Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· H. G. Wells ·

The Time Machine: An Invention

(lühiromaan aastast 1895)

ajakirjapublikatsioon: «The New Review» 1895; jaanuar – mai
♦   ♦   ♦

eesti keeles: «Ajamasin»
H. G. Wells «Ajamasin. Maailmade sõda» (1995)

Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
13
10
2
0
0
Keskmine hinne
4.44
Arvustused (25)

Tuntud raamat. Esimene (vähemalt levinuist) SF lugu ajarändudest ja kauge-kauge tuleviku Maast. Romaani "punasus" ja autori sotsialistlik maailmavaade ei riku mängu, vaid pigem loovad hõrgu fooni XIX saj lõpu progressiivsest ellusuhtumisest. Tähelepanuväärne asi, "viis"
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

'Ajamasin' - kirjutatud veidi üle viiekümne aasta enne Asimovit ja sada aastat enne Baxterit. Sellega seoses mõte - kas Asimovi tehnilisus mõjub veel viiekümne aasta pärast sama anakronistlikuna nagu Wellsi oma praegu? Praegu on igatahes pisut veider lugeda omaaegseid tehnilisi kirjeldusi Ajamasina konstruktsioonist, samuti on ajast ja arust mitmed ühiskondlikud vaated, aga mis teha, elu on kord selline. OMAST ajast on Wells aga sellegipoolest kõvasti ees - üleüldse nõuab mingil alal pioneeriks olemine kaasaegsetest ees olemist - selle pärast jääb see teos alati tasemel olevaks. Igale tõsisele ulmefännile kohustuslik.
Teksti loeti eesti keeles

Päris hea lugu tegelikult, kuid lakke kargama ei pannud. nonde paremate wells`i lugudeni ei küüni kohe kuidagi. Mis sellest et mingisugune action käis. Ei tekkinud sellist mõnusat tunnet mida oleks sealt oodanud.
Teksti loeti eesti keeles

Selle raamatuga on mul pisuke oma suhe: siin BAASis on korduvalt mainitud, et keegi on kunagi mingit raamatut tõlkinud. "Ajamasinat" olen mina tõlkinud. Tõlge jäi pooleli, kuna just sel ajal loeti Eesti Raadios ette sedasama tõlget, mis koos "Maailmade sõjaga" ühtede kaante vahele sai. Ütleks kohe otse ära, et "Ajamasina" tegelik hinne on 5-, aga et sihukest pole siis saab ta ikkagi viie. Raamatu põhivõlu on just see, et hoolimata ilmumisajast, on ta tänapäeval mõnuga loetav. Ka on raamatu läbilugemine vajalik selleks, et oleks võimalik nautide arutut hulka hiljem kirjutatud raamatuid. Ka romaan ise pole sugugi paha, mulle ta igatahes meeldis ning, võimalik, et just seetõttu, et seal kõik sedavõrd lahtiseks jäi. Peale läbilugemist avastasin end ikka ja jälle selle tulevikumaailma ning (lühi)romaani kangelaste saatuste üle mõtlemas. Kuidagi kripeldama jäi...
Teksti loeti inglise ja eesti keeles

Väga raske on tänapäeval hinnata nii igivana ulmet: peaks nagu vanuse tõttu andma päris hea hinde. Samas ilma igasuguste mööndusteta asja vaadates tundub ikka magedavõitu. Antud raamatule tegi aga õilsa teene Baxter, kirjutades talle tõeliselt hea järje (tänapäeva vaatevinklist vähemalt, ei tea mida 100 aasta pärast arvatakse...). Seetõttu tundub takkajärge Wellsi raamat "Ajalaevade" ühe osana ja tundub ka parem. Minu jaoks on vähemalt nii, kuna lugesin neid järjest. Eestikeelses tõlkes on morlokite nimeks antud miskipärast läpatuustid, mis mulle kohe üldse ei meeldinud...
Teksti loeti eesti keeles

Noor Wells küsis endalt sageli: ”Miks neli viiendikku kaasaegsest kirjandusest peab kirjeldama ajastuid, mis kunagi ei naase, seevastu keegi ei mõtle tulevikule.” Enamikes Wellsi ulmeromaanides vaadeldaksegi inimkonna võimalikke arengusuundi. Bertrand Russelli järgi Wells oli “mõtete ja kujutlusvõime vabastaja” ning kujutades võimalike tulevikuversioonide meeldivaid ja ebameeldivaid külgi “sundis noori inimesi nägema tuleviku eri variante, milledele nad muidu poleks mõelnudki.” Esikromaan on kõige tüüpilisem Wellsi romaanidest. Esiteks. Teoses on arendatud loogilise lõpuni ta õpetaja Thomas Henry Huxley idee, et klassivõitlus nõrgestab inimkonda looduse ees ning kes rõhutas “töö ja kapitali liidu” vajalikkust. Wells kujutaski, kuhu viib taoline tulevikuühiskond: rikkad teadsid, et nende vara ja heaolu on puutumatud, vaesed olid rahul, et neile jäeti leib ja töö. Ühiskond stagneerus: tekkisid eloid ja morlokid. Quod erat demostrandum. Teiseks. Wells kasutas siin esimesena ekstrapolatsiooni ideed (vähemalt suures mõõtkavas ja sellel tasemel esimesena). Pärast Wellsi hakkasid paljud kirjanikud oma teostes kujutama tulevikuühiskondi, kus mingi arengutendents on viidud loogilise lõpuni, absurdini (näit ülerahvastus; absoluutse diktatuuri idee lõpulearendamine Orwellil; tulevikud, kus vaen raamatute vastu on muudetud absoluutseks; tulevikud, kus robotid valitsevad inimesi jne.). Minu arvates andis just Wellsi see romaan meetodi ja ideid sadadele ja tuhandetele ulmekatele, mida me kiidame. Võiks isegi öelda: “Ajamasinaga” algas kaasaegne ulmekirjandus. Ülaltoodu põhjal saab hindeks olla vaid 5.
Teksti loeti vene keeles

Klassika. Wells ja Verne`i on siiski ühed olulisemad moodsa ulme ja eelkõige sci-fi algatajad. Sellest teosest sai siis alguse üks kuulsaimaid ideid filmide jaoks (aga samuti kirjanikele), nimelt ajarännud. Kõigele vaatamata on tegu ühe parema seda laadi lühiromaaniga. Ning Baxteriga koos moodustavad nad minu jaoks toreda terviku.
Teksti loeti eesti keeles

Ilma selle Wellsi suurepärase romaanita ei oleks tulnud Baxteri veelgi paremat järgi. Esimene asi, mille iga ajamasina huviline läbi peab lugema ning pähe õppima.
Teksti loeti eesti keeles
AR

Nigelam kui "Maailmade sõda", kuid üsna hea teos. Mulle meeldis autori julgus näidata meid tulevikus. Wellsi kujutlus tulevikuinimesest võib olla üsna saranae meie saatusele.
Teksti loeti eesti keeles

Õieti on veider end positsioneerida igivana ulme suhtes, millest rangelt võttes vaid sedasama Welssi on muigamata lugeda võimalik.

Mõnes mõttes olemegi ju eloide ja morlokite juures - päikesepruunid näidiseksemplarid ja neid läbi arvutiekraani tarbivad kuhtunud degenerandid...

Teksti loeti eesti keeles

See on üks kolmest loost Wellsilt, mida ma lugenud olen ja ütlen, et see on üks tema parimaid lugusid! Ma olen lugenud ka Baxteri järge sellele(mis on küll hea, kuid mitte nii hea). Wells kubises ideedest, mis tegelikult ju ei ole võimalikud! Inimene ei saa ajas rännata! Wellsi juures teeb asja imeliseks ka see, et ta räägib ära kuidas asjad käivad. Ta ei ütle:"Kuulge, mehed! Ma ehitasin ajamasina ja käisin tulevikus. See oli lahe!" Ta hoopis räägib, et ta ehitas ajamasina ning siis jutustab meile milline see on ja kuidas ta millegi nii vapustavaga hakkama sai! Tasemel värk, või mis?!
Teksti loeti eesti keeles

The Time Machine on ajarännu-ulmelugu, mida jutustab raamatus oma sõpradele üks Victoria-aegse Inglismaa härrasmehest leiutaja. Ta väidab, et ajas rändamine pole mitte ainult teoreetiliselt võimalik (tema sellekohaste argumentidega on pea kõik koosviibijad nõus), vaid et ta on ehitanud ka toimiva ajamasina ja rännanud sellega tulevikku.
 
Ta räägib, kuidas ta jäi ajareisil poolkogemata pidama aastas 802 701. Algselt näis see tulevikumaailm talle peaaegu paradiisina - kogu maa oli muudetud suureks aiaks, hävitatud olid kõik ohtlikud loomad kuni tüütute putukateni ja kõrvaldatud olid ka kõik haigusetekitajad. Tulevikuinimesed, kes nimetasid end eloideks, veetsid kogu aja ainult lõbutsedes, süües ja magades.
 
Samas aga olid eloid intellektuaalselt mandunud peaaegu laste tasemele. Ning kui mingid tundmatud jõud röövisid peategelase ajamasina ja jätsid ta sellega tulevikku lõksu, hakkas talle tunduma, et kõik pole nii nagu esialgu paistis. Veelgi kahtlasemaks muutusid asjalood siis, kui sai selgeks, et muidu süütud ja muretud eloid kardavad paaniliselt pimedust...
 
Ma mäletan, et lugesin "Ajamasina" maakeelset versiooni esmakordselt suhteliselt noorelt (vist kohe tõlke ilmumise järel) - ning see jättis mulle väga võimsa mulje. Põneva loo sisse oli siin istutatud mõtteid, millest ma tollal ehk vaid poolenisti aru sain, kuid mis panid mind kindlasti tahtma, et ma rohkem mõistaksin.
 
Iseenesest nüüd tagasi vaadates ei ole muidugi tegemist väga keerulise looga. Hiljem on juba sellised ulme kuldaja meistrid nagu Asimov, Bradbury ja Heinlein ajarännu-teemal palju rabavamaid lugusid loonud - rääkimata veel kõigist hilisematest autoritest. Ilmus ju lugu ikkagi praeguseks 125 aastat tagasi ning näiteks ajarändude populaarseimat, sellest tulevate paradokside teemat ei puuduta see üldse.
 
Kuid ma olen ka täna kindel, et tegemist on suurepärase looga, millel pole küljes pea ühtegi ajahamba jälge. Esimese ajarännu-loona on see aga peaaegu täiuslik. See annab täpselt piisavalt mõtteainet esimesteks ühiskonna- või sotsioloogiliste arengute alasteks arutlusteks, nagu vundament, mille peale saab edasist müüri laduma asuda.
 
Pikkuselt on see lugu oma idee jaoks samuti täpselt paras - erinevalt näiteks sama autori "Nähtamatust", mille puhul on teksti kaugelt rohkem, kui kandvat mõtet seal sees. Lisaks on siin loos (ja ka näiteks kohe järgmisena ilmunud "Doktor Moreau' saares") tunda autori nooruslikku julgust ja õhinat, mis mõnes hilisemas teoses kipub vanamehelikuks tüütuks targutamiseks manduma.
 
Sest on põhjust meenutada, et selle loo kirjutamise ajal ei olnud Wells veel edukas ja jõukas sotsialist vaid puruvaene intelligent. See väljendub selgelt ka siin loos, kus nii aristokraatiat kui ka töölisklassi vaadatakse põlastusega ning ülimaks väärtuseks tõstetakse inimmõistus ja teotahe. Noores Wellsis on selle teose kaudu näha palju enam Nietzschet kui Marxi.
 
Kui seda teost üldse kritiseerida, siis peategelane ja jutustaja on üsna täiuslik kujutluspilt viktoriaanlikust härrasmehest, mille hulka kuulub pimedalt ennasttäis olek ja käitumine. See võib nii mõndelegi lugejale vastukarva käia, kuid minu arvates on see autori teadlik valik. On ju jutustaja tegelikult samasugune aristokraadist eloi, keda Wells oleks päriselus põlanud.
 
Hinnang: 9/10
Teksti loeti inglise keeles
x
Kristjan Ruumet
1974
Kasutaja rollid edit_authors
edit_books
Viimased 25 arvustused:

Tegu on viimase osaga triloogiast "The Final Architecture".
Ma hakkasin lugema seda triloogiat selle pärast, et varasem kokkupuude autoriga ("Elder Race") jättis mulle väga hea mulje. Tagantjärele aga selgus, et võrdlus "The Expanse" sarjaga oli asjakohane ja ma oleksin pidanud seda hoiatust tõsisemalt võtma.
Sarjal oli palju vigu, kuid kaks kõige enam häirivamat olid:
1) Autor kulutas ebareaalselt kaua aega, et võimalikult igavalt ebareaalsust kirjeldada.
2) D&D mängudes pole mitte kunagi sisse toodud tegelast, kelle roll on "jurist". Millegipärast autor aga arvas, et hästi toimivas väikeses kosmoselaevas PEAB olema üks viiest meeskonnaliikmest jurist, kellel mitte ühtki sekundaarset rolli kosmosereisidel ei olegi.
Teksti loeti inglise keeles

Raamatut lugedes oli ka minul tunne, et pingelise tegevuse asemel toimub ainult lakkamatu üksteise õlale patsutamine ja tunnustamine. Hinne oleks "4-".
 
Teksti loeti eesti keeles

Raamatu vead on eelmine arvustaja kenasti välja toodud. Lisaks vaid juurde, et loole taru-robotite juurde lisamine oli liialt kunstlik võte ja selgelt tuli esile, et neid oli vaid vaja selleks, et mingigi normaalne loo lõpp välja mõelda.
 
Väike huvitav lõik: [eelnevalt kirjeldatakse mitmesuguseid nutifoni omadusi ja siis: ] "All it lacked was a concealed gun barrel loaded with .22 hollow-point cartridges (although if you really needed one you could buy it from a Chinese factory, at least until they criminalized bitcoin)." Vist on tegu esimese minu poolt kohatud (ulme)romaaniga, kus bitcoini mainitakse.
Teksti loeti eesti keeles

Ma oleks justkui mingit teistsugust raamatut lugenud, kui eelmised arvustajad. Triloogia ülejäänud osadest loen vaid sisukokkuvõtteid.
 
Teksti loeti eesti keeles