Minu meelest väga hea romaan, mis räägib apokalüptilisest olukorrast, mida üks legendaarne sõjamees peatada püüab. Tegu ei ole sugugi mitte ühetasandilise looga, vastupidi, siit võib leida tunduvalt rohkem ideid kui arvata oskaks. Põhiliseks probleemiks, mis minu meelest siin esikohal on, jääb küsimus, kas inimene ilma hingeta on ikka inimene? Sest kindel on, et inimeses on hingel ikka oluline roll. Ma ütleks koguni nii, et inimene ei saa olla hingeta ha hing inimeseta. Seda püüabki autor selgeks teha. Ilma hingeta inimene pole parem robotist, kes teostab oma toiminguid külmaverelisi kaalutlusega. Kellel pole reaalselt mittemingisuguseid tundeid. Ja mis kõige olulisem, kelle jaoks ei eksisteeri kunsti.

Teksti loeti eesti keeles

Ats Miller

3.05.1999, kell 11:34

Unenäoline, ülev, rikka keelega ja - jah, apokalüptiline. Sellised sõnad tulevad ette raamatule mõeldes. On vähe asju, ja eriti ulmes, mida olen nõus reservatsioonideta kiitma. Et teist tüüpi lugude fännid ei pettuks - raamatus ei ole actionit (see natuke, mis on, on vahend jutustaja käes, mitte eesmärk omaette) ja eriti ei ole rõhku pandud usutavusele. Võimas, meeldejääv. NB, jätka samas vaimus!

Teksti loeti eesti keeles

Targo Tennisberg

8.09.1999, kell 06:55

On maailm ja inimesed selle sees. Ja äkki hakkab nende inimestega midagi Juhtuma. Midagi enneolematut ja senitundmatult kohutavat. Miks ja kuidas, seda ei tea keegi. Asja asub uurima kindral Alessander Buðmeister (tegelaste nimed selles raamatus on omaette pärl) - karmim mees, kui kõik tavapäraste ulmekate "Eriosakondlased" kokku, elav legend, kes hommikuti tööle sõites möödaminnes kakskümmend kurjategijat vaikseks teeb, Riigilt Eriti Ohtlike Kuritegude lahendamiseks peaaegu piiramatuid volitusi ja võimalusi omab, kõike oskab, kõike suudab ja kuraditki ei karda - viimane omadus on antud juhul eriti kasuks, sest vastane on igati kuratlik ning kindralist mitte vähem võimekas. Mis siis saab? Kas inimkonnal on lootust? Jah ja ei, kõik jääb suhteliseks, kõigel on hind ja kõik jõuab kunagi samasse punkti tagasi. Geniaalne raamat minu meelest - mul endal assotsieerus ta mõnevõrra "Meistri ja Margaritaga" ja ei jäänud viimasele (kuigi ma ka seda ülimalt kõrgelt hindan) üldse mitte oluliselt alla! Tuleb küll tõdeda, et vahepeal kipub tase veidi ära vajuma, aga üldmulje jääb endiselt muljetavaldavaks. Teos pole päriselt see, mida tavaliselt ulme alla liigitataks - autor ise ütleb selle kohta kaanel "Ohuromaan", aga on minu arvamuse kohaselt peajagu üle keskmisest Eesti ulmest. Soovitaksin mõtlevatele/mõtisklevatele ja kunsti juures vormi nautivatele inimestele.

Teksti loeti eesti keeles

Johannes Koit

22.05.2010, kell 23:58

Peale "Ringi vangide" positiivset elamust sai suurte ootustega asutud käesoleva teose kallale. Tuleb tunnistada, et esmamulje oli alguses ehmatav. Kui "Ringi vangide" stiil ning keel olid juba parajalt metsikud, siis "Apokalüpsises" ületab autor igati ennast. Jääb mulje nagu oleks ta kõik kirjanduslikud kammitsad küljest heitnud ning asunud täiel rinnal ületama igasuguseid žanripiire. Alates ulmest ning lõpetades poeesiaga. Igatahes tahtis natuke harjumist, enne ma paberipandut täielikult nautida suutsin. Polnud ma varem lugenud midagi seesugust ning pole ma eriti ka hiljem. "Apokalüpsis anno Domini..." on kindlasti üks silmapaistvamaid teoseid Eesti kirjadnusmaastikul, mis on saanud teenimatult vähe tähelepanu. Viis

Teksti loeti eesti keeles