Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Pasi Ilmari Jääskeläinen ·

Kummitustalo, Rakettitehtaankatu 1

(jutt aastast 1996)

ajakirjapublikatsioon: «Portti» 1996; nr. 4
♦   ♦   ♦

eesti keeles: «Kummitusmaja, Raketitehase 1»
Pasi Jääskeläinen «Taevast kukkunud loomaaed» 2002

Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
3
6
1
1
0
Keskmine hinne
4.0
Arvustused (11)

Kampa kuulumiseks on vaja teha julguseproov. Kes õgib roiskunud toidujäätmeid ja peaaegu annab otsad, kes seisab kummitusemaja uksel ja tuleb tagasi. Väike lombakas tüdruk otsustab minna kummitusmajja ja vaadata seal ringi. See on kõhe, kuid kord väljaöelduna ei saa ta taganeda endast.

Kummitusmaja ilmub täiesti ootamatult linna panoraami. Tõsi, alles pärast seda, kui raketivabrikant on ostnud selle krundi enesele ja tahab sinna maja ehitada. Maja kord on, kord pole. Tuleb oodata ja vaadata. Isegi lähedale minnes ei tule maja ligemale. pigem vastupidi, ta nagu põgeneks, aga enesele ootamatult satutakse ta uksele. Tüdruk näeb majas midagi sellist, mida ta ei suuda teistele kirjeldada, aga kindel on vaid see, et akna juures seisab tornikõrgune tüdruk ja aina ootab... Maja ise tõuseb taevasse.

Akna ääres seisab räbalais tüdruk. Räbalais mitte seetõttu, et tal poleks korralikke riideid. Need riided pole kuigi vanad, aga nad kuhtuvad koos kahvatu tüdrukuga, kelle silmad olid kord taevasinised... Ta ootab...

Teksti loeti eesti keeles

Hea jutt. Jälle nats lastekas ja veidi kingilik. Omamoodi trafaretne puänt, mis sobib üsna hästi miljööga. Kogumiku parimate juttude kõrval kahjuks kahvatub pisut.
Teksti loeti eesti keeles

Selle jutu muudab nauditavaks tema kahetasandilisus. Ühest küljest on tegu justkui tõsise, isegi traagilise, paralleelmaailmade-teemalise jutuga, teisest küljest aga irvitamisega kogu selle teema üle. Samas ei paindu klaviatuur siiski kuidagi nimetama seda paroodiaks.

Üks asi, mida see jutt aga päris kindlasti ei ole, on etteaimatav. Kui lõpplahendus on teada, paistavad mitmed seigad tagantjärele küll hoopis teises valguses. Autorile aga kiitus selle eest, et ta midagi ette ära rääkimaei tõtta.

Teksti loeti eesti keeles

Rotid on toredad. Ainult siin esitatakse neid kuidagi pahas valguses. Räpaste ja ebameeldivatena nagu inimesed. See ei ole ilus.

Mõnes mõttes natuke parem kui mõned teised lood samast kogumikust, samas kestab ikka soigumine lapsepõlvehirmude yle. Õudne ei ole ja ulmeline ka mitte.

Teksti loeti eesti keeles

Lastekamp oli lahe, aga see rottide värk oli mu meelest jamps. Belialsi sipelgatelugu oli parem...

Aga tegelikult tahtsin arvustuseruumi täita ühe teise mõttega. Juba lugedes lühiromaani "Seal kus rongid ümber pööravad" tekkis mul ähmane aimdus, et tegu on järjekordse industriaalühiskonna ängi kujutava kirjanikuga, "Raketitehase" puhul kujunes aimdus veendumuseks. Ning selle ainesega käiakse ümber pigem vene kui lääne ulme mängureeglite kohaselt. Linnake, milles suurimaks tööndjaks on raketitehas (ilutulestikuraketid, hahahhahaaa) ja kuhu kõik lapsevanemad olenemata elukutsest on läinud "suure tellimuse" täitmise nimel tööd rabama... Selline linnake võiks vabalt olla ka mõne näiteks Pelevini jutukese tegevuskohaks. Kummitusmaja, kuhu omapäi jäetud lapsed tükivad, ka. See kõik on kirjutatud loomulikult teises võtmes, kui mistahes vene autor seda teeks (muuhulgas puudub ühiskonnakriitiline mõõde), aga sõnade tagant aimuv äng on sama.

Üldiselt tuli mul natuke sama tunne, nagu kuulates väga viletsat soome bändi "Folkswagen"... Jääskeläinen on kirjanikuna muidugi palju-palju suurem, kui see punt muusikutena, aga mingid assotsiatsioonid tekkisid.

Teksti loeti eesti keeles

Lugedes hakkas mulle poole peal tunduma, et see on nagu Pelevini sulest kukkunud. Ja näe, polegi ma ainus, kellele nii on tundunud.

Ilutulestiku pärast ma ei nurisegi. "Ilutulestik" on see, mida peategelasteks olevatele lastele räägitakse.

Midagi erilist see jutt nüüd ei ole, aga äraarvamatu lõpu eest tõstan hinnet. Ja mina küll ei saanud aru, et rotte kuidagi pahasti oleks kujutatud.

Teksti loeti eesti keeles

Erinevad tasandid - ja sellega seotud puänt - jäid pisut segaseks, sellest ka madalam hinne. Aga muidu lobedalt kirja pandud ja täitsa loetav (õudus?)lugu.
Teksti loeti eesti keeles
x
Kristjan Ruumet
1974
Kasutaja rollid edit_authors
edit_books
Viimased 25 arvustused:

Tegu on viimase osaga triloogiast "The Final Architecture".
Ma hakkasin lugema seda triloogiat selle pärast, et varasem kokkupuude autoriga ("Elder Race") jättis mulle väga hea mulje. Tagantjärele aga selgus, et võrdlus "The Expanse" sarjaga oli asjakohane ja ma oleksin pidanud seda hoiatust tõsisemalt võtma.
Sarjal oli palju vigu, kuid kaks kõige enam häirivamat olid:
1) Autor kulutas ebareaalselt kaua aega, et võimalikult igavalt ebareaalsust kirjeldada.
2) D&D mängudes pole mitte kunagi sisse toodud tegelast, kelle roll on "jurist". Millegipärast autor aga arvas, et hästi toimivas väikeses kosmoselaevas PEAB olema üks viiest meeskonnaliikmest jurist, kellel mitte ühtki sekundaarset rolli kosmosereisidel ei olegi.
Teksti loeti inglise keeles

Raamatut lugedes oli ka minul tunne, et pingelise tegevuse asemel toimub ainult lakkamatu üksteise õlale patsutamine ja tunnustamine. Hinne oleks "4-".
 
Teksti loeti eesti keeles

Raamatu vead on eelmine arvustaja kenasti välja toodud. Lisaks vaid juurde, et loole taru-robotite juurde lisamine oli liialt kunstlik võte ja selgelt tuli esile, et neid oli vaid vaja selleks, et mingigi normaalne loo lõpp välja mõelda.
 
Väike huvitav lõik: [eelnevalt kirjeldatakse mitmesuguseid nutifoni omadusi ja siis: ] "All it lacked was a concealed gun barrel loaded with .22 hollow-point cartridges (although if you really needed one you could buy it from a Chinese factory, at least until they criminalized bitcoin)." Vist on tegu esimese minu poolt kohatud (ulme)romaaniga, kus bitcoini mainitakse.
Teksti loeti eesti keeles

Ma oleks justkui mingit teistsugust raamatut lugenud, kui eelmised arvustajad. Triloogia ülejäänud osadest loen vaid sisukokkuvõtteid.
 
Teksti loeti eesti keeles