Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Veiko Belials ·

Vanaema, miks sul nii suured silmad on?

(jutt aastast 2001)

eesti keeles: antoloogia «Mardus: Juubeliväljaanne» 2001
Veiko Belials «Helesiniste Liivade laul» 2003

Tekst leidub kogumikes:
  • Mardus
Hinne
Hindajaid
3
8
1
3
0
Keskmine hinne
3.733
Arvustused (15)

Ainus "Marduse" juubelinumbri arvustamata lugu? Seda lünka annab täita.:)Mõneleheküljeline etüüd visandab totalitaatse tulevikuilma, kus lapsi kasvatatakse standardiseeritud laagrites kuulekateks kloonideks - alluma süsteemile. Jutuvestja, kes söandab lastele rääkida muinasjutte ja ärgitada nende kujutlusvõimet, tembeldatakse raskesti haigeks ning saadetakse "raviks" mäluvahetusele... mis aga ei lähe päris robotite ootuste kohaselt. Alles jutu teistkordsel lugemisel tuli esile autori poolt Punamütsikese ja libavanaema anatoomiaainelisele dialoogile antud uus dimensioon, sellest ka hea hinne. Taolisi inimvaenuliku tulevikuilma kirjeldusi on küllalt visandatud, kuid mitte igaühest ei loe sõnumit/hoiatust välja.Robot ikka oma vanaema ei asenda.
Teksti loeti eesti keeles

Üks väheseid kodumaiseid antiutoopiaid, mis järgib liigagi parimaid traditsioone. Kõigi raamatute keelatus meenutab vast veidi Bradbury "Fahrenheiti", õhustik aga Orwelli "1984". Küllalt hea jutt, ent siiski mitte meistriteos.
Teksti loeti eesti keeles

Kena lugu. Pealkirja vaadates ootasin mingit hästi puist ja pingutatud naljalugu, nagu neid vahel sealtkandist tulema kipub, aga oh seda meeldivat üllatust, kui lugema sai hakatud. Olgugi,et sihukesi antiutoopiaid või mida iganes ilmas juba küllaldaselt liikvel, ei sundinud ta ennast käest panema, vaid vastupidi... Hea lugu. Tundub, et Belials hakkab viimasel ajal rohkem oma lugude kvaliteedile mõtlema ja igasugu tobedusi on üksjagu vähemaks jäänud. Edu igatahes.
Teksti loeti eesti keeles

Suurepärane ja hoiatav lugu. Minimalistlikult kirjutatud ja sellisena suurepärane. Oleks kindlasti saanud pikemalt - ausalt öelda hakkasid Jutuvestja seiklused dystoopias hirmsasti huvitama. Ja mis p6hiline - kuidas oli ta suutnud nii vanaks elada ilma hammasrataste vahele jäämata?

"Väga hea" vääriline lugu.

Teksti loeti eesti keeles

Kui ma seda juttu esimest korda "Mardusest" lugsin, jättis see mulle väga hea mulje. Nüüd ma enam nii vaimustunud pole, sest mõningad pisiasjad häirisid mind natuke. Esmalt loo hüplev stiil, mis ei lasknud korralikult keskenduda. Ma saan aru, et autor on püüdnud võimalikult väheste sõnadega võimalikult palju ära öelda, kuid see pole eriti veenev. Siis tekkisid mul veel küsimused, millele ma jutust vastuseid ei leidnud: kuidas õnnestus Jutuvestjal nii kaua vabalt tegutseda? miks mõjusid tema muinasjutud lastele nii, nagu need mõjusid. Samuti oleks lugu veenvamaks teinud süsteemi kirjeldamine. Aga üldiselt võttes oli see päris hea ja omapäran lugu, mis on oma hinnet väärt.
Teksti loeti eesti keeles

Kaks asjaolu muudavad selle jutu mulle vastumeelseks. Paralleel Bradbury "Fahrenheit 451"-ga (mulle see romaan eriti ei meeldinud) ja see, kuidas räägitaksemingist Suure Algustähega Asjast. Autori kavatsuse järgi peaks see viimane võte vist tekitama lugejas tunde millestki vägevast ja salapärasest, tegelikult agatekitab tunde millestki tühjast, mis õõnsalt kõmiseb.
Teksti loeti eesti keeles

Samuti "kena" nägemus me tulevikust. Siiski paneb mõtlema, et miks peaksid inimesed loobuma raamatutest ja muinasjuttudest? Kindlasti on inimesi, kes arvavad, et suudavad sellega teiste üle võimus saavutada, kuid seda ka teoks teha ... raske küsimus. Hindan neljaga, kuna oleks võinud paremini.
Teksti loeti eesti keeles

Loo antiutoopilisest, hoiatavast ja totalitarismivastasest toonist ja sõnumist sain aru, aga aru ei saanud valitud vormist, ega ka sellest, miks sellele loole nii palju "viisi" on pandud. Suhteliselt keskpärane lugu ju, lisaks on väga õilis kujutada muinasjuttude vestmist passiivse vastupanuna robotlikule totalitarismile (eelpool arvustajad on juba märganud seda "Fahrenheit 451" meenutavat moraali), see töötab paraku aga ainult jutus, tegeliku eluga sel mingit erilist kokkupuudet pole. Aga ehk ei peagi olema. Sel juhul annan selle hoiatava muinasjutu eest sellise keskmise hinde.
Teksti loeti eesti keeles
x
Kristjan Ruumet
1974
Kasutaja rollid edit_authors
edit_books
Viimased 25 arvustused:

Tegu on viimase osaga triloogiast "The Final Architecture".
Ma hakkasin lugema seda triloogiat selle pärast, et varasem kokkupuude autoriga ("Elder Race") jättis mulle väga hea mulje. Tagantjärele aga selgus, et võrdlus "The Expanse" sarjaga oli asjakohane ja ma oleksin pidanud seda hoiatust tõsisemalt võtma.
Sarjal oli palju vigu, kuid kaks kõige enam häirivamat olid:
1) Autor kulutas ebareaalselt kaua aega, et võimalikult igavalt ebareaalsust kirjeldada.
2) D&D mängudes pole mitte kunagi sisse toodud tegelast, kelle roll on "jurist". Millegipärast autor aga arvas, et hästi toimivas väikeses kosmoselaevas PEAB olema üks viiest meeskonnaliikmest jurist, kellel mitte ühtki sekundaarset rolli kosmosereisidel ei olegi.
Teksti loeti inglise keeles

Raamatut lugedes oli ka minul tunne, et pingelise tegevuse asemel toimub ainult lakkamatu üksteise õlale patsutamine ja tunnustamine. Hinne oleks "4-".
 
Teksti loeti eesti keeles

Raamatu vead on eelmine arvustaja kenasti välja toodud. Lisaks vaid juurde, et loole taru-robotite juurde lisamine oli liialt kunstlik võte ja selgelt tuli esile, et neid oli vaid vaja selleks, et mingigi normaalne loo lõpp välja mõelda.
 
Väike huvitav lõik: [eelnevalt kirjeldatakse mitmesuguseid nutifoni omadusi ja siis: ] "All it lacked was a concealed gun barrel loaded with .22 hollow-point cartridges (although if you really needed one you could buy it from a Chinese factory, at least until they criminalized bitcoin)." Vist on tegu esimese minu poolt kohatud (ulme)romaaniga, kus bitcoini mainitakse.
Teksti loeti eesti keeles

Ma oleks justkui mingit teistsugust raamatut lugenud, kui eelmised arvustajad. Triloogia ülejäänud osadest loen vaid sisukokkuvõtteid.
 
Teksti loeti eesti keeles