(romaan aastast 1998)
eesti keeles: «Carpe jugulum»
Tallinn «Varrak» 2006 (F-sari)
Ankh Morporkist kaugel-kaugel, Lancre kuningriigis valmistutakse suuremat sorti peoks. Nimelt on endine nõiapreili, nyydne kohalik kuninganna Magrit vahepeal lapsega maha saanud ja tulemas on ristsed. Nagu muinasjuttudes ikka, on kylalisi kutsutud igast ilmakaarest. Healoomulise ristiema rolli on palutud ei keegi muu kui Granny Weatherwax. Paraku ei saa viimane kutset kätte ja solvub.. Kyll aga ilmuvad kohale kylalised Uberwaldist – punt progressiivselt meelestatud vampiire. Vampiiridega aga, teadagi, nalja ei ole.. Teisest kyljest on nalja loomulikult nabani, Pratchetti raamat ikkagi.
Ma olen siin vist juba öelnud, et need nõidade trioga peaosas Discworldi lood mulle päris nii hästi ei istu.. Ei ole seegi raamat erand. Yks kõrvalliinidest – need sinised pidevalt purjus iirlastest härjapõlvlased näiteks tundusid absoluutselt arusaamatud ja liigsed. Või too fööniks? Tollega oli ainult yks hea nali, pluss võimalus teda teose lõpus vampiiritõrjerelvana kasutada, milleks sisuliselt igasugune vajadus puudus. Samas ei olnud ka helgetest kohtadest puudus, nii et kõva neli minu poolt.
"Varraku" Pratchetti-tõlked on oluliselt paremaks läinud. Ei tea, kas kisa läks juba liiga suureks ja jõudis koguni kirjastusse? Carpe jugulum! Tõlkija on käesoleva romaaniga ikka päris korralikult vaeva näinud, "tillude vabameeste" kõne tõlge tundub, nagu oleksid nood kuskilt Võrumaalt välja astunud.
Agnes/Perdita karakter joonistus käesolevas romaanis samuti selgemalt välja. Ka Igor( paljud aru said, kellele viidati? ) , Pärad ja teised tegelased olid toredad. "Nõidade"-alasari on ikkagi "Kettamaailma" parim!
