Eesti ulmelugejate arvamuste arhiiv
Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Daniela Piegai ·

Storia per un bambino perduto

(jutt aastast 1989)

ajakirjapublikatsioon: «Futuro Europa» nr 2 (märts 1989)
♦   ♦   ♦

eesti keeles: «Lugu kadunud lapsest»
antoloogia «Nekromanteion» 2011

Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
0
4
2
0
0
Keskmine hinne
3.667
Arvustused (6)
Kristjan Rätsep

Loo tegevus toimub 19. sajandi Firenzes ja selle minategelaseks on petisest vanamehe poolt üles kasvatatud orvust tütarlaps, keda vanamees ka pettuste läbiviimisel ära kasutab. Saabunud on külm talv. Tüdruk läheb tänavale meestele külge lööma, et nende kallal sulitempe toime panna, ja satub ühe härrasmehe otsa. Hetkest, mil too ümiseb Puccini meloodiat ja hetk hiljem meenub talle, et seda polnud tol ajal veel kirjutatud, saab iga ulmefänn aru, millest selles loos jutt...

Tegelikult täitsa armas lugu.
Teksti loeti eesti keeles
Meelis Sepp

Lugu ajas rändajast härrasmehest, kes meisterdab 19. sajandi lõpu Firenze kerjustüdrukule lapse valmis. Ajas rändamine pole teadupärast praeguste füüsikaseaduste järgi võimalik, kuigi ajarännakute lugusid on ikkagi huvitav lugeda. Lugu oli selline "käib kah" tüüpi, ebameeldivalt palju oli emotsemist, aga kõlbas korra lugeda küll.
Teksti loeti eesti keeles
Indrek Hargla

Vist ikka niipalju ei meeldinud, et "nelja" saaks. Kui autoriks oli Itaalia ulme kuninganna, siis tekib tahes-tahtmata küsimus, et ega ta ei ole sohilaps või mõnest viletsa verega kõrvalliinist. Teksti rikkus esiteks ära see, et tüdruk esimeses pooles mõttes igakui fraasi ja liigutust kommenteeris ja teiseks see, et mingisugust sisukamat ja efektset lõpetust ei olnud. Hästi, kolmele võib plussi taha mõelda, et tüdruk raudteejaamas passimas käib. Aga üldiselt mulle autori jutustamismeetod ei meeldinud. Isikliku mõtteavaldusena: et inimkonda teda vaevavate eelarvamuste küüsist päästa on ajarändudeks kõige viletsam põhjendus, mida ma kohanud olen. Parem siis juba üldse niisama, ilma põhjuseta.
Teksti loeti eesti keeles
Johannes Koit

Kuigi ajarändude teemal on huvitav spekuleerida, pole see tegelikult eriti tänuväärne tegevus, sest mingit uut vaatenurka selle juures on väga raske leida. Ometi paljud autorid ikkagi lähevad sellele libedale teele. Enamus ebaõnnestub, kuid mõni siiski suudab midagi lugemisväärset kirja panna. Daniela Piegai "Lugu kadunud lapsest" žanrit ümber ei kujunda, kuid sellest hoolimata on tegu täitsa toreda looga, mis keskendub rohkem emotsioonidele kui tegevusele. Arvestades autori ning peategelase sugu on see ka täiesti mõistetav. Mõneti muutis see mind küll natuke ettevaatlikuks, sest pelgasin liigset tundlemist, kuid õnneks püsis kõik kuni lõpuni kenasti tasakaalus. Natuke häiris küll tegelaste motivatsioon, mille põhjendused olid üsna kahtlase väärtusega, kuid üldmuljet see rikkuda ei suutnud. Neli
Teksti loeti eesti keeles
x
Kristjan Ruumet
1974
Kasutaja rollid edit_authors
edit_books
Viimased 25 arvustused:
Kristjan Ruumet

Tegu on viimase osaga triloogiast "The Final Architecture".
Ma hakkasin lugema seda triloogiat selle pärast, et varasem kokkupuude autoriga ("Elder Race") jättis mulle väga hea mulje. Tagantjärele aga selgus, et võrdlus "The Expanse" sarjaga oli asjakohane ja ma oleksin pidanud seda hoiatust tõsisemalt võtma.
Sarjal oli palju vigu, kuid kaks kõige enam häirivamat olid:
1) Autor kulutas ebareaalselt kaua aega, et võimalikult igavalt ebareaalsust kirjeldada.
2) D&D mängudes pole mitte kunagi sisse toodud tegelast, kelle roll on "jurist". Millegipärast autor aga arvas, et hästi toimivas väikeses kosmoselaevas PEAB olema üks viiest meeskonnaliikmest jurist, kellel mitte ühtki sekundaarset rolli kosmosereisidel ei olegi.
Teksti loeti inglise keeles
Kristjan Ruumet

Raamatut lugedes oli ka minul tunne, et pingelise tegevuse asemel toimub ainult lakkamatu üksteise õlale patsutamine ja tunnustamine. Hinne oleks "4-".
 
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Ruumet

Raamatu vead on eelmine arvustaja kenasti välja toodud. Lisaks vaid juurde, et loole taru-robotite juurde lisamine oli liialt kunstlik võte ja selgelt tuli esile, et neid oli vaid vaja selleks, et mingigi normaalne loo lõpp välja mõelda.
 
Väike huvitav lõik: [eelnevalt kirjeldatakse mitmesuguseid nutifoni omadusi ja siis: ] "All it lacked was a concealed gun barrel loaded with .22 hollow-point cartridges (although if you really needed one you could buy it from a Chinese factory, at least until they criminalized bitcoin)." Vist on tegu esimese minu poolt kohatud (ulme)romaaniga, kus bitcoini mainitakse.
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Ruumet

Ma oleks justkui mingit teistsugust raamatut lugenud, kui eelmised arvustajad. Triloogia ülejäänud osadest loen vaid sisukokkuvõtteid.
 
Teksti loeti eesti keeles