Järjekordne lisand Miles Vorkosigani seeriasse ja kohe alustuseks võib ära öelda et tädi on endiselt tasemel.
Miles oma abikaasaga on tagasiteel oma pulmareisilt kui nende kruiisilaeva kõrval peatub hirmsa pidurikriginaga Barrayari kiirkäskjalg järjekordse ylesandega Imperaator Gregorilt. Kes mäletab, romaanis “Free Falling” olid tegevad geneetiliselt modifitseeritud rass, nn. quaddied, kellel kohandumaks kaaluta olekuga olid jalgade asemel teine paar käsi. Sajandite vätel on quaddied edukalt paljunenud ja nende kosmosejaamades käib muu rahvas oma laevu parandamas.
Yhe säärase kosmosejaama juures juhtus selline lugu et seal peatunud Komarri kaubakaravani eskortiva yhe Barrayari sõjalaeva meeskonnaliige jäi segastel asjaoludel teadmata kadunuks. Meest otsiti paar päeva, siis äkki leiti yhest lyysist suur vereloik, mis DNA analyysi järgi kadunud mehe seest välja voolanud. Sellele järgnenud paanika käigus oskasid paar Barrayari sõdurit yhele kohalikult tytarlapsele kehavigastusi tekitada, mispeale nad arreteeriti, mispeale tekkinud tulevahetuses ja yleyldise lolluste kuhjumise käigus tekkinud diplomaatilist intsidenti Miles lahti harutama saadetaksegi. Kõigele lisaks on naabruses paiknevas tähesysteemis täheldatud Cetaganda sõjalaevastiku arusaamatut manööverdamist..
Kui millegi yle viriseda, siis raamatu esimeses kolmandikus oli _jälle_ see jama et tohutu hulk teksti läks tegelaste garderoobi kirjeldamisele. Ei ole vaja lugejale detailselt kirjeldada kõigi kaadris viibivate tegelaste trussikute värvi ja tegumoodi. Sealt edasi kruvib tempo juba ilusasti ylesse, tegelased riietatakse kõik eranditult rohelistesse skafandritesse ja läheb yleyldiseks andmiseks, mis kestab kuni raamatu lõpuni kus Miles traditsiooniliselt kurnatusest ja omandatud kehavigastuste tagajärjel kokku kukub.
Eraldi lugemiseks vististi ei kõlba, sarja austajatele aga järjekordne maiuspala.