Vaat` see lugu on küll täielik ebaõnnestumine minu meelest, nii kirjaniku kui taasavaldaja ebaõnnestumine. Esiteks on juba jutu põhimotiiv ajast ja arust -- luukeredest kapis, sellest, kuidas keegi oma surnud vanaema, abikaasat või lapsukest magatab, toita üritab, temale päevasündmusi jutustab -- Cthulthu sabasoomuse nimel, kui palju on sellest kirjutatud! Ja tõesti VÄGA pika aja vältel. Teiseks on totter peategelase koguaegne jutt sellest, et kui ma siis oleksin tagasi pöördunud, oleks kõik olemata olnud... Siis oli veel viimane võimalus, aga lasin selle käest jne. Juhul, kui nähtud võigas vaatepilt selle tüübi närvisüsteemi kokku varsitas, pidi tal juba enne vaimse tervisega probleeme olema. On ju väga palju inimesi, kes on väga koledaid asju näinud ja ikka enam-vähem terved, palju koledamaid, kui üks hullunud naine oma lapse surnukehaga -- sõda, hukkuvat laeva, näljahäda...
Kokkuvõtteks võiks öelda, et tegu on mõttetu ning sisuhõreda looga, mille lugemine on puhas ajaraisk.