Eesti ulmelugejate arvamuste arhiiv
Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Urmas Alas ·

Saamatud

(jutt aastast 1993)

ajakirjapublikatsioon: «Täheaeg» 1992/93; talv
♦   ♦   ♦

eesti keeles: antoloogia «Eesti ulme antoloogia» 2002

Tekst leidub kogumikes:
  • Täheaeg (ajakiri)
Hinne
Hindajaid
0
3
5
6
0
Keskmine hinne
2.786
Arvustused (14)
Andri Riid

Loo eessõnas mainib autor oma värisevaid käsi ja pekslevat südant jutu tunnustatud välisautorite teostega koos avaldamise puhul. On ka põhjust. Urmas Alase loomingust on kadunud puhaste ideede ilu ning funktsionaalsed tegelased, asemele on tulnud sotsiaalset seepi ja lamedat pseudoulmelisust. Pole erilist põhjust paremini öelda.
Teksti loeti eesti keeles
Siim Sõber

Näib, et nagu eesti olümpiakoondisel nii on ka Alasil tahtmine kõva, aga tulemus pole just kõige parem. Paistab, et autor on enne loo kirjutamist kompositsiooni läbi mõelnud ja eesmärgid paika pannud. Vaeva on ka nähtud. Aga miskipärast sai lugu siiski tuima võitu.
Teksti loeti eesti keeles
Jüri Kallas

Enamuse on Andri Riid juba minu eest ära öelnud...

Lisaks vaid niipalju, et tegu on tõesti hädise jutuga, kus püütakse edutult üheks siduda unise Esti provintsilinna elu-olu ning galaktilises mastaabis kosmoseooperit. Tulemus on nadi ka siis, kui ma ei võrdleks seda mitte millegagi... kui võrdleks, paneks ühe! Kui tahta öelda midagi positiivset, siis provintsilinnna elu-olu tuli autoril veenvamalt välja. Kui kas seda nüüd ulmejutu puhul väga positiivseks pidada saab? Eriti kui ulmeosa peaaegu et puudub.

Kaks, sest jälle olen ma ühe jama võrra targem.

Tagantjärele tarkusena võiks öelda, et antud jutt on kohalikus ulmes üks esimesi tekste, kus Raimond Kaugveri stilistikat järgides ning kohutavalt moraliseerides pannakse paika mingeid autorile endale olulisi asju. Ja et autor on kunagi ulmest huvitatud olnud, siis valatakse see kõik mingi maitsetu ulmesoustiga üle. Urmas Alase «novaatorlus» pole kahjuks vett vedama läinud – Indrek Hargla on tänapäeval selle tehnika aktiivsemaid rakendajaid kodumaises ulmes. Jah, loomulikult võib ulmes lahendada ka kõiksuguseid päevakajalisi argiprobleeme, kuid sel juhul peaks ka mingigi põhjus olema, et miks tegevustikule ulmeline varjund on antud. Urmas Alase jutust jäi mulje, et seda on tehtud vaid selleks, et ulme abil teksti paremini müüa. Võimalik, et ma eksin, kuid arvaja ning hinde panija olen siiski mina.
Teksti loeti eesti keeles
Silver Sära

Mulle meeldis see jutt kuni tagumise pooleni, kui hakkasin aimama, et kuskilt peab sisse tulema ulmeline moment ja ega see head ei tähenda. Nii oligi. Miskipärast otsustas autor ühel hetkel ligi lehekülje jagu suure hulga ulmekirjanduse teemasid kokku ühte hunnikusse valada, tehes loo süzhees kannapöörde. Lõpp natuke tasandab seda põrutust ja seega kannan "Saamatud" ikkagi positiivsete muljete lahtrisse.
Teksti loeti eesti keeles
Arvo Laarmann

Õigemini kolm kahe miinusega. Oleksin ma "Eesti ulme antoloogiat" lugedes "Saamatud" ja "Kaunis kannibaalia" vahele jätnud, oleks üld mulje Alasest kõvasti parem.
Teksti loeti eesti keeles
Märt Saar

Pigemini oleks võidud luua üks tavaline novell, mis räägib politseinolgi eluolust ja mõttemaailmast, kui mõnest tsivilisatsioonidevahelisest spioonitüdrukust, kellel abimeheks virtuaalsed kuubikud ja jalgadega kivilahmakas. Ega siis ulmelised vidinad ja taustainformatsioon veel ulmet tee! Ja popiks ja noortepäraseks nüüd autor vaevalt sihukeste võtete läbi saab. Kirjutada tuleb ikka seda, mis kõige paremini välja tuleb ja mis meeldivaks ajaveetmisvormiks kujuneks. "Saamatud" on ulmekogumikus otseses mõttes saamatu. Kahju küll.
Teksti loeti eesti keeles
Toomas Aas

Tundub nagu oleks autoril keset kirjutamist äkki hakanud aega nappima. Jõudis valmis kirjutada üsna paljulubava sissejuhatuse, siis vaatas aga kalendrisse jaootamatult selgus et ajakiri läheb homme trükki! Kirjutas siis kähku sissejuhatusele otsa visandi sellest mis peaks edasi saama ja sellisena see jutt ilmuski. Paraku.
Teksti loeti eesti keeles
Pärtel Riit

Kahju, kahju, aga kuidagi ei saa hinnet tõsta paremaks kui kaks (ei tahaks Eesti autorile paha hinnet panna, aga seekord ei näe muud varianti). Nii nüri ja mitteusutavat loo lõppu ei olegi vist varem lugenud. Viimase kahe minutiga lajatatakse lugejale näkku kiviks maskeerunud robot, galaktikatevaheline võimuvõitlus, võõrplaneetlasest armsam ja Wellingtoni nokkloom. No kamoon!!! Et seda ära seedida, peab vist küll alla 12-aastane olema. Sel juhul muutub jällegi mõttetuks peategelase armuvalu pikalt-laialt kirjeldamine loo esimeses osas (95% tekstist), millele ma ka hingega kaasa ei suutnud elada, kuna niisugune ülepeakaela armumine (isegi mitte esimesest pilgust, vaid esimesest pilgust neiut kujutavale fotorobotile!) ei äratanud usaldust. "Junk Boxi" liin jäi tagantjärele hoopis arusaamatuks, miks see oli sisse toodud.
Teksti loeti eesti keeles
x
Kristjan Ruumet
1974
Kasutaja rollid edit_authors
edit_books
Viimased 25 arvustused:
Kristjan Ruumet

Tegu on viimase osaga triloogiast "The Final Architecture".
Ma hakkasin lugema seda triloogiat selle pärast, et varasem kokkupuude autoriga ("Elder Race") jättis mulle väga hea mulje. Tagantjärele aga selgus, et võrdlus "The Expanse" sarjaga oli asjakohane ja ma oleksin pidanud seda hoiatust tõsisemalt võtma.
Sarjal oli palju vigu, kuid kaks kõige enam häirivamat olid:
1) Autor kulutas ebareaalselt kaua aega, et võimalikult igavalt ebareaalsust kirjeldada.
2) D&D mängudes pole mitte kunagi sisse toodud tegelast, kelle roll on "jurist". Millegipärast autor aga arvas, et hästi toimivas väikeses kosmoselaevas PEAB olema üks viiest meeskonnaliikmest jurist, kellel mitte ühtki sekundaarset rolli kosmosereisidel ei olegi.
Teksti loeti inglise keeles
Kristjan Ruumet

Raamatut lugedes oli ka minul tunne, et pingelise tegevuse asemel toimub ainult lakkamatu üksteise õlale patsutamine ja tunnustamine. Hinne oleks "4-".
 
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Ruumet

Raamatu vead on eelmine arvustaja kenasti välja toodud. Lisaks vaid juurde, et loole taru-robotite juurde lisamine oli liialt kunstlik võte ja selgelt tuli esile, et neid oli vaid vaja selleks, et mingigi normaalne loo lõpp välja mõelda.
 
Väike huvitav lõik: [eelnevalt kirjeldatakse mitmesuguseid nutifoni omadusi ja siis: ] "All it lacked was a concealed gun barrel loaded with .22 hollow-point cartridges (although if you really needed one you could buy it from a Chinese factory, at least until they criminalized bitcoin)." Vist on tegu esimese minu poolt kohatud (ulme)romaaniga, kus bitcoini mainitakse.
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Ruumet

Ma oleks justkui mingit teistsugust raamatut lugenud, kui eelmised arvustajad. Triloogia ülejäänud osadest loen vaid sisukokkuvõtteid.
 
Teksti loeti eesti keeles