Nupud on mängulauale seatud - surnute poolt ülevõetud pääsesid küll kosmosse, kuid ka elavad said neid varitsevast ohust aimu ning tekkis ajutine patiseis. Surnutel probleem: kuigi nad suudavad oma mõtteid materialiseerida, on neil siiski vaja inimesi, kes tööd teeks vallutatud planeetide majandust üleval hoiaks. Samuti on neil teatud põhjustel raske või isegi võimatu kasutada suurt osa tehnoloogiast.Elusatel jälle teised probleemid. Oma jõult ja võimetelt on surnu poolt vallutatud inimene peaaegu alistamatu - ühe siukse alistamiseks kulub umbes 10 kõige kõvemat eliitsõdurit. Pealegi ei ole ilus neid lihtsalt tappa, sest nii hukkub ju vallutatud keha koos endise peremehega, paha vallutaja läheb aga lihtsalt tagasi sinna, kust tuli, et oodata uut võimalust. Üldse. Iga tapetud tegelane satub ju surnute poolele. Õnneks selgub, et teatud tingimustel saab surnuid sundida vallutatud kehast lahkuma.Nii surnute poolt vallutatud kui ka elavad ajavad selles osas taga Neutronium Alchemisti ehk kõige vägevamat pommi, mis suudab õhata terve tähe.Mul tekkis tõeline aukartus Hamiltoni ees, kes niivõrd mastaapset maailma suudab meeles pidada ja vaikselt edasi nihutada. Mina seda ei suutnud - umbes 200 esimest lk teisest raamatust ei saanud ma suurt midagi aru, mis toimub. Kusagil 400 lk-ks olid esimese osa tegevusliinid mälus enamvähem jälle paika loksunud. Üldiselt ei ole ma siukeste kosmosesarjade fänn, aga pärast hädavajalikku hingetõmbepausi kavatsen kolmanda osa ka läbi lugeda.
