Suhteliselt odav lõpp sarjale, mis alguses paistis olevat rohkem paroodia kui tõsine high fantasy tükike. Sellest paroodiast kõrvale kaldumise tõttu just tundubki see kližeeline ja plagiaadist lehkav lõpp nõnda ebameeldivana. See muutumine hakkas küll juba varem toimuma ning ilmnes oma täiest hiilguses juba neljandas, kuid ei leia mõtet pikema sarja absoluutselt iga raamatut kommenteerida. Vähemalt hetkel. Igatahes lõpuga tekkis tunne, et autor hakkas algul lebolt asja laskma nii enda kui lugeja rõõmuks, kuid siis pani pärast esimest-teist raamatut äkki tähele, et inimestele läevad need karakterid tõsiselt korda ning vot siis hakkas nende armastusväärsust kahandama üritades neid rohkem tõelisteks fantasy karakteriteks ehitada. Oli küll tore teada saada, mis-kuidas lõppeb ning omaette pluss on ka see, et lõpp tekitas sees positiivseid ja negatiivseid emotsioone korraga (mitte viha plagiaadi tõttu, rohkem kurbust, kuigi eks too kurbus oli siiski peamiselt just tolle plagiaadi tõttu).