Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Henn-Kaarel Hellat ·

Naiste Maailm

(romaan aastast 1976)

eesti keeles: Tallinn «Eesti Raamat» 1976 (Mirabilia)

Hinne
Hindajaid
0
3
6
4
4
Keskmine hinne
2.471
Arvustused (17)

Niisiis: meie oma, eestimaine, gender-fantaasia. Tegemist on antiutoopiaga, ühiskonnaga, kus on aset leidnud feministlik maailmarevolutsioon. Sihipärase soolise genotsiidiga on tervishoiu, ideoloogia jmt. ühiskondlike institutsioonide üle kontrolli kehtestanud naisõiguslased muutnud rahvastiku soolist struktuuri ja seejärel vähemusse jäänud meestest absoluutse enamuse füüsiliseselt hävitanud. Käputäis allesjäänud mehi on suletud nn. "meeste saartele" ja leiab rakendamist spermadoonoritena (kloonimine oli tol ajal veel tulevikumuusika). Kuna raamat on kirjuatud enne embrüotehnoloogiate ja kunstviljastamise triumfi, siis panevad mõned detailid muigama - näiteks füsioloogilise kontakti lubamine meeste ja naiste vahel (näib, et autor polnud nn "türgi pintslist" kuulnudki). Nagu raamatust nähtub, parandamatu viga.
Teksti loeti eesti keeles

Häirib igast nurgast kumav kodukootus, jutustuslaadi abitus ja Maaga võrdlemine (rõhutamine, et tegu ikkagi pole Maaga).Ühiskonnaprotsessid on absoluutselt ebausutavad.Kahju, et üks väheseid eestikeelseid SF teoseid just selline on. Nii nõrk teos paneb juba kahtlema autori oskuses ennast kirjalikult väljendada, aga kuuldavasti pidi tol veel järg ka olema.
Teksti loeti eesti keeles

Vilets... Ühiskond ebausutav, tegelased absurdsed. Absurdsed selle sõna halvas tähenduses! Kaugele näha, ettegemist on "raamatuga", kohutavalt kunstlik.... Mida ta selle raamatuga saavutada tahab? Ütelda midagi ei ole, kunstilist naudingut ei saa ammugi, isegi mingist otsast sokeeriv ei ole. Teos on häirivalt tervik, üksainus tegevus ja mõtted, hetked puuduvad. Ei soovita lugeda, aja raiskamine..
Teksti loeti eesti keeles

Juhtus seekord selline paha lugu, et teine lugu sai enne läbi loetud ja nüüd alles see esimene (lihtsalt ei trehvand seda varem). Seda peab ütlema, et see esimene osa ka jättis keskmise mulje. Ega ma tegelikult pole üleüldse mingisuguste kohtulikumate juttude fänn ja seetõttu ei istunud ka see eriti (st. selle raamatu teine osa). Esimene osa sellest oli isegi väga hea, st. Gerti ja Pilari vaatlemine seal villas psühholoogilisel tasandil, aga see teine jupp oli küll selline et... Imestan et ma selle üldse kuidagi läbi sain. Oleks lugu piirdunud esimese osaga, oleks .... ta muidugi poolik, aga hinne oleks ikka kõrgem. Ei saa nõustuda et H-K Hellat kehvalt kirjutab, lausa vastupidi. Aga summa summarum oli see lugu igavavõitu.
Teksti loeti eesti keeles

Nõrga!!! Suure vaevaga närisin end läbi... ja teist korda seda vaeva ette ei võta, igal asjal on piir.. Suht ebausutav mudelromaan, kus on tahetud ulmeka vormi varjus öelda miskit teravat kehtivate olude kohta. Ka puht ulmeline värk on suht verevaene. Ainuke hea point on see, mida omal ajal retsensioonides ette heideti... väideti, et tegelaste kõnelemismaneer on ebausutav... ei tea... nüüd kus feminism ka meie õuele on jõudnud, jääb mulje, et see klähviv-haukuv-räusklev kõnelemismaneer on feministide hulgas ainuvaldav - tahaks loota, et muudes asjades Hellat sedavõrd prohvetlik polnud!
Teksti loeti eesti keeles

Mnjah. Läbi ta ju sai. Aga kahju. Kahju on. Kahju on nendest meestest seal kaugel (M)maal. Ja kahju on ajast, mis sai raamatule kulutatud.
Teksti loeti eesti keeles

Oli ta mis ta oli, aga lugeda ta küll ei sündinud. Tüüpiline hall tekst. Üritades midagi öelda, ei ole ta ometi midagi öelnud. Olgu, ma saan aru, kuhu autor tüürida tahtis, kui ta selle raamatu kirjutas, aga noo kuulge!!! Jama oli!!! Sisutu ja lame. Igav ka veel, mis tegi tast ikkagi kohutava mooduse oma aega veeta. Ja lugesin ta lõpuni ainult ühe asja pärast. On ju tegemist ikkagi ainukese Eesti autoriga, kellele Mirabilia sarjas üldse ruumi anti (miks mitte millegile muule?!?)...
Teksti loeti eesti keeles

Nõustun Dragofori nördimusega: et see ainus eesti kirjanduse esindaja "Mirabilia" sarjas nii mannetu peab olema!

Lugu logiseb igast otsast. Väide, et lapseluba anti ainult igale kolmandale naisele üks kord elus, tähendab, et iga järgmine põlvkond on eelmisest kolm korda väiksem. Armastuse villasid poleks üldse vaja, kui kunstlikku viljastamist kasutada (see oli raamatu kirjutamise ajal vähemalt lehmade jaoks küll olemas). Ja nii edasi ja nii edasi.

Hindan seda raamatut samamoodi kui Tarzanit: esimene osa saab originaalsuse eest 2, kõik järjed 1.

Teksti loeti eesti keeles

No algus oli ülimalt hea, aga keskelt ja edasi üha vajus. Kuuldavasti olla autoril juuraharidus, mis kumab ka selles teises pooles ehk mõne nuka pealt läbi - liiga palju koosolekuid!
Teksti loeti eesti keeles

Raamatu tegevus toimub Maaga väga sarnasel planeedil, Rendonil, planeet on naiste päralt. Tegelikult on kõik niivõrd sarnane Maaga, et autor peab kogu aeg rõhutama, et ei-ei, see pole Maa. Igaljuhul on mehed kui ebastabiilne element seal kokkukuivanud killuke, neid “peetakse” eraldi saarel ning lastakse vaid vahel range kontrolli all nädalaks naistega kokku. Loomulikult ei ole igal naisel seda õnne - tuleb olla sobivas vanuses (22-28), hea tervise juures ning omama kopsakat rahapakki. Ajastule omaselt ei ole raamatus mingit erootika, kogu kopuleerimise-faasist libisetakse sujuvalt üle - a la käsi puudutab kergelt kätt ja 9 kuud hiljem sünnib titt. Samas raamatus on kogu see armu-värk üldse teisejärguline.
 

Esimene osa räägib sellest, kuidas teadlane (loomulikult naine) Pilar tahab magistriväitekirja "Meeste tundeelu kajastusi möödunud sajandite kirjanduses" jaoks saada kokku ühe meeskodanikuga, kelleks on siis Gert. Noorte vahel lööb lõõmama armastus ning nad soovivad hakata elama koos perekonnana, jääda peale seda nädalat kokku. Seda ennekuulmatut kuritegu hakkab menetlema Armastuse Kohus, Rahvastuskomisjoni Presiidium koguneb erakorralisele istungile. Edasi läheb järjest põnevamaks, sekkub Rendoni Oikumeenline Naiskogu ning hakatakse Erakorralise Suure Konsiiliumi istungil uurima konflikti Rendoni Teaduste Akadeemia ning Rendoni Rahvastikukomisjoni vahel.
 

Idee tasandil on see kõik täitsa okei. Lisaks on esimene vasikas esimene vasikas. Lisaks polnud tollal ju tõupuhast algupärast ulmeromaani siinkandis väga palju kirjutatud. Kuid...
 

… vahele üks tsitaat raamatust: “Ikkagi on tegemist teatud tendentside suvalise esiletõstmisega, utreerimisega, kusjuures täiesti efektiivselt toimivad regulatsiooniprotsessid on uurija vaateväljast lihtsalt eemale jäänud.”
 

Kui minna lugemiskogemuse juurde siis see oli ikka täitsa kohutav. Ma lugesin ca 40lk esimest raamatut ära, siis hakkasin diagonaalis sirvima kuna autori stiil on kohutavalt puine, kantseliitlik ning tuim. Ma ise lootsin, et kui saab Pilari ja Gerdi kuriteokirjeldus läbi siis hakkab tulema huvitavam tulevärk, a la kohtukirjeldused või miks ka mitte teravmeelne sooteemaline targutamine. Aga hakkas tulema sellist Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei Keskkomitee KK Poliitbüroo pleenumitüüpi kirjeldusi vaheldumisi piinliku filosofeerimisega. Endale meenus vägisi enda töökogemus suurfirmas, kus oli eraldi protsessijuhtimise osakond ja palju sarnaseid toetavaid rakukesi üle kogu masinavärgi kus inimesed said palka selle eest, et joonistasid kastikesi, tegid tuimi juhendeid kuidas käituda ning seda kõike pidid eesliinil erinevad klienditeenindajad kuidagi kliendiga suheldes nii kasutama, et oleks tõesti kasu heast plaanist mitte ei kukuks üks näotu masinavärk välja. Noh, me teame kõik mis tunne on olla suurfirma klient ja kui inimlik see suhtlus firmaga läbi klienditeenindaja meile tundub… No igaljuhul see raamat on lihtsalt hingetu. Ma isegi ei arva, et asi oleks eesti esimeses ulmeromaanis, pigem on (minu silmis) kirjanikke kellel ei õnnestu väga hästi see kirjutamise-värk, on raamatuid kus on hea idee ja kehv teostus. 
 

Seega ma olen ühtepidi päri, et esimene vasikas ning vaatame seda konkreetse ajastu kontekstis. Aga teisalt vaata seda raamatu mis iganes nurga alt - eesti esimene ulmeromaan, NLiidu paroodia, psühholoogiline romaan - no ei leia mina väga positiivseid noote üheski vaatevinklis. See oli autori kolmas romaan, ta oli tollal juba neljakümnenda eluaasta ületanud seega kogemust võis ka olla.
 

Aga tegelikult ma ei tahaks väga tümitamisse laskuda, see on liiga lihtne ja tegelikult üsna kasutu. Ma olen väga rahul, et selle teosega tutvusin kuna enda juuri tuleb tunda sest see, et teinekord on minevikus mõnevõrra piinlikke juhtumeid, on täiesti normaalne. Eriti kui vaadata kuhu eesti ulme on praeguseks välja jõudnud, kus mõnusalt loetavat kraami tuleb kogu aeg peale ja nii juba tükk aega - kusagilt pidi ju see kõik alguse saama. Seega müts maha ja kraaps minu poolt Henn-Kaarel Hellati ees.
 

Muide (osundan wikit), “sõna "ulme" tõi eesti keelde väljendi "teaduslik fantastika" asemele ja teadusulme tähenduses Henn-Kaarel Hellat kirjutises "Ilukirjanduse põnevad provintsid" (Sirp ja Vasar, 18. september 1970, nr 38). Ajalehes Sirp ja Vasar pakuti teadusliku fantastika tähenduses ka teisi uudissõnu, millest tuntuim on "ruja".”

Teksti loeti eesti keeles
x
Kristjan Ruumet
1974
Kasutaja rollid edit_authors
edit_books
Viimased 25 arvustused:

Tegu on viimase osaga triloogiast "The Final Architecture".
Ma hakkasin lugema seda triloogiat selle pärast, et varasem kokkupuude autoriga ("Elder Race") jättis mulle väga hea mulje. Tagantjärele aga selgus, et võrdlus "The Expanse" sarjaga oli asjakohane ja ma oleksin pidanud seda hoiatust tõsisemalt võtma.
Sarjal oli palju vigu, kuid kaks kõige enam häirivamat olid:
1) Autor kulutas ebareaalselt kaua aega, et võimalikult igavalt ebareaalsust kirjeldada.
2) D&D mängudes pole mitte kunagi sisse toodud tegelast, kelle roll on "jurist". Millegipärast autor aga arvas, et hästi toimivas väikeses kosmoselaevas PEAB olema üks viiest meeskonnaliikmest jurist, kellel mitte ühtki sekundaarset rolli kosmosereisidel ei olegi.
Teksti loeti inglise keeles

Raamatut lugedes oli ka minul tunne, et pingelise tegevuse asemel toimub ainult lakkamatu üksteise õlale patsutamine ja tunnustamine. Hinne oleks "4-".
 
Teksti loeti eesti keeles

Raamatu vead on eelmine arvustaja kenasti välja toodud. Lisaks vaid juurde, et loole taru-robotite juurde lisamine oli liialt kunstlik võte ja selgelt tuli esile, et neid oli vaid vaja selleks, et mingigi normaalne loo lõpp välja mõelda.
 
Väike huvitav lõik: [eelnevalt kirjeldatakse mitmesuguseid nutifoni omadusi ja siis: ] "All it lacked was a concealed gun barrel loaded with .22 hollow-point cartridges (although if you really needed one you could buy it from a Chinese factory, at least until they criminalized bitcoin)." Vist on tegu esimese minu poolt kohatud (ulme)romaaniga, kus bitcoini mainitakse.
Teksti loeti eesti keeles

Ma oleks justkui mingit teistsugust raamatut lugenud, kui eelmised arvustajad. Triloogia ülejäänud osadest loen vaid sisukokkuvõtteid.
 
Teksti loeti eesti keeles