Eesti ulmelugejate arvamuste arhiiv
Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Vladimir Sorokin ·

Goluboje salo

(romaan aastast 1999)

eesti keeles: «Sinine pekk»
Tallinn «Hotger» 2002 (Sinine apelsin)

Hinne
Hindajaid
3
1
2
2
0
Keskmine hinne
3.625
Arvustused (8)
Elläi Tuulepäälse

Samas laadis tekst kui Nabokovi "Ada", ainult teise väljenduslaadiga inimese kirjutatud. Meelde sööbis Hitleri ja Stalini kohtumine esimese lossi trepil (on see tsitaat mõnest jaapani multikast?). Naerune nagu Vonnegut. Ja täiesti ajuvaba nagu need vene basatskid tavaliselt.
Teksti loeti eesti keeles
Ats Miller

Järjekordne venelaste enesepilastamine. Üsna loetavalt teostatud, seega minusugune, kes kõigesse, mida möödunud sajandil venelaste ja Venemaaga seostati, kirjeldamatult halvasti suhtub, naudib raamatut täiel rinnal. Aga väheke lihtsameelne on see raamat - seda mõttetut ärapanemist kumab igalt lehelt. On suuri ideesid, kasvõi näiteks see mullakeppijate kogukond - nii täiuslikult idiootlik ja briljantselt sümboolne oma sügavusse laskuvate totaalsest vaesusest kirjeldamatu luksuseni küündivate tasemetega. Või siis mainitud Stalini ja Hitleri kohtumisstseen alternatiivajalooks kvalifitseeruvas osas (nimetatud on lõpetanud IIMS rahu sõlmides). Kõige rohkem pani mind mõtlema ehk just vaatenurk - kuipalju kibedat raevu või siis ebainimlikku kaabaklust peab autoris olema, et midagi sellist valmis kirjutada... Nõustun ka võrdlusega Vonneguti koha pealt - inimvihkajad on teinekord huvitavad, aga kuna nende maailm muutub loogikavabaks jandiks, eksisteerides vaid selleks, et lugejale oma põlgust demonstreerida, jääb pärast suhu paha maitse (ja milline see saabki olla peale sõnniku mälumist!) ning kokkuvõttes pisut pettasaanud tunne.

Aga sellegipoolest soovitan lugeda - hea raamat.
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Ruumet

Ilmselt ei oska ma neid asju hinnata, mis raamatus oli. Minu silme ees oli tegu kohutava läbuga, milles kasutati põhiliselt eelpool arvustuses mainitud "venelaste enesepilastamist". Mõned vahepealsed stseenid jäid arusaamatuks, arusaamiseks oli vaja vist rohkem tunda vene rahvalugusid. Raamatu lõpuosa oli parem, kui algus ja see kergitas hinnet ühe palli võrra.
Teksti loeti eesti keeles
Tarts

Ärge minust ja hindest nüüd valesti aru saage. See hinne ei ole romaanile. Sel lihtsalpõhjusel,et seda romaani ei ole olemas. See raamat ei ole romaan, ei, ta on puhtakujuline provokatsioon. Valetan, see onprovokatsiooni kvintessents. Väga lähedal geniaalsusele.
Ärgu lugegu seda raamatut need, kes lugu otsivad. Lugu ei ole. Ärgu lugegu seda need, kes tegelasi otsivad. Tegelasi ei ole. Ärge lugegusedaneed, kes tegevust otsivad. Tegevus on olematu. Kes siis lõpeks seda lugeda võiksid? Arvan, et need, kes hindavad mängu ilu. Kogu üllitis on mäng, väga julm, aga siiski mäng. Eiole venelase enesepilastus, pigem rahvuse valuläve kompamine. Ja kui siis venelastest kõrini saab võetakse ette ülejäänud maailm ja trambitakse sadistliku mõnuga selle konnasilmadel. Et vaadata, milline võiks olla reaktsioon.
Kokkuvõtteks. Väga andekalt kirjutatud andeka inimese poolt. Samas üsna lapsik asi. Aga ilus. Ilus oma süütuses, ehkki kujutan ette, et vähestel asiotsieerub teos süütusega. Uskuge, ka süütus ja ilu võivad olla kaunikesti ilged, oleneb serveerimisest.
Teksti loeti eesti keeles
Andreas Jõesaar

Erinevalt Ants Millerist mina möödunud sajandi venelastesse ja Venemaasse kirjeldamatult halvasti ei suhtu. Samas ei armasta ma neid samuti piiritult. Seega provokatsiooni mõttes "Sinine pekk" mind üldse ei loksutanud.

Tõsiselt häiris mind see nn uusvene keeles kirjutatud esimene ots. Peamiselt just oma tehnilise lahenduse poolest aga ka sisuliselt. Nii olin tõsiselt õnnelik, kui 111. leheküljel mullakeppija Ivan lits Glogeri raskeltjälgitavale sonimisele otsustava lasuga lõpu peale tegi. :)

Alternatiivajalugu oli ulmeromaani seisukohalt mannetu. Jah, oli üksikuid ideid, mis muige suule tõid. Kuid sama palju oli ka neid, mis selle muige kiirelt kustutasid.

Kokkuvõtteks - haige raamat. Midagi sügavmõttelist, suurt, andekat ja geniaalset selles teoses kindlasti pole. Samas oli tekst loetav ning kõike muud kui surmavalt igav.

P.S. "Sirbis" avaldatud arvustuses juhib kriitik Fagira D. Morti tähelepanu asjaolule, et romaani sisu annaks paremini edasi, kui eestikeelne pealkiri oleks "Lilla pekk". Kirjutan alla.
Teksti loeti eesti keeles
Joel Jans

"Sinise peki" algus annab suurepärase aimduse, milline võib tänapäevane skype logi paista näiteks mõnele 19 sajandi inimesele - totaalselt arusaamatu loomulikult. Saan aru ka miks pole paljud kamraadid seda teost suutnud läbi pureda, see algus on ikka niivõrd segane, ebanaljakas ning laest võetud lühendeid täis pikitud, et lugeja kannatus peab olema raudbetoonist.

Pressisin siis hambad kõvemini kokku ja lugesin edasi. Lootes ehk on algus vaid pähkli kest, mille katkihammustamise järel premeeritakse mind magusa sisuga. Tuhkagi! Järgnenud kuulsate Vene klassikute kloonteisikute tekstid olid liiga kaootilised, mullakeppijate ordu häirivalt absurd ning Stalini-Hitleri maailm ülemäära rõve ja veniv.

Peab tunnistama, et Sorokini pehmem absurd ja loogilisem sündmusteahel "Opritsniku päevas", "Suhkrust kremlis" ja "Tuisus" meeldib mulle kordades rohkem. Sinise peki fenomen jäi mulle igaljuhul täielikuks mõistatuseks ja hea, et see mulle kõige viimasena tema eestis ilmunud raamatutest pihku sattus, sest vaevalt oleks viitsinud peale seda teisi (ja MÄRGATAVALT PAREMAID) raamatuid enam kätte võtta.
Teksti loeti eesti keeles
x
Kristjan Ruumet
1974
Kasutaja rollid edit_authors
edit_books
Viimased 25 arvustused:
Kristjan Ruumet

Tegu on viimase osaga triloogiast "The Final Architecture".
Ma hakkasin lugema seda triloogiat selle pärast, et varasem kokkupuude autoriga ("Elder Race") jättis mulle väga hea mulje. Tagantjärele aga selgus, et võrdlus "The Expanse" sarjaga oli asjakohane ja ma oleksin pidanud seda hoiatust tõsisemalt võtma.
Sarjal oli palju vigu, kuid kaks kõige enam häirivamat olid:
1) Autor kulutas ebareaalselt kaua aega, et võimalikult igavalt ebareaalsust kirjeldada.
2) D&D mängudes pole mitte kunagi sisse toodud tegelast, kelle roll on "jurist". Millegipärast autor aga arvas, et hästi toimivas väikeses kosmoselaevas PEAB olema üks viiest meeskonnaliikmest jurist, kellel mitte ühtki sekundaarset rolli kosmosereisidel ei olegi.
Teksti loeti inglise keeles
Kristjan Ruumet

Raamatut lugedes oli ka minul tunne, et pingelise tegevuse asemel toimub ainult lakkamatu üksteise õlale patsutamine ja tunnustamine. Hinne oleks "4-".
 
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Ruumet

Raamatu vead on eelmine arvustaja kenasti välja toodud. Lisaks vaid juurde, et loole taru-robotite juurde lisamine oli liialt kunstlik võte ja selgelt tuli esile, et neid oli vaid vaja selleks, et mingigi normaalne loo lõpp välja mõelda.
 
Väike huvitav lõik: [eelnevalt kirjeldatakse mitmesuguseid nutifoni omadusi ja siis: ] "All it lacked was a concealed gun barrel loaded with .22 hollow-point cartridges (although if you really needed one you could buy it from a Chinese factory, at least until they criminalized bitcoin)." Vist on tegu esimese minu poolt kohatud (ulme)romaaniga, kus bitcoini mainitakse.
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Ruumet

Ma oleks justkui mingit teistsugust raamatut lugenud, kui eelmised arvustajad. Triloogia ülejäänud osadest loen vaid sisukokkuvõtteid.
 
Teksti loeti eesti keeles