Triloogia kaks esimest osa meeldisid mulle väga aga kolmas valmistas täieliku pettumuse. Peamiseks põhjuseks on vist see, et romaan on ropult venitatud. Kusjuurees see venitatud pole saavutatud mitte tuiamiste ja jahvatamisega, vaid peaasjalikult lõputult jätkuva tegevustikuga ja pingutatud seikluslikkusega. Ma ei oska öelda, kas põhjuseks on see, et Pullman oli kahe esimesega romaaniga maailmakuulsaks saanud ja pidi triloogia lõpetama sellise grandisoosse questiga, nagu tänapäeval kombeks, või milleski muus. Igatahes on see romaan haiglaselt igav, ülekirjutatud ja venitatud. Eelmiste osade originaalsus ja põnevus on kadunud, ilmselt sellepärast, et suurem osa tegevustikku toimub kusagil udustes ja ähmastes maailmates, mitte kindlalt identifitseeritavates, nagu eelmistes osades. Kui kahes esimeses osas olid kõige intrigeerivamad just paraleelmaailmate iseärasused ja kogu müsteeriumi enda salapära, siis siin on lõivu makstud teatavale mastaapsusele ja üritatud saladusi ettevaatlikult ja pikkamööda lahendada. Noh, minu jaoks olid kõik lahendused kuidagi abitud ja mõttetud, jäi mulje, et Pullman ei tea isegi, millist kontseptsiooni ta õigupoolest eelistab ning Põrmu ja muude mõistatuste lahendused tulid sellised pooletoobised. Ent venitamist ei andesta miski. Ligi 500 lehekülge väiksekirjalist peiperbäkki, millest tugeva poole oleks saanud kärpida. Muutunud on kõik kirjaniku lähenemisviisid ainesele. Hoogsa ja põneva jutustamisstiili asemel on siin pikad looduskirjeldused ja veelgi pikemad kirjeldused näiteks rauasulatamistehnoloogiast või sellest, kuidas Mary Malone oma pikksilma meisterdab. Lyra retk Surnutemaailma on lausa surmavalt tüütu. Pärast kõigi konfliktiosaliste lahingut, kus enamik tegelasi oma otsa leiab, ja mis igati finaalina mõjub... sellele järgneb veel 100 lehekülge Willi ja Lyra teineteiseleidmist ja unelemist mulefade maailmas. Ja kui lõpuks tulevad lahendused, siis tahaks kirjaniku lausa kohtusse kaevata, et midagi paremat ei suutnud välja mõelda. Huvitavat on selles romaanis ca neljandiku jagu ja seda on täpselt niipalju, et üks hädine “kolm” pika miinusega välja teenida. Aga kindlasti annab “The Amber Spyglass” kohalikele semiootikutele ainest lollakate järelsõnade kirjutamiseks.
