu vead on eelmine arvustaja kenasti välja toodud. Lisaks vaid juurde, et loole taru-robotite juurde lisamine oli liialt kunstlik võte ja selgelt tuli esile, et neid oli vaid vaja selleks, et mingigi normaalne loo lõpp välja mõelda.
 
Väike huvitav lõik: [eelnevalt kirjeldatakse mitmesuguseid nutifoni omadusi ja siis: ] "All it lacked was a concealed gun barrel loaded with .22 hollow-point cartridges (although if you really needed one you could buy it from a Chinese factory, at least until they criminalized bitcoin)." Vist on tegu esimese minu poolt kohatud (ulme)romaaniga, kus bitcoini mainitakse.
Teksti loeti eesti keeles

Ma oleks justkui mingit teistsugust raamatut lugenud, kui eelmised arvustajad. Triloogia ülejäänud osadest loen vaid sisukokkuvõtteid.
 
Teksti loeti eesti keeles