(romaan aastast 1991)
Kõigepealt pean vähemalt selle sarja koha pealt võtma tagasi oma trükimusta mitte kannatavad sõnad Varraku solkiva avaldamispoliitika koha pealt. Dragonflight (Lohelend) oli loetav ja Dragonsong (Lohelaul) kah suht talutav, juba klassikalise triloogia teise osa puhul (Dragonquest) ei ole eesti lugeja midagi kaotanud, kui seda niipea ei ilmu ja käesoleva raamatu puhul oleks maailma ulmekirjandus ainult võitnud, kui seda olemas ei oleks.
Teate - see on väga loll raamat. Positiivset niipalju, et ilmselt pole ma midagi kaotanud pool tosinat raamatu vahele jättes - noh, Jaxom on abiellunud ja lapsed saanud ja muidu kõva pealik, Felessanist on F`lessan saanud ja paneb ka, muu seltskond on suht sama ja sama koha peal. Lõunamandril on leitud Landing (ehk siis esmase maandumise koht), sealt kaevatud välja täiesti töökorras tehisintellekt, kelle peamiseks prioriteediks on Niitide hävitamine - ja nii ta seda siis tegema asub, üritades feodaalühiskonda paari aastaga tööstuslikuks pöörata. See, kuidas see toimub... noh, Harrisoni "Surmailm 2" on selle koha pealt pea ja õlgade jagu üle... ei võib lausa varvastele tõusmata pähe lasta... ja nalja saab. Tädi Anne on aga kirjutanud veel surmtõsiselt ka ja see on lihtsalt hale. Ah jaa, paarikümne aastaga on keegi kaastundlik fänn võtnud vaevaks talle seletada midagi kosmoloogiast, nii et mõni asi on ka aktsepteeritavalt loogiliseks läinud - Niidid ei tule enam mitte Punaselt Tähelt, vaid tolle planeedi elliptiline orbiit nö kisub need kaasa kohalikust Oorti pilvest. Niitide nuhtlusest lahtisaamiseks tuleb pisut muuta Punase Tähe orbiiti, selleks sobivad senimaani orbiidil kükitavate suurte tähelaevade (millega inimesed Pernile saabusid) mootorid, mille antiaine tuleb õigel hetkel plahvatama panna. Ja nii ongi seal kõik läbisegi - lohed ja tähelaevad, tehisintellekt ja puust vankrid, keegi üritab kohalikust materjalist skafandreid teha ja keegi saboteerib kogu üritust. Lõpuks kõik õnnestubki, aga abiks tuleb taas võtta ajarännud.Kõigepealt nõustun ma taas tagantjärele mitme isiku poolt väljaöeldud arvamusega, et lohed ja tähelaevad ei sobi kokku (kuigi toodud põhjendusi mitte - "lohe on ikka nagu püha olevus" ei ole minu jaoks argument; ent "kuipalju erinevaid teid on sarnase tulemuse saavutamiseks!", nagu ütles Kõnelev Koer Simaki "Libainimestes"). Õigemini ei sobi kokku feodaalühiskond ja tähelennutehnika - ja tädi Anne ei ole suutnud mitte kuidagi nende vahel laiutavat tühikut kinni lappida. Ma ei usu ühtki sõna, mida ta kirjutab kohalike ja arvuti suhtlemisest, see oli lasteaia tasemel ja mul oli lausa valus, kui seni vaid algeliste riistadega kraapinud ja nühkinud tüübid korraga terminale kokku panema hakkasid ning lennult command mode`is koodi kirjutasid. Ja siis muidugi need ajarännud - no on ikka lihtne maailma muuta, kui sa saad teha suvalisi muutusi suvalisel ajal! Kui ajarännud on ühe-kahe privileeg ja sellel ei ole mingit erilist tausta, on tegu faabula küündimatusega. (!!!) Shit - täna jooksis kõik fucking puntrasse, aga teeme siis eile ühe muutuse... See on vist üks tavakirjanduse eelis - sa ei saa kirjutada, et "tegelikult ma tahtsin tegelased hoopis sinna välja vedada, nii et lepime kokku, et minevik oli hoopis selline: ..." - niisuguste ajunõtruse ilmingute peale saadetaks autor koju järele mõtlema. Ja siis see lõpp - kuidas arvuti end välja lülitab, teadustades vaid surevale Robintonile, et "tema töö on tehtud"... Esiteks pidi masin teadma, et vanamees on suremas, nii et on vaid julm ja kasutu vahetult enne seda end purki panna, teiseks hakkas ta piiblit tsiteerima, mis tähendab selgelt, et autori jaoks (vähemalt seal teoses) Tehisintellekt = Jumal. Edasi pole enam kuhugi minna...
Nii et millega siis kokkuvõttes tegu - õhkõrna SF-taustaga fantaasialugu, milles veel põhjus-tagajärg seos (ehk siis sündmuste loogiline järgnevus) kah perse keeratud. Rämps.
Ei tea kas autor ise ka tahtis vana threadi juurde tagasi pöörduda - arvestades seda, kuidas lugu lõppeb
