Card on muidugi ilge mormoon, aga seejuures päris hea kirjanik. Kui jutlustama kipub, läheb asi jamaks, aga lihtsakoelised psühholoogilised etüüdid tulevad mõjusalt välja. "Enderi mäng" oli niipalju hea lugu küll, et selle juurde teise nurga alt tagasi tulla. Samas, nagu pealkirjastki oletada võib, on tegemist vaid lisaga, mis iseseisvana eriti koos ei püsiks. Kohati annab see romaan esimesele mingi uue mõõtme ja lisab tähendusi, kohati lohistatakse Beani aga lihtsalt Enderi seiklusi uuesti ümber jutustades kaasa. Nii et kui Enderi isiksuslik areng ja tunnetuslik kasvamine olid üsna terviklikud ning usutavad, siis Beani areng jääb lünklikuks. Näiteks et. Enne kooli sattumist ei taipa Bean, mida mõeldakse jumala all. Sõjakoolis teoloogiliste küsimustega ei tegeleta ja pole eriti juttu, et Bean nende vastu huvi tunneks - või et talle mingil hetkel ilmutus osaks saaks. Ometi jagab ta mingil hetkel surmaminejatele õnnistusi ja patrab Absalomist. See mõjub niisama tülgastavalt kui häppi end. Maapealseid poliitilisi intriige pole autor eriti põhjalikult läbi mõelnud ja nii jääb Beani "geniaalne analüüs" neist eriti haledalt lünklikuks. Maa kodusõja magab Ender lihtsalt maha - Beani juhatab autor lausa kättpidi uudisteruumi, jättes aga toimunu ikkagi valgustamata. Ehk siis, autor on olnud kunagisest Enderi-nägemusest liialt kammitsetud ning võrdväärset teost pole sündinud.
