On aasta 1972. Kümne aasta eest on Kuuba raketikriis lõppenud tuumasõjaga. Nõukogude Liit on enam-vähem sodiks pommmitatud ja Ameerikast saanud diktatuurne arengumaa. Suurjõuks on kujunenud Suurbritannnia, kes valmistub oma kunagist kolooniat Põhja-Ameerikas taas endaga liitma. Peakangelaseks Vietnami veteranist ajalehereporter, kes astub koos kauni Briti naiskolleegiga vastu sõjaväelasest diktaatorile Ramsey Curtisele. Korralikult teostatud alternatiivajalugu, zhanriulme, mis võinuks samahästi ka F-sarjas ilmuda. Märksõnadena võiks ära tuua kolm pommikraatrit Manhattanil, New Yorgis hulkuvad metsloomad ja vanades teibitud riietes ringihulkuvad jänkid. Lahedalt sünge atmosfäär, ühesõnaga. Kui midagi ette heita, siis liigset... patriotismi. Pole vaja ju kogu aeg korrutada, kui hea rahvas need ameeriklased on ja kui jäle ning tänamatatu on Briti invasiooniplaan.

Teksti loeti eesti keeles

Andri Riid

24.01.2003, kell 12:05

Nõustun eelkirjutajaga, et romaan on küllalt zhanriulme (et näiteks f-sarjas ilmuda), kuid tegelikult otsib vastust hoopis küsimus, et kelle targal otsustusel selle teosega eesti lugejat õnnistati.

Tõenäoliselt on raamat mõeldud USA siseturu tarbeks, millegi muuga pole võimalik põhjendada seda ksenofoobiat ja kunstlikult esile kutsutud enesehaletsust, mis romaanis sedavõrd vohab, et jätab lausa patoloogilise mulje. Ameeriklasi, venelasi ning usutavasti ka teisi suurrahvaid ühendavad arusaamad (a) nashe delo pravoe, (b) kogu ülejäänud maailm on neile võlgu.

Ideoloogilised nüansid kõrvale jättes tuleb nentida, et teos on lapsik, tegelased käituvad ebausutavalt, nii et tunned end osa saavat kooliteatri kehvast etendusest. Naispeategelane mõjub mehena ja meespeategelane naisena. Süzhee on vahest teose ehk kõige tugevam külg, teostus seevastu alla igasugust arvestust. Isegi Turtledove tundub DuBois` kõrval suure sõnameistrina.

Teksti loeti eesti keeles

Siim Espenberg

9.03.2003, kell 20:07

Täiesti loetav alternatiivulme. Tõsi, häiris mindki autoripoolne pidev ameerikalikkuse ja ameeriklaste ülistamine, kuid õnneks ei olnud see niivõrd rõhutatud ja piinlikust tekitavalt varjamatu nagu näiteks mõningates viimase aja Hollywoodi sõjafilmides.

Teos oli küllaltki põnevalt ja kaasakiskuvalt üles ehitatud, mistõttu ei tekkinud mõtet lugemine pooleli jätta. Olgugi et esines üsna palju küsitavusi ja alati ei olnud tegelaste või riikide käitumine piisavalt veenev, võib öelda, et Kaitseväes aega teenivale sõdurile oli "Ülestõusmine" küll piisavalt meelelahutuslik ajaviide.

Teksti loeti eesti keeles

Johannes Koit

28.04.2003, kell 22:13

Ideeliselt suurepärane, haakub väga hästi filmiga 13. Päev, mis jutustas samast sündmusest, sisult aga üsna keskpärane. Kaheldav, et kõikide riikide, keda Ameerika on kunagi aidanud, tunnevad nende vastu taevani kõrguvat poolehoidu. Eriti veel sõjaväelased. Ja kui teostada isiku üle järelvalvet, siis ma ei usu, et isegi seitsmekümnendatel seda nii kehvasti tehtud oleks. Lisaks veel peategelase moraalitsemine ja patriotism, hunnik segavaid kõrvaltegelasi, kelle käitumisest kuidagi aru ei saa ning naispeategelase kummaline ja naiivne käitumine rikuvad üsna palju ära.Aga ajaviitekirjandusena päris loetav. Seda ka ainult idee poolest. Kindlasti oleks saanud süngemalt ja masendamalt, kuid mida pole, seda pole.

Teksti loeti eesti keeles

Ats Miller

18.01.2004, kell 20:04

On vist raamatuid, mille kohta parim, mida sa öelda saad, on see, et need lühendasid su eluiga kolm tundi. (Või palju iganes lugemine aega võttis). Õieti ei olegi midagi lisada Andri arvustusele, kui et vaid seda, et isegi küljed, mille eest alguses mõtlesin raamatut kiita, oskab autor lõpuks pateetiliseks saepuruks muuta - nimelt tundus üsna tõepärane konflikti alguse kirjeldus - nimelt et asjad läksid järk-järgult käest ära - kuid siis selgub, et tegu on vaid ühe hullu kindrali kokkukeeratud käkiga. Ja teiseks tundus küllalt usutav painajaliku purustatud maa kirjeldus, kuni selgus, et "hoopis parem" seltskond elab purustatud linnades, mida sõjavägi öösiti kontrollida ei suuda - millest huvitav, kui vaid üks küsimus esitada. Ja kust tuleb see naiivne usk, et riikide ajalugu pöördub mõne paberilipaka pärast? Ühesõnaga - tüüpilise hollywoodi filmi ajukääbiklik stsenaarium - hea kutt hakkab kõigi eelduste ja võimaluste kiuste oma asja ajama, saab kokku tibiga, kellest sa tead, et see on nüüd selle raamatu tibi, lõpupoole läheb uskumatutest kokkusattumustest kubisevaks üksteisele ärapanemiseks ja siis saabub karjuvalt loogikavaba õnnelik lõpp. Odav meelelahutus.

Teksti loeti eesti keeles